NAHKADE VÄLJANÄITUS

Tegelikult algas see saaga juba rohkem kui kuu aega tagasi. Paikäsi õpetas koolis viiendikele varda keerutamist ehk kudumist. Keerutati ikka parempidi ja pahempidi ning püstitati eesmärk: kududa jänes. 

Muidugi hakkasid siis ka minu valdustesse tuttsabad tungima. Olin valmis vastu hakkama, aga siis tabas mind saatusesõrm vastiku voolava nohu kujul. Perenaine arvas selle peale, et mul on ilmselt karma võlg. Iga aevastusega tatti lendas, nii et kõik pereliikmed käisid minust kaarega mööda ja iga turtsatust kuuldes katsid oma näo kätega. Terve nädala magasin kastihunniku otsas ja jõin vaid vett. Paikäsi käis murelikult mu nina pühkimas ja mõõtis silmadega kas ma olen ikka miskit joonud või söönud. Tegi mulle õrnalt pika pai ja avastas, et ajan hullu mööda karvu. 

"Sinu nahk küll turule ei kõlba, su turuväärtus on suht kasin," ohkas ta murelikult. 

"Mis turg," ajasin oma pea loiult püsti. Polnud ma veel kuulnud, et kassi nahkasi turul müüakse. 

"Kui terveks saad, siis võtame iluprotseduurid käsile" lausus ta ja hakkas jänest kuduma.

Nädala möödudes tundsin end juba paremini. Kannatasin kammimist  ja söögiisugi oli juba parem. Paikäsi käis ka rõõmsama näoga ringi ja Pesamuna toppis mulle kassimaiusi nina alla.

Voodigi tundus juba väga ahvatlev paik, sest seal oli seltskond ja sai mõnusalt Paikäele sülle imbuda, just täpselt kudumistöö ja kõhu vahele. Avastasin, et vahepeal oli valminud üks jänesenahk. Meisterkuduja nimetas seda välimiseks kestaks ja et sisemise iluga tuleb veel tegeleda. Ausalt öeldes ajas see jänese välimine kest mind närvi, sest kogu tähelepanu oli temal ja mina kui raskest haigusest paranenu olin kuidagi tahaplaanile surutud. Niikui jänese nahk jäeti järelvalveta, tegin talle otsustava rünnaku. Haarasin ta oma käppade vahele ja rapsisin seda hoolega, kuni kuulsin Paikäe kõvahäälset noomimist, et see nahk viiakse väljanäitusele ja ei maksaks oma kogunenud negatiivseid emotsioone ühe väikse väeti jänku peale välja elada. 

Meie erimeelsused lõppesid sellega, et perenaise käed oli kriimulised ja minu ego väga solvunud.

Vahtisin pahuralt kuidas jänesele sisemist ilu sisse topiti ja silmnägu pähe tikiti. Ma oleks ka veel natuke omalt poolt tikkinud mõned augud ja kriimud.

"Rahune nüüd maha! See jänes läheb koos viiendike kootud jänkudega aknavahe näitusele ja siis võid taas mu süles lösutada!" püüti mind maha rahustada.

Paikäsi meisterdas jäneste väljanäitusele veel ühe kuuse, otsustades, et see on küll nüüd viimane kuusk mille ta sel aastal teeb

Et poliitiliselt korrektne olla, siis on vähemalt jänestemaailmas toimunud kodanike meelsuse muutus ja erinevused on lubatud ;)

Ja näituse avamise puhul sadas isegi hetkeks lumi maha.

Lõpp hea, kõik hea! Minu nahk jäi ikka minule ja jänesed ei vallutanud minu kuningriiki!

LUMETU ADVENT

No ei ole lund. Olen otsinud iga puu otsast ja põõsa alt, isegi naabriaias ei olnud.  Ainult hallid varesed kraaksuvad kõrgel taevas ja närvilised tihased lendavad tammepuul otsides söögipoolist. Klõbistasin hambaid, mulle meeldiks jahti pidada, kui nii märg ei oleks ja..... Paikäsi poleks seal tamme all toimetamas. 

"Ei saa tihaseid, ei saa! Võid nende askeldamist aknast vahtida. Kuulutan su Linnu -TV avatuks", vehkis ta kuuseokstega. "Sai metsas käidud, tõin oksi ja isegi leidsin mõne läbi vettinud kukeseened, aga neid ma ei võtnud."

Jälgisin valvsalt linnukeste tiirutamist. Ilmselt tundsid nad end turvaliselt ja minu kohalolek neid ei häirinud. Ootame, vaatame, küll teie turvanaine ükskord lahkub tööpostilt. 

"Ja nüüd tuleb käärid appi võtta ja sim-sala-bim valmib mu jõuluime, no lund ei ole aga jõulutunnet ju tahaks" kuulsin Paikätt seletamas.

Jaaaa, tihaseid tahaks, mõlgutasin edasi ja piilusin perenaise toimetamisi.

"Niisiis, valmis. Bassu, vaata siia" klõpsis Paikäsi fotokaga ja tihane lendas, nii et sain tema poole saata veel ühe terase pilgu, et kui paks, kui kiire ja et kas ma saaks juba jahile minna. 

"Ei mingit jahti,linnujahi hooaeg on läbi, mine püüa kuuris hiiri!" haarati mind sülle ja tassiti tuppa. Oh, milline suurepärane tassinsindisetuppa teenus.

Ootame lund edasi!

PEOKASSID PUUKUURIS

Lõpuks päev, millal ei saja vihma. Paikäsi sättis end õue ja mina haakisin kaasa. Läksime kuuri.....fotokaga. Nuuskisin hiirehaisu, lootsin et saan mõne äraeksinuga pisut peitust mängida. Aga Paikäsi tegeleb aktiivselt puuküürnike hävitamisega ja tundsin ninas vaid värvitud voodrilaudade lõhna.

"Teeme puukuuri romantikat koos kolme kassiga", koukis ta taskust välja kolm kootud kõutsi. Olin kasside kudumisel ka kõva käpp olnud, no pigem olin harutamise harjutamisega abiks olnud varraste välja sikutamisel. 

Paikäsi sättis kiisu-miisud puuriidale ja osutas näpuga ühele mustakirjule kõutsile, et see pidi täpselt minu nägu ja kommetega olema, pidavat ronima igale poole ja kogu hea kasvatus on läinud vett vedama, aga kindlasti olevat ka temal mingi missioon siin ilmas.

Hiljem kõndisime aias ringi ja mina uudistasin, mida kohalik krokodill lõunaks oli söönud.

Õnneks lõhnas sügiseste tigude, aga kahjuks mitte Kollase Kassi järgi. 

Maja ees avastasin Lumeroosi õied. Proovisin kas need istumist ka välja kannatavad, aga Paikäsi ei kiitnud seda heaks, vaid ajas mu lillede pealt minema, et ilu peal ei trambita. 

Toas arvas Pesamuna, et need on nunnud pihukassid, pisut küll juba üle kasvanud, aga mina ju enam peopesasse ei mahtuvat.

"No kui pidu, siis pidu, peaasi, et ei ole tühjad peod", arvas Paikäsi kahemõtteliselt ja klõpsis pilte edasi.

"Mõtleks, et mina ei mahu enam peo peale," vehkisin oma sabaga objektiivi ees, kuni mind kööki nügiti ja kassimaiusega lepitust otsiti.

 Kolm kõutsi oma missiooniga: kaks leiavad endale uue kodu, aga see n.ö. minu koopia pidi hakkama Paikäe kotil ripuma, tema elu eesmärk olevat valgustada Paikäe kotti, et see autotulede säras välja paistaks. Vat siis milline elutöö! Hea, et mind rippuma ei panda.

KAKSIKUTEST ÕED

Paikäe ema ehk siis kõigi jaoks Vanaema tuli külla. Istus tugitoolis ja pajatas uudiseid, et me suguvõsa saab väikeste beebitüdrukute võrra taas rikkamaks ja lausa kaksikud on tulemas. Paikäsi arvas, et see on imetore uudis ning kui palju vigureid saavad ühte nägu ja tegu lapsed korraldada. Mina nühkisin end vastu Vanaema jalgu ja ei vaevanud end uute tundmatute sugulastega.

Korraga kuulsin Vanaema ütlemas, et tal käivad linnukesed akna taga koputamas ja kui toidumajake on tühi, siis koputavad kõik aknad läbi. 

"Linnukesed", kikitasin ikka veel kõrvu. Meil polnud neid veel kuulda, aga talvine linnu-TV polnud ka veel avatud.

"Kaksikud! On ikka lahe küll. Meie suguvõsas polegi kaksikuid olnud. Minu plikad on küll väga ühte nägu, aga neil on ikka suur vanusevahe. Teistele ikka ütlen, et esimene tuli hästi välja ja ei hakanud enam malli muutma!", oli Paikäsi ikka veel hämmeldunud.

Kui Vanaema oli lahkunud, istus Paikäsi laua taha ja itsitas omaette "Tüdrukute vägi! Väga inspireeriv! Mulle meeldivad tüdrukud."

Mina vahtisin aknast välja ja ootasin esimesi linnu-TV eetrisähvatusi. Ootasin väga kannatlikult. Mitte ühtegi tihast ega sasitud olemisega varblast ei lennanud ringi. Läks juba pimedaks. Ühtegi linnusaadet ei tulnudki ja Paikäsi istus ka ikka veel laua taga.

"Valmis!" kuulsin korraga ja mu nina ette laoti punased linnukesed. Mul tõusid karvad turri, et mis see siis olgu, linnud elutoas ja panin otsustavalt neile käpa peale.

"Need on õed punalinnud, päris kaksikud ei ole aga sarnased siiski..."

"...ja siin õed Black Cat Sisters!"

"Mul on õed?", uurisin neid pisikesi vigureid uudishimulikult ja kobasin käpaga sabakellukesi.

 "Pole just minu nägu, mina pesen ikka oma silmad puhtaks, kui külad on tulemas, aga need puhta kirjud. Olgu siis sellised õed, mis kaunistavad kellegi rõivaid, peaasi, et ei söö minu sööki ega maga minu asemel Paikäe padja peal."  Keerasin selja ja hakkasin oma õhtust pesurituaali tegema.

Ootame siis kannatlikult millal uued ilmakodanikud väljanäitusele tuuakse.

ÖKOKUUSKEDE PEALETUNG

Paikäsi tuli kaltsukast: "Ma poleks arvanudki, et nii kerge vaevaga leian kaltsukast täpselt sobiva rohelise kampsuni, poest lõngana poleks küll raatsinud osta."

Haaras siis käärid ja kukkus seda lammutama. Vahtisin juhmi näoga kuidas käsi muudkui lõngajuppe hunnikusse ladus: "Nendest tulevad kuused."

Minu ehmunud mjäu peale tõstis Paikäsi pea: "Kuule, sa ei pea iga aasta kuuseehteid lõhkuma ja vat nende kuuskede otsa sa ronida ka ei saa!"

Kui kuuskede tegemiseks läks siis šaboteerisin seda tegevust igati. "Mis mõttes ei tule päris kuuske!", ei suutnud ma uskuda. Igastahes andsin endast parima, et Paikätt närvi ajada. Tirisin lõngakera, ajasin liimipurgi ümber, pärlikarbil hoidsin ka pilku peal.

Üritasin ka lauda koristada, aga kahe päeva lõpuks selgus, et see kõik oli asjatu vaev.

Vähemalt lubati mul nimepanemisel kaasa nurruda. Paikäsi pakkus nime ja mina siis kas nurrusin heakskiitvalt või urisesin halvaks panevalt.

Saage tuttavaks.

Loomulikud sinikad ilma peksa saamata ehk vennad Sinised.*

Tibi Roosa ehtis kuusepuud ehk Barbie Girl.*

Punased jõhvikad lumises rabas ehk Lumemari.*

Tsirkus alati jääb ehk Piip ja Tuut.*

Punamütsikesed kükitavad kuuse sees ehk Lihtsalt Punamütsike.*

Elu on lill ehk Punane on punane. *

Vipid on kutsutud lavale ehk Staar.*

Mõni mumm summ-summ ehk emme Mumm.*

Tüütuse (Paikäe väike sugulane) isiklik kuusepuu ehk Juudi jõulupuu *

Õnneks on osa perekonnast Ökokuusk leidnud endale uued kasuvanemad.

Kui Sina tahad, et  ma saaks jõuludel ikka puu otsa ronida ja käpaga kuuseehteid sudida, siis anna teada, et oled mõnest puukesest huvitatud ja kirjuta meile.

Päästke mind Ökokuuskede pealetungist!

PÄRLENDAV TRAADIKEERUTUS

Elu on vahel ebaõiglane. Juba kaks päeva ei tohi ma köögilaual patseerida, sest Paikäsi on sinna ladunud palju väikseid vidinaid. Ja Ristitütar on ka juba teist päeva külas. Kahekesi nad seal istuvad ja teevad pärlendavat traadikeerutust, nagu Paikäsi seda protsessi iseloomustab.

Telekas ei mängi, süüa ei tehta, hea et tuligi ahju alla pannakse, muidu peaksin kappi magama ronima.

Minu näugumisele ei järgne mingit reaktsiooni, sest käib hinna üle arutamine.

"See suur võiks maksta neli või viis euri, aga väike kaks või kolm. Tõesti pole mõtet sinna laadale midagi küpsetada, seda on seal kindlasti palju," arutleb kolmandikust Ristitütar.

"Ma räägin pidevalt enne laatasid lastele, et ärge küpsetage vaid meisterdage, aga vanematel on ju lihtsam kook korraga ahju pista ja ei mingeid õhtuid lapsega koos istumist," nendib koolmeistrist Paikäsi, "siis on lapsed õnnetud, et nii vähe ostetakse."

Ronin Ristitütrele sülle. "Ja kuidas sina karvapall meid saad aidata? Hakkad ostma või?

Kui minult ei osteta, siis ma juba tean, kellele neid kingin ja endale laua peale võin ka kõik panna."

Paikäsi noomib mind "Vaata, aga ära midagi maha aja. Ma arvan, et see viimane tehnoloogiline katsetus on kõige parem."

Võtan asja kokku lühidalt "Igav" ja lahkun pikemaks ajaks nende seltskonnast. Kui ma mitme tunni tagant taas kööki sammusin, nüüd juba häälekamalt märku andes, et kõht nõuab sööki, oli just pildistamine käsil.

"See vannisool oli sul hea mõte, kohe on palju ägedam ja isegi lõhnab" kiidab Ristitütar. Pistan ka oma nina ligidale.

Hiljem, kui külalismeisterdaja oli lahkunud, istusin ma ka laua taga. 

Järsku teatas Paikäsi, et teda tabas inspiratsioon, et ta pole endale ühtegi küünlalaternat teinud ja vat nüüd ta alles hakkab traati keerutama.

"Olin absoluutselt nõus, muidugi on vaja teha minukujuline traadinikerdis purgi kaunistuseks."

Ilusat esimest adventi!

KINGITUS TÄHTSALE MEHELE

 Paikäsi on vallutanud kogu suure söögilaua oma käsitöö kraamiga. Ikka lõngakerad ja sukavardad, liim, kile ja paberid segamini. Ära ka ei luba koristada, sest siis ei leidvat ta midagi üles. Ma ikka aegajalt käin käpaga sudimas, asju põrandale ja kapi alla veeretamas. Aga sellest pole abi, sest siis tuuakse lihtsalt uued sahtlitest lagedale. Pesamuna juba ammu viriseb, et ei saa laua ääres rahulikult oma kanašnitslit vintsutada.

Aga pereema ei kuula, sest kodanik Paikäsi on kuuskede loomise tuhinas. 

"Sa saad ju kapi serval küll süüa, ma pean need kuused valmis saama. Ma ei saa ju koolis ometi jälle maavanemale pastakat ja kaarti kinkida. Nõme ja vaimuvaene," poriseb ta  ja vehib liimipintsliga edasi. "Teen lihtsalt ühe toreda kodanikupäevakingituse, las kaunistab oma kabinetilauda sellega."

Uurisin siis ka asja.

Paikäsi sattus hoogu, muudkui meisterdas neid ja sättis pliidirauale kuivama, et äkki on soe õhk ja vähene aeg ta sõbrad ja liim on hommikuks ära kuivanud.

Hommikul kui kell kuus kell helises, siis sõtkusin hoolega ta otsas. Mul oli ka ikka mure selle tähtsa mehe kingitusega. Paikäsi ajas end vaevaliselt püsti ja läks kuuski uurima. Aga...... kuused ei olnud veel ära kuivanud.

"Oh, pekki, märjad alles. Mul on kahutavalt kahju, aga pean oma esimese katsetuskuuse ära kinkima. Ei raatsiks kuidagi, see tuli nii ilus. Aga ma olen hea kodanik ja surun alla oma väikse kadeduse ja kingin selle ära, tegelt on meie noor maavanem väga lahe mees," ohkas ta pisut löödult, aga siiski optimistlikult.

Nii saigi tähtis mees endale siiski kodanikupäeva kingituse.

Jõulud võivad ju salamisi tulla ja kingituse suurus pole oluline, oluline on tunne, mida see tekitab.

EBAUSALDUSVÄÄRNE REKLAAMNÄGU

Paikäsi ja Pesamuna tulid fotograafi juurest. Venemaa viisa jaoks on ikka värsket pilti vaja.
Istusid kahekesi köögi laua taga ja itsitasid.

"Ärge siis enne reisile minekut juukseid lõigake, ega värvi vahetage. Kas te läätsesid kannate? Ei kanna, väga tore, siis ei saa te silmavärvi vahetada. Palun ärge naeratage nii palju, katsuge tõsisem olla, ega viisaandjad nalja ei mõista. Nii, vaadake otse, hoidke silmad lahti, kaks kõrva on ikka näha, lõug alla poole, nina ei tohi püsti ajada, ei mingit upsakust." Kirjeldasid nad oma tööd hästi tegeva fotograafi soovitusi.
Jaaaah, tuli olla asjalik, usaldusväärne ja sulanduda halli massi.

"Halli massi ma küll ei saa sulanduda", muigas leekiv punaste juustega Paikäsi ja klõpsutas oma hennamustrilisi sõrmi vastu lauda.

"Huvitav, kas breketid lähevad arvesse? Mul ju siis neid enam pole, äkki jäid pildil paistma, pärast küsitakse, kuhu kadus metall," arutas Pesamuna mõtlikult.

"Noh,  siis laseme uue pildi teha ja ei mingit muigamist pildil, öeldi ju sulle", lohutas ema tütart ja vaatas minu poole.
 "Sina oled meil küll absoluutselt ebausaldusväärne. Sinust on pea võimatu saada pilti, kus oleks silmad lahti, kaks kõrva näha, lõug õigel kõrgusel ja tühi pilk silmades."

Pesamuna näppis oma nutikat: "Kuule, emps, õde saatis just lingi, kus otsitakse ühele kassisöögile uut reklaamnägu."

Paikäsi võttis fotoka ja klõpsis minu suunas. "Mamma mia, täiesti mõttetu üritus. Kuule, kõuts ega su saba ei taheta näha, vaid portreed, sinu näolappi. Katsu nüüd kuidagi olla!"
Nühkisin oma selga tema jalgade vastu, mul oli jumala poogen, peaasi, et saaks seda kassikonservi, millele reklaamnägu otsitakse. Lõpuks läksin ja keerasin end magama.

"Jess, ma sai väga toreda pildi, konkursile ei sobi aga ülimalt nunnukas on küll," kuulsin Paikäe häält enda kõrval sosistamas.

Mhh, muigasin endamisi, tean isegi, et olen vastupandamatu nagu Taukar ja tunnen elus end nagu Lepland, jälgisin ju isehakanud fotograafi salajast missiooni.

"Vaatan, kas arvutis on sobivat portreed, sind tundes, ma seda hästi ei usu," lükkas ta läpaka kaane lahti.

"No ei ole head pilti. Sinust ikka ei saa reklaami staari. Aga meie jaoks oled ikka staar", lohutas Paikäsi ikka rohkem ennast kui mind ja tegi mulle pika pai.

Mis siis ikka, nurrusin läbi une, küll ma kunagi oma tähe meie sissesõiduteele ka saan.

RÄNDAVAD HINGED

Pesamuna jooksis teiselt korruselt alla: "Andke mulle kähku fotokas, kuu on ilgelt äge!" Saanud fotoka jooksis ta kohe oma tuppa tagasi. Lidusin talle järgi. Mul polnud isegi aega trepipostil oma küüsi teritada.

Pesamuna ronis laua peale, lükkas katuseakna lahti ja pistis pea sealt välja. Minu kasv jääb temale kõvasti alla, nii et otsustasin hoopis kapi otsa ronida ja sealt täiskuud imetleda.

"Nii äge! Jummel milline kuu!" imetles Pesamuna. Oli jah, täielik mürakas täiskuu.

"Kuule, Bassu, ulume kahekesi kuu poole, uuuuuuuuu!"

Näugusin ka seda ulgumist kaasa.

Mu terav kuulmine püüdis kinni tänavalt mööduja ehmatuse: "No on ikka hulle, täiskuu mõju on kuulda", ja hiline rändur kiirendas sammu.

Ulgusime veel ja siis õige natuke veel ja siis veel natuke. 

Pesamuna itsitas ja mina turtsusin kaasa.

Korraga läks uks lahti ja Paikäsi naeris ukseaugus: " Hullud on jooksus, seda oli kooliski tunda, et mõned tegelased on täiesti ära pööranud." 

Minu imestuseks pistis Paikäsi ka pea katuseaknast välja ja lasi kuuldavale ühe väga nutuse emahundi ulgekarje.

"Hea küll, anna mulle ka fotokas, mul tuli üks hea idee. Kuu on just minule sobivas suunas."

Paikäsi toppis jope selga, kroksid varba otsa ja seadis end õue minema. Lipsasin temaga kaasa.

Sörkisin tal sabas. Kõigepealt tegime peatuse "Heade mõtete platsil."

See on Paikäe lemmikkoht tule tegemiseks, vahel söögi vaaritamiseks ja palaval päeval tamme varjus istumiseks.

"Istu sina seal", klõpsis ta fotokaga. Keerasin selja, sest välgutamine pimestas mu silmi.

Edasi kõndisime ronivate kuslapuude kaare juurde, mille küljes ripub puidust tuulekell.

Paikäsi ristis selle Hingelinnuks. 

Nendest Norra merest uhutud puutükkides pidid elama meremeeste hinged ja tuule liikudes kumisevad need üksteise vastu kumedalt.

Alati kui Paikäsi sealt alt möödub puudutab ta Hingelindu, et kuulda meremeeste vaikseid üminaid.

Ma ka puudutaks käpaga, aga pole veel julgenud katsetada sellel kaarel ronimist.

Paikäsi meisterdas Hingelinnu Võidupühal, kui väljas ladistas vihma ja loovinimese vaim kripeldas sees ja nõudis välja laskmist.

Võidupüha pidi perenaise sõnul olema väga tähtis püha. 

Ta peab alati oma riiki väga oluliseks, mida peab hingega hoidma, südamega armastama ja mõistusega juhtima.

Kroksid vajutasid kohmetunud murule jälgi.  Kui oktoobri alguses kogunesid rändlinnud oma pikale teekonnale, siis vahtisime kaelad kõveras taeva poole.

Kured läinud -  kurjad ilmad, 

haned läinud -  hallad maas, 

hingelinnud jäävad - meie hingi valvama.