Paikäsi ei armasta absoluutselt musta värvi riideid. Alati kirub ja vannub kui kapiukse lahti teeb, et näh see seelik ja too pluus on ikka musta värvi. Ning rõivapoes on need riided millel on meeldiv tegumood ja mis selga mahuksid ikka ja jälle mustad. Ta on ammu aru saanud rõivatööstuse kartellikokkuleppest teda ahistada musta värviga.
Või siis lihtsalt tuleb omada üht musta värvi kassi ning kenasti kiisukese käpa all teda teenida ja piiritult armastada.
Täna tähistatakse musta kassi päeva. Juhhuuu!
Minu arust olen ma oma pereliikmed kenasti ära dresseerinud.
Magan kus tahan, kasvõi laian meetri pikkuselt keset voodit ja nad vaadaku ise kuidas sinna ära mahuvad. Ainult hellalt kätel kandes on minu puhkava keha teisaldamine lubatud.
Ma ei kavatse kunagi juua oma jooginõust. Kraanikausis hulpivast kausist on palju ägedam või käpaga Pesamuna piimakruusist krabada. Mida ta muidugi lahkelt lubab.
Ja liha tuleb mulle kogu aeg anda, veel parem kui see on värske kanafilee või forell. Härra Abikaasa on mu ammu Näljaks ristinud, aga niikaua kui ma saan tema otsas pikutada on see okei.
Kassi mänguasjad on suht mõttetu staff. Pigem kogun ma juuksekumme, niidirulle ja kogu seda tavaari millest Paikäsi loomehetkedel meisterdab. Kes seda ikka pahaks paneb, need on ju väga kindlasse kohta peidetud. Vahel me siis koos Paikäega otsime, kus mu uus peidukas on.
Mh ja pussutan ka millal tahan ja millise haisuga just soovin. Keegi ei hakka õiendama, et mine istu vetsus või ole viisakam. Peale hellitava häälega: vuh, Bussu, mis teed, su hais tapab, ei järgne sellele mingeid erakorralisi ega ekstreemseid etteasteid.
Mu perekond õhkab vaid õnnest: "Mõelda vaid, terve silkmeeter puhast musta armastust!"
