esmaspäev, 12. detsember 2016

JÕULUSOOV




"Peaks mõne jõulusalmi välja nuputama," sodis Paikäsi paberit. Kirjutas midagi ja tõmbas jälle maha. Proovis uuesti ja loopis lõpuks kägardatud paberi prügikasti. 
"Oh, ainult pealkiri on hea, kõik muu on lihtsalt saast!" lennutas ta mossitades paberpalle õhku.
"No, ei mingit luulet, täielik jamps, ikka tatatatatata. Mu luulemuusa on uttu tõmmanud. Ei mingit Underit, Vaiksood ega Tunglast rääkimata. Kui läheneda luulele hoopis teise nurga alt, siis annaks Kenderi välja, aga nii porr mu luule ka ei ole," ohkas ta ja sukeldus suure kapi sahtlipõhja. 
Koukis sealt välja valge märkmiku ja õhkas rahulolevalt: "Vähemalt 20 aastat tagasi oskasin ma midagi kirjutada ja nüüd tuleb see meil pähe õppida, "Kassipere jõulumarss" ootab oma aega."


JÕULUSOOV

Oh, sünniks ükskord ometi
väike jõuluime,
et saaksin olla minagi
kord jõuluvana ise.

Kingiksin siis endale
uue stiilse maja,
autotki ja kasukat
oleks uusi vaja.

Vahelduseks võiks ju olla
mõni uus parfüüm.
Reis Kanaarisaartele
või kauge Hiina müür.

Koti põhjas võiks ju olla
mõni lotopilet.
Kukuks pähe mulle miljon
siis vaid laseks vilet.

Kuid jõuluvana on nii vana,
et ta on pensionil.
Eesti kroon on liiga madal
kõikuv kurss on dollaril.

Istungi nüüd akna alla
ja ootan jõuluimet.
Küll ta ükskord ikka tuleb
pole veel nii pime.

Autor Anneli Paas alias Paikäsi 1996

neljapäev, 8. detsember 2016

HINGEPILT SU LAUALE

Kõik algas sellest, et Pesamuna pidi hakkama valima oma loovtöö teemat. Kuna kõik arvasid, et ta teeb nagunii vibuküttidest või sellest spordialast, siis oli ta võtnud väga vastupidise hoiaku. 
"Sa ikka tead, mis on Mandela efekt?" uuris ta emalt. Paikäsi vahtis teda imestunud pilguga, et sa mõtled ikka mandalaid. 
"Eiiiii, kuidas sa Mandeela efektist midagi ei tea, ise oled õpetaja," imestas ta ja hakkas kätega vehkides seletama midagi kirjapildist, meie kuulmisest ja mida me tegelikult kuuleme ja mäletame ja arvame teadvat ning et kogu maailm teab ja ema mitte tuhkagi!

"Ja kuidas ma peaksin sind suutma juhendada selles töös, kui ma ise mitte mõhkugi aru ei saa. 
No ja ma võin olla see tükike maailmast, kes sellest midagi kuulnud ei ole" ise püüdes oma mõtetes leida näiteid sellele efektile. 
Kui pikalt juurelda, siis kohtab neid iga päev. Näiteks kui ta palub lapsel oma sigala-hobula ära koristada, siis kahjuks kuulevad tema kõrvad hoopis, et mine lama oma voodilinu lapikumaks. 
Või ütled kaasale, et kirjuta üles, et poest on vaja tuua naatriumvesinikkarbonaati ja tema kirjutab lihtsalt söögisooda, sest tema lihtsalt arvas seda kuulvat.

"Kuule tee parem mandalatest. Sulle meeldib joonistada ja ise tahad kunstisuunda minna, siis on sul midagi vestlusel letti lüüa. Tore teha ja sul tulevikus reaalne kasu ka," soovitas lapsevanem. 
Muidugi ei meeldinud see mõte Pesamunale kohe, sest see polnud tema mõte. Ilmselt oli siin mängus Mandeela efekt, et me tahame kuulda kuidas me ise ütleme välja suurepäraseid mõtteid.

Igatahes Paikäele endale meeldis see mõte ja uitas oma loominguga juba lõngakastis.

Aitasin teda sellel teel algusest lõpuni. Alustades lõngakerade laiali tassimisest lõpetades mandala linikutele õnnekarvade sissenühkimise ja pakendile küünejälgede tegemisega.




Mandalate paraad.


















 Üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna!