MAITSE ÜLE EI VAIELDA, VAID....

"Mis sa täna õhtul süüa plaanid teha?", kuulsin Härra Abikaasat küsimas, kui Paikäsi end just oma lemmikseepi vaatama sättis.

"Täna on menüüs Mitte Midagi ja kõrvale pakun Pole Sedagi" porises ta väsinult ise närviliselt telekapulti otsides "ja üleüldse, sina oled kokk, mõtle midagi välja."

Terve pika päeva oli Paikäsi sahminud oma klassi naaskelpoistega, kes korraldasid omavahel kulbikakluse. Lootes niiviisi üksteisele aru pähe panna, aga selle asemel kadus arvatavasti see viimanegi raasuke ära ja ainuke, kes kannatada sai oli kulp, mis lagunes tükkideks. 

Ja nagu sellest veel vähe oleks, arvas üks naasklitest, et punase guašši pott on just see, mida on vaja käppida. Selle tagajärjel sai uus valge pusa uue modernsema värvilahenduse, mida nad siis kahekesi olid kraanikausis püüdnud mahendada. 

Koolipäev polnud veel läbigi saanud, kui üks tema neiukestest põrkas kokku palliga, mis oli seinalt löögikiirenduse saanud. Tagajärjeks üks pisike kips. 

Ja lõppude lõpuks said kõik õpsid Härra Direktori käest pragada, sest mõisakooli üks valgustitest leidis oma ootamatu lõpu ühe vahetusjalatsi õhulennust. Kes on süüdi, ei tea mitte keegi. 

Kuulanud oma naisukese emotsioonid ära, tõusis Härra Abikaasa otsustavalt püsti ja teatas, et värskendab meie menüüd ja vaaritab midagi maitsvat.

Mina manasin näole ühe väga ehmunud kiisukese näo, sest ausalt, see paberirull ise tükkis mulle kallale ja no siis ma disainisin teda pisut. 

Noooo, ma oleks ka seda valget pinda kasvõi ketšupiga värvinud, sest mida ta seisab seal kapinurgal, endal paberikeerud kõik korrapäraselt ümber, 

lihtsalt ma-sen-dav. 

Ma oleks ta kasvõi peeneks hakkinud, nii et mingi kips poleks seda paberihunnikut suutnud enam parandada.

 Kuid Paikäe hala segas mu "pedagoogilist" kasvatusmeetodit selle paberirulli kallal.

 Taipasin kiiresti, et mulle ka ei maitse Mitte Midagi ja ma ei tahaks proovida seda kummalist Pole Sedagi. 

Lootsin vaid, et minu töö on selline tühitähi nende naasklite tegude kõrval.

Härra Abikaasa otsustas valmistada midagi väga maitsvat, et ta kaasal jälle silm säraks ja minul karv läigiks.

Rohkem muretses ta ikka minu pärast, sest iga küünevehkimise peale lõigati mulle tükike. Perenaisele öeldi, et ta pole alternatiivsest nõelravist väga huvitatud ja, et parim maitsetestija on ikka oma pere kiisu.

😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼

Õhtul, kui pererahvas juba magas, otsustasin, et kättemaksu tund on käes. 

Minule meeldivad ebakorrapärased, augustatud, näritud ja pisut rapitud paberirullid.

Aga maitse üle ei vaielda, vaid kakeldakse. Kas kulbi või küüntega, igaühe oma valik.

😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼

MILJONI DOLLARI KOHVIKREEM

"Tead, kui selle kuuri ükskord eest ära saab, siis avaneb siit väga ilus vaade minu isiklikule miljoni dollari vaatele" kuulen Paikäe hääles suurt optimismi, "vahel on mul tunne, et lähen ja lükkan selle onni sealt oma kätega ümber," pöördub ta Härra Abikaasa poole silmad kissis. Härra Abikaasa, kes trellitab viimaseid põrandaliiste kinni nende uues magamistoas, vaid mühkab:

 "Miljoni dollari vaade! ja-jah"

"Muidugi tuleb! ja kui siin ükskord rõdu ka on, siis on eriti mõnus seda kõike nautida!" 

unistab Paikäsi edasi.

Mh, mina usun küll naiste väesse, eriti kui neile miskit väga närvidele käib. Igal hommikul loen pesuruumis Paikäe kätekõverdusi ning mul pole talle oma kolme kiloga peale küünte ja hammaste midagi vastu panna. Alles eile hellitati mind uute nimedega "Kondike ja Koerakirp." 

Küll peab ikka suur koer olema, kellel on minusuurune kirp.

Paikäe jutu järgi pidime koos Linnatibiga olema täielikud toiduraiskajad. Et ülevalt läheb sisse ja tagant välja ja keskele mitte midagi ning ainus, kellel on siin peres ilusad naiselikud vormid on tema. Teistel on vaid lihased ja kondid.

 "See tuba on ikka väga ilus, aga sel on üks suur viga," silub perenaine kuldset tapeeti, "ma mõtlen siin ainult kohvikreemile, ausalt, mu suu hakkab juba vett jooksma. Issand kuidas ma tahaks seda praegult kohe. Kreembrülee oleks ka  väga hea" neelatab ta kuuldavalt ja korjab viimaseid tööriistu kokku.

Mulle meenutab see pigem ilusaks kuldseks praetud kala või seda beežikat jäätist, mille ma eile salaja Pesamuna taldrikult pihta panin.

"No siis see tuba su figuurile küll hästi ei mõju, aga me võime ju kreembrüleed teha või toa üle värvida," on abikaasa "sõbralikult" valmis oma naisukese kapriise rahuldama.

"Nalja teed või, ma söön selle kõik ära ja siis on süda magusast, vastupanuvõimetusest ja süümepiinadest paha," ei olda ikka rahul, "nendest tapeedi jääkidest saab ilusaid kaarte teha" 

kasutab ta enda peal psühholoogilisi mõjutusvahendeid.

😻😻😻😻😻😻😻😻😻😻😻😻😻😻😻😻😻😻😻😻😻😻😻😻😻😻😻😻😻

Õhtul kui Paikäsi kaarte meisterdas otsustas Härra Abikaasa toidupoodi minna, sest ka tema kuulub koos minuga solidaarselt nende pereliikmete hulka kelle arvates pole külmkapp kunagi 

piisavalt head kraami täis.

Hoolitseva mehe žestiga ulatas ta naisele kohvikreemi topsi: "Kaua sa ikka ennast vaevad. Tõin ainult ühe, sest praegu ei saa sa aias ringi tuuseldada, et oma miljoni dollari vaadet kujundada."

"Minu meelest on pruunid ülikonnad ühed maailma jubedaimad riideesemed, aga see beeži ja pruuni kooslus mu kaartidel on lihtsalt lummav ja isuäratav," limpsib ta kohvikreemi ja poetab minu taldriku veerele ka ühe väikse tükikese,
"Onju Bassu!"


Muidugi olin ma nõus, mis siis, et mu nõusolek on hea ja maitsvaga kinni makstud ning ma pruunidest ülikondadest midagi ei tea, sest nendele esemetele on siin majas lähenemiskeeld välja kuulutatud, aga mahedate pruunide kaartide kooslus meeldib mullegi.

 Olin ju isegi käpp nende meisterdamisel - üritasin pidevalt Paikäe sülle mahutada, kui ta selle ragiseva masinaga kujundeid lõikas.

😼😼😼😼

SUUDLE PUNAPEAD

Eile hommikul säras Paikäsi nagu roosiõiekene, sest Hommikutelevisioonis öeldi, et täna on 

"Suudle punapead päev."

Ausalt? Päriselt? 

Ei suutnud ma oma kõrvu uskuda. Uurisin oma karvastikku, et kas see on säilitanud oma musta ja läikiva jume. Igaks juhuks tõmbasin keelega veel paar korda oma strateegilised kohad üle. 

Must, mis must, õhkasin rahulolevalt.

"Huvitav, mis nüüd  selle teadmisega peale hakata?" kuulsin teda hambapesu juures kõvasti iseendaga arutlemas. Kikitasin kõrvu, sest kui räägitakse kõige targemaga, siis tuleb kuulata. Paikäsi näitas hambaid  peegelpildile, kontrollides oma valget naeratust ja  hingeõhku. 

Silus oma hommikuselt turritavat punast tukka ja pidas plaani, et kas keerata oma vastikult sirged juuksed krunni või tõmmata hobusesabasse.

"Mh, kas peaks sellest täna koolis kõvahäälselt teatama", itsitas ta edasi ja tiris endale vahvate mustade täpikestega sukkpükse jalga ja ronis pitsäärega seelikusse.

 "Tuul puhub küll täna saba alla", kuulatas ta kuidas õhutusklapi kaas köögis kolksus.

Mõõtsin teda hindava pilguga."Mh, liiga lühike saba sul, ei saa isegi kringlisse keerata."

Sirutasin end tagajalgadel vähemalt meetriseks ja sikutasin kapi pealt ta mõnusalt pehme kampsuni põrandale.

Jaa, just, selle pean täna selga  panema, tiris Paikäsi oma kampsuni mu külje alt endale.

"Oh, naised! Teiega on äärmiselt väsitav, aga ilma teieta on veel hullem," tuletasin meelde Härra Abikaasa ohkeid, kui tal seisab ees poes käik koos oma naise ja kahe juba suure tütrega.

Tundsin suurt ja sügavat vendlust meessooga.

😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼

"Treener alustas meil gripitõrjega. Täna kõik, kes nina uksest sisse pistsid pidid küüslaugu leiba sööma, " vuristas Pesamuna oma möödunud päevast.

"See on küll hea mõte. Kui te seal kõik ühiselt haisete, siis see ei sega kedagi," kiitis Paikäsi ja meisterdas endalegi singist ja leivast gripiennetaja.

Kõõlusin lauaserval ja üritasin sinki küünte vahele saada. Lootes, et see jube küüslauk ei ole seda maiuspala ära rikkunud. Minu meelest kõlbab küüslauk vaid Kollase Kassi peletamiseks, 

isegi muskushiire maitset see paremaks ei tee.

Terve õhtu kallistasin suuvärskendajat ja aegajalt kontrollisin, et kas lõhnab ikka endiselt värskelt või on küüslauk ka selle aroomi tapnud ja pean endale tänaseks ööks teise kaisuka otsima.

"Kuidas sul see suudle punapead päev möödus," kuulsin Härra Abikaasat Skypes küsivat.

"No ei vedand jah," muigas Paikäsi, "õnneks on mu austajaskond gripiviiruses ja tänava peal ka keegi juurde ei astunud, aga sul on veel võimalus," üritas ta oma naiselikku kavalust kasutada.

"Nojah siis, eks siis kui  koju tulen, siis annan endast parima," lubas ta suurelt, et Paikäsi rohkem ei nokiks. Mille peale naisuke kulmu kortsutades kordas "Siis ja siis" ja keeras end külili.

Ronisin kõrgemale positsioonile.  Lükkasin õrnalt käpaga ta "lehvivad lokid" näo ette, et küüslauk mind kõrgustest alla ei niidaks ja hoidsin oma meeled valvel, et Paikäel ei tuleks hullumeelset mõtet mind musitama hakata. Mine sa neid naisi tea! ;) ja kuidagi kahju oli ka...😿