pühapäev, 15. mai 2016

NAISED JA MERI

Linnatibi teatas telefonis, et nad Sälliga harjutavad autosõitu ja võtavad ette juba pikemaid rännakuid. Sälli pole väga rahul autosõiduga, aga mere ääres nuuskimise pärast on ta nõus selle ka välja kannatama. Mulle ka ei meeldi puuris istuda ja selles mürisevas sõidukis kössitada.

Aga kui naised tahavad midagi saada, siis peavad nad selle ka saama. Näiteks räägib Paikäsi oma kaasale, et kui naine on õnnelik, siis on ka temal hea elu. Ma igaks juhuks olen temaga nõus.

Niisiis võeti ette rännak mere äärde, sest Linnatibi tahtis oma kiisule merd näidata ning Sälli soovis avardada oma silmaringi, saada uusi kogemusi ja rikastada oma elamusi, nagu moodsas kõnepruugis räägitakse.


                               

Mereseiklus koos Linnatibi ja tema Kaasaga lõppes õnnelikult.
Mina ei tea, mis on meri, aga tundub vahva asi olema. Võib olla peaks ka soovi avaldama. 
Paikäsi arutas omaette mõtlikult, et äkki peaks Bassule (minule siis) ka traksid ostma, saaks vähemalt järve äärde patseerima minna. 
Huvitav, mis need traksid on? Kas ma peaksin neid tahtma, kas neid saab süüa, missugune lõhn neil on, kas need teevad häält ka või ronivad puu otsa? Siinkohal katkes mu mõttemõlgutus. Nägin uniste silmadega vaid kuidas Paikäsi laua taga viltimisnõelaga vehkis. 

Linnatibi palus, et emme teeks Sälli austajatele kassiprosse. Minust ja Sällist said villakujukesed.


reede, 13. mai 2016

13 JA REEDE

13 ja reede on ilmselt üks ütlemata jama päev.

Paikäsi kuulis Hommikutelevisioonist, et ilmselt see arvamus õnnetust reedest tuleb keskkajast kui süüdimõistetud just reedeti üles poodi. Vaatas mind ja arvas, et ilmselt nõiad ja mustad kassid saadeti ka just sel päeval tuleriidale. Urisesin vaid selle peale, raputasin end nagu krants ja mõtlesin, et tulesurm võib ikka kole olla. Pigem kaotan kihva, kui piinlen kuumades leekides ja kärsahaisus. Kõndisin saba püsti uksest välja, õige mul asi - 13 ja reede.

Ja siis see algas. Kõigepealt kohtasin seda jubedat halli tokerdanud karvaga kassi, lidusin keel ripakil oma just taas pikaks kasvanud küünte abil puu otsa. Istusin vaikselt ja ootasin, millal see peletis minema läheb, kuni kuulsin hirmutavat suminat. Üks pirakas maamesilane lendas torpeedona minu suunas, ma katsusin oma käppasid kiiremini liigutada, et tamme otsast alla saada. Põrkasin vastu tohletanud oksa. Pilpaid ja tolmu lendas, vist ka karvu. Kuna toauks oli lahti, siis kihutasin uksest sisse kööki ja ........tegin kiire vabalennu kuhugi allapoole ja siis algas kohutav kisa. Nimelt oli Paikäsi just keldrisse roninud, luuk oli lahti ja ta kummardus salvest kartuleid võtma, kuni mina talle selga sadasin. Kõik kümme küünt tema seljanahas kinni ja kõrvulukustav kahepoolne kisa kostmas üle maja.

Koperdasime nagu kaks haavatut august välja. Paikäsi suundus peegli ette ja mina põgenesin naabrinaise tulbipeenrasse oma haavu lakkuma. Tundsin, et suust on midagi puudu. Ups, olin kaotanud oma alumise kihva. Selles õnnetuste jadas ei olnud ma seda märganudki. Nüüd oli seal tühemik, pisut veritsev auk.

Täielik kolmeteistkümnes reede, aga vähemalt olen elus ja see on suurem väärtus kui kihv.




laupäev, 7. mai 2016

KUIDAS TEENIDA TÄHELEPANU

Eks me kõik tahame, et meie suurepäraseid kordaminekuid märgataks. Vahel peab ikka ise oma saba kergitama, kes see teine seda ikka teeb.

Minagi! Hiirehooaeg on lahti ja minul lõbu laialt. Terve selle aja, mil Paikäsi tööd rügab koolis nii, et lõuad rääkimisest väsinud, selg higine ja kõvaketas üle kuumenenud, pean mina jahti. 

Just pealelõunaseks ajaks, kui kuulsin perenaise autot hoovi keeramas, oli mul kaks parajalt prisket hiirt treppi tassitud. Kui Härra Abikaasa on taas kaugel ära, siis peab ju ainus meeshing ise küttimisega tegelema.  
Paikäsi sammus arvutikott näpuotsas, seelik lehvimas ja kontsad klõpsumas ukse poole. Istusin vaikselt eemal ja jälgisin, kuidas tema silmanägemisega lood on.

Korraga kostus kiljatus ja Paikäsi keksis jalalt jalale: "Kurat, Bassu, ma pidin infarkti saama! Jälle oled jahil käinud." Ilmusin just kiidukoori ajaks välja. "Tubli kiisu, aga mis ma nüüd nendega teen?" seisis ta nõutult hiired näpu otsas, kevadine tuul sasis pikki punaseid juukseid ja kergitas laia seelikut. Ma ütleksin, et ta nägi välja nagu Surnud Hiirte Haldjas või siis pigem mitte. Kõndisime koos aias ringi: kompostihunnik-ei, kõrvitsakasvatus küngas-võibolla, lillepeenar-eiiii. Viuhh lendasid hiirekesed kõrvalolevale tühermaale. Suutsin vaid ohata!

Järgmisel päeval ootasin taas Paikätt töölt, kaks hiirt ilusti trepi ees rivis. Seekord Paikäsi tuli ettevaatlikult ja vaatas jalge ette. "Nii, jälle kaks hiirt. Kus sa neid püüad? Kas meid on hiirte hordid ründamas?", arutas ta endamisi. Pani rahulikult kotid trepile ja korraldas taas kiire õhulennu. Hiired maandusid just sinna, kuhu eelmisel päevalgi, vana õunapuukännu juurde. "Bassu, Bassu", kuulsin end hüüdvat "Tubli kiisu, tule vaatame külmkapist midagi suupärasemat!"

Kolmandal päeval käisin mina kannatamatult edasi-tagasi. Ikka väravani ja trepini. Paikäsi jääb kuidagi hilja peale, mul juba hiired ootamas. Lõpuks ta tuli, väsinud ja pisut turris. Saatsin ta ilusti hiirteni. "Kuule, kõuts, see asi kisub juba imelikuks. Kuidas meil siin nii palju hiiri on ja kuidagi väga ühte nägu hiired" ta vaatas kahtlustava pilguga naabri õunapuukännu poole. Astus siis suurele kivile, ronis siuhti üle aia ja sammus kännu poole. Ma jäin igaks juhuks eemale. "Mida!!! Siin pole ühtegi hiirt! Sa tassid mulle kogu aeg neid kahte  siia trepi peale, hea, et need veel haisema pole hakanud."

Minu hea plaan oli paljastatud. Paikäsi võttis labida ja mattis need hiirerojud sirelipõõsa alla. "Väetiseks" nagu ta ise mainis. No ma siis käisin ka paar päeva seda kohta seal häda nr kahega täiendamas. Kui ükspäev juhtus täbar lugu, et mu tagapool oli kuidagi inetult essune, käpad ja saba kõik haisesid. Paikäsi haaras mind sülle ja pistis kraanikaussi. Ma protesteerisin häälekalt ja vehkisin alguses käppadega, kuni pidin alla andma soojale veele ja šampoonile. Paikäsi itsitas ja mina vaid kägisesin "Olgu, olgu, ma enam peenrasse oma jamasid ei tee, peaasi, et mind veeprotseduuridest päästate!"


Varahommikuse päiksega on hea aedades luusida. No ma ei saa, need hiired lihtsalt jooksevad mulle lõugade vahele. Istusin just perenaise ärkamise ajaks õue aknalauale. Hiire peitsin igaks juhuks aknaraami taha. Nägin läbi klaasi kui unine Paikäsi kööki astus ja kiljatas, et paganama kass ehmatab tal viimasegi une ära. Minu meelest on ju hea kenasti ärganuna tööle minna ja maru vahva on millagil leida üks hiireroju aknalaualt. Või mis?