RÄNDAVAD HINGED

Pesamuna jooksis teiselt korruselt alla: "Andke mulle kähku fotokas, kuu on ilgelt äge!" Saanud fotoka jooksis ta kohe oma tuppa tagasi. Lidusin talle järgi. Mul polnud isegi aega trepipostil oma küüsi teritada.

Pesamuna ronis laua peale, lükkas katuseakna lahti ja pistis pea sealt välja. Minu kasv jääb temale kõvasti alla, nii et otsustasin hoopis kapi otsa ronida ja sealt täiskuud imetleda.

"Nii äge! Jummel milline kuu!" imetles Pesamuna. Oli jah, täielik mürakas täiskuu.

"Kuule, Bassu, ulume kahekesi kuu poole, uuuuuuuuu!"

Näugusin ka seda ulgumist kaasa.

Mu terav kuulmine püüdis kinni tänavalt mööduja ehmatuse: "No on ikka hulle, täiskuu mõju on kuulda", ja hiline rändur kiirendas sammu.

Ulgusime veel ja siis õige natuke veel ja siis veel natuke. 

Pesamuna itsitas ja mina turtsusin kaasa.

Korraga läks uks lahti ja Paikäsi naeris ukseaugus: " Hullud on jooksus, seda oli kooliski tunda, et mõned tegelased on täiesti ära pööranud." 

Minu imestuseks pistis Paikäsi ka pea katuseaknast välja ja lasi kuuldavale ühe väga nutuse emahundi ulgekarje.

"Hea küll, anna mulle ka fotokas, mul tuli üks hea idee. Kuu on just minule sobivas suunas."

Paikäsi toppis jope selga, kroksid varba otsa ja seadis end õue minema. Lipsasin temaga kaasa.

Sörkisin tal sabas. Kõigepealt tegime peatuse "Heade mõtete platsil."

See on Paikäe lemmikkoht tule tegemiseks, vahel söögi vaaritamiseks ja palaval päeval tamme varjus istumiseks.

"Istu sina seal", klõpsis ta fotokaga. Keerasin selja, sest välgutamine pimestas mu silmi.

Edasi kõndisime ronivate kuslapuude kaare juurde, mille küljes ripub puidust tuulekell.

Paikäsi ristis selle Hingelinnuks. 

Nendest Norra merest uhutud puutükkides pidid elama meremeeste hinged ja tuule liikudes kumisevad need üksteise vastu kumedalt.

Alati kui Paikäsi sealt alt möödub puudutab ta Hingelindu, et kuulda meremeeste vaikseid üminaid.

Ma ka puudutaks käpaga, aga pole veel julgenud katsetada sellel kaarel ronimist.

Paikäsi meisterdas Hingelinnu Võidupühal, kui väljas ladistas vihma ja loovinimese vaim kripeldas sees ja nõudis välja laskmist.

Võidupüha pidi perenaise sõnul olema väga tähtis püha. 

Ta peab alati oma riiki väga oluliseks, mida peab hingega hoidma, südamega armastama ja mõistusega juhtima.

Kroksid vajutasid kohmetunud murule jälgi.  Kui oktoobri alguses kogunesid rändlinnud oma pikale teekonnale, siis vahtisime kaelad kõveras taeva poole.

Kured läinud -  kurjad ilmad, 

haned läinud -  hallad maas, 

hingelinnud jäävad - meie hingi valvama.

ÖÖSEL ON KÕIK KASSID MUSTAD

Väljas tibas vihma - hiline oktoober. Istusin tee ääres ja ootasin millal Paikäsi trennist koju jõuab. 

Vahtisin ainiti surnuaia poole, sest mine sa tea äkki liiguvad seal pimedas ringi soovimatud hinged. Üksik auto sõitis minust väga aeglaselt mööda. Ma ei hakanud sõiduki eest läbi lipsama, viimaks arvab juht, et toon talle halba õnne. 

Kikitasin kõrvu ja mulle tundus, et kuulen läbi surnuaia tulemas perenaise kergeid samme. Tal ei ole kombeks taskulampi kaasas kanda, põhjendab, et ta peab pimedas nägemist treenima. Treenigu mida tahab, aga kindlasti pean ma teda turvama. Lipsasin surnuaeda.

Vaatasin ristide taha ja peale, et ükski müstiline olend, saatan ega nõid ei ajaks siin oma asju. Laususin igasuguseid nõiasõnu, mis mulle iganes meelde tulid.

Ikka veel ei tulnud kedagi. Ei perenaist, ega ka musta tonti, ainult hallid varesed kraaksatasid puude ladvus ja vihmapiisad tilkusid elupuudelt mulle ninale. Igaks juhuks urisesin madala kurguhäälega ja üritasin jube  -  kole -  hirmus olla.

Korraga kuulsin, et miski tuhises minust mööda. 

Vahtisin ammulisui kuidas Paikäsi, punased juuksed lehvimas, luua seljas minust mööda tuhises. No mida, sülitasin kolm korda üle õla.  Paikäsi pidurdas ja naeris:" Oi, Bassu, mis sa siin pimedas kükitad? Kas karvapall läks kurku? Tule, kablutame kiiresti koju, kohe algavad selgeltnägijad."

Mul polnudki enam isu kedagi turvata. Kogusin ennast ja kõndisin ettevaatlikult Paikäe selja taga.

Ma olen küll mustakarvaline, aga tundub, et minust suurem nõid on ikkagi Paikäsi. Kui sinagi tahad endale ühte musta karvakera, siis oktoobris on sul selleks suurepärased võimalused.

http://www.varjupaik.ee/#!mustad-kassid-koju/c1kq2

PAINAVAD MÕTTED EHK ÜKSILDASE KÕUTSI NAASMINE

Vahel on nii, et peas tekib mõte, mis painab ja painab sind ning enne lahti ei lase, kui oled selle mõtte ära mõtelnud või soovi ära rahuldanud.

No näiteks, kui Härra Abikaasa tuleb mägede ja merede tagant koju käima, siis toob ta mulle alati seda über-über head skandinaavia kassitoitu. Esimese kõhutäie pintslisse keeranuna, olen ma kohe valmis järgmist nuiama. Mõtted maitsvast suutäiest muudavad mu kuulmise üliteravaks ja kargan lausa unepealt üles kui kuulen, et külmkapi uks avatakse. Paari hüppega olen siis köögis ja alati maandun pea ees külmkappi. 

Kui üldiselt muretseb Paikäsi mu kehavormide pärast, sest tema arvates tohib ainult parimates aastates naine olla pisut pehme, siis ükskord oli tal kuri plaan mind lõhki sööta. 

No ma lasin siis end natuke nuumata, aga igal õueskäigul tegin igaks juhuks viis lärmakat tiiru ümber maja. Paikäsi arvaski, et ajan Kollaskassi taga.

Paikäsi on meil loovisik ja kui temal tuleb suure kunsti tegemise mõte, siis see painab tema meeli ja segab igapäeva toimetamisi. Juba paar aastat on ta nakatunud mosaiigi viirusesse. Aga alati siis kui on meeletu soov hakata midagi looma, on vaja kas aias möllata, tööl käia või abikaasat ehitamisel aidata ehk siis  teda lihtsalt oma suurepäraste ideedega närvi ajada. Ühesõnaga - ajapuudus ja öösiti tahab Paikäsi mind kaisus hoida ja taluda minu norskamist.

  

Aegajalt peab kogu pere käima Härra Abikaasa juures merede ja mägede taga töölaagris. Sealses ühiskonnas proovivad nad sulanduda kohalike tööharjumustesse, s.t. et ei rüga nagu eestlane vaid võtavad tööd mõnuga ja siis on aega niisama ka olla. Nii sünnivadki Paikäe kunstiteosed peaaegu et mitte millestki.

Näiteks ilmus sel aastal meile kõrreliste vahele üks kõuts. Perenaine tutvustas teda minule kui illegaalselt riiki rännanud Röntgenkassi.

Härra Abikaasa oli juba paar aastat eiranud oma naisukese soovi, et see üksildane nende trepil kössutav kõuts jõuaks oma looja juurde. Ikka oli kas auto liiga täis või oli tulekuga liiga kiire või oli see lihtsalt üks väga tobe mõte.

Viimaks ei jäänud Paikäel muud üle kui see olukord salaja ära lahendada. Sel päeval kui nad kojutulekuks asju pakkisid, nihverdas ta selle raske kivikobaka oma suurde spordikotti, toppis  riideid ja jalatseid pehmenduseks ning lootis heale õnnele. Uurides, kuhu mees soovib tema koti autos paigutada, vedas ta üliraske kandami ise pagasnikusse, et jummala eest abikaasal ei tekiks küsimusi selle raskuse kohta.   Iga kord kui Härra Abikaasa jälle ja jälle autot ümber pakkis ja spordikotti venitas, hoidis Paikäsi hinge kinni. Aga õnneks plaan töötas ja üksildane kõuts jõudis minu suurepärasesse seltskonda.

Juba paar nädalat oli Härra Abikaasa taas kaugel ära kui kuulsin teda Skypes küsimas, et ta märkas täna, et midagi olla tema trepi pealt kadunud ja kas naisuke oskab seda kuidagi kommenteerida. Muidugi, tegi naisuke blondi ja teatas itsitades, et ta ei saa hästi aru mida ta kallis kaasa sellega mõtleb. Kallis kaasa uuris seepeale, et kuhu ta selle kassi autos peitis, aga Paikäsi naeris, et ei saa öelda, sest kui ta peaks ükskord tahtma sealt ära tuua ka tema enda tehtud kalkuni, siis äkki see ei õnnestu. Selle jutu peale meheke eriti ei rõõmustanud ja Paikäsi rahustas teda, et ta ei ole kalkunite fänn ja jätab selle bossi perele.

Olin seda juttu kuulates juba õige närvi läinud, sest mõte ühest suurest kloksuvast kalkunist minu kuningriigis, ajas mu karvad turri. Õnneks saabus Paikäele ikka selguse hetk ja järjekordne salamissioon jääb ehk tegemata või kas ikkagi jääb? Kräunatasin ja pressisin end Paikäe sülle läpaka  ja tema kõhu vahele. 

"Noh, mis sul hakkas, vaata parem millised olid mu loomevaevad selle Röntgenkassi tegemisel. Kuidas teha mitte millestki midagi, kui loomepisik ei lase sul rahulikult olla ja ootamatult on aega laialt käes" paitas perenaine mind ise arvutis pilte sortides.

"Vaata, sellest rannast korjasin ma kivikesi, sest peale hallide põrandaplaatide mul muud ei olnud aga neist tegin ma kalkuni. 

ja selle kivikamaka peale ma õhtuti garaažis kükitades Röntgenkassi valmis meisterdasingi" uhkustas Paikäsi.
Ma olin valmis kõik pildid ära vaatama ja jutud kuulama, peaasi, et minu heaolu ei rikuta.

Lõpetuseks näitas ta mulle veel milline oli kalkuni sünnilugu. Aga noh, mulle meeldivad kassivideod alati rohkem.

Kuna silmanägemisele ei ole kasulik kaua arvutis passida ja mu käpakesed olid juba kanged, palusin välja laskmist. Läksin tegin paar tiiru aias ja käisin ka Röntgenkassi tervitamas  ning proovisin järele teha  tema kivistunud poosi. Oi, kuidas mulle meeldivad kivistunud sisserändajad.

HEA KUI KEEGI MÄLETAB

Reedene hommik ei näidanud kuidagi, et oleks kuidagi eriline päev. Hommikul, kui Paikäe telefon undas äratuseks alustasin mina nagu ikka oma küüntemassaaži tema kõhu peal, igaks juhuks toppisin oma nina ka vastu tema nina. Istusin kannatlikult duššikabiini ukse taga, lastes sujuvalt kõrvust mööda noomiva hääle, et pole ilus vahtida kuidas alasti daam end jaheda veega äratab. Summutatud kilgete peale tõusin lausa tagajalgadele ja surusin oma näolapi vastu klaasi.  Hiljem nühkisin kogu hambapesu aja ta jalgade vastas. Pesamuna ei saanud üles nagu ikka ja köögist tuli  värske kohvi lõhna ning lõpuks sain ka enda konserviportsu. Ja siis nad sõitsid sabad sirged kooli poole.

Hilisel pärastlõunal kuulis mu terane kõrv tuttavat autopõrinat. Venisin oma õuemajast välja. Paikäsi tiris poekotid auto tagaistmelt ja loivasime koos tuppa. Pesamuna oli juba trennis end maailmameistriks treenimas. Endiselt mitte midagi erilist.

Paikäsi toppis õueriided selga ja hakkas rehaga tuuseldama. Mina jälgisin kuidas kaselehed keereldes hunnikusse uhati ja paar korda tegin ka lehehunniku hüppeid. Jätkuvalt üks täiesti tavaline päev.

Ja siis läks imelikuks. Nägin kui Pesamuna astus väravast sisse, suur komps süles. Nähes, et ema innukalt lehti riisub, varjus ta kohe auto taha. Mh, huvitav, millega see tibi nüüd hakkama on saanud, mõtlesin mina. Tavaliselt trambib ta trepil jalgu ja hüüab üle hoovi, et ta on nüüd kodus. Nähes, et ema on endiselt koduuksele liiga lähedal, hiilis Pesamuna maja tagant ringiga. Kimasin talle järgi, sest kui see moraalivalvur on ise mingi tükiga hakkama saanud, siis pidin ka mina sellest teadma. Hiilisime siis koos maja ja kuuri vahel. Mul kästi võimalikult vait olla ja väga nähtamatu. Kõõritasin umbusklikult suurt kompsu ta käes ja olin igaks juhuks nõus. Niikui Paikäsi kummardus kompostikasti juures, olime viuhti toas ja kõige jalanõudega teisel korrusel. Sel ajal kui Pesamuna tuuseldas taskutes telefoni otsides, nuuskisin mina seda kompsu, lõhnas kuidagi lilleliselt. 

"Aaa, kuule, kui kaugel oled?.... Jaa, jaaa, pool missiooni on täidetud..... Ei, ei ta ei näinud.....Koogi tõite?....Aaa, ok, siis!"  Mis kook?-minuteada ei onud kellegil sünnipäeva, polnud ka kuulnud et nad ise kuhugi läheks. Kiskus imelikuks.

Lõpuks käis välisuks ja Paikäsi astus tuppa, riietus ja suundus pesuruumi käsi pesema. Trepist hiilis alla Pesamuna suur lillekorv käes ja maeiteakustkohast ilmus uksest sisse Linnatibi. Seisid seal vetsu ukse taga kaks peaaegu ühte nägu tipsi koos imeilusa lillekorviga. Mitte midagi aimav ema astus elutuppa ja jahmatas end kangeks. 

"Head pulmaaastapäeva, see on Sulle meie ja issi poolt!" rõkatas neidudekoor ja mina tegin trepi pealt "Mjäuuuu!"

Ema vahtis üllatunult "Oh, sa pagan, ma unustasin täitsa ära. Aga issi?"

"No issit kahjuks pole, aga ta helistas, et ma pean lillekorvile järgi minema ja mina helistasin õele, et ta koogiga Pärnu poolt tulema hakkaks ja üldse, et sa ei peaks sellel päeval üksi olema. No jaaa, siis ma hiilisin ümber maja ja Bassu hiilis ka ja võta nüüd lillekorv" vuristas Pesamuna sel ajal kui Linnatibi emal kaelas rippus. 

"Issand, kuidas mul see päev täitsa meelest ära läks, tavaliselt ju ei lähe," ohkis ema, "Ja nii tore, et te siin olete!"

Mulle ka õudsalt meeldis, ronisin kohe Linnatibi sülle, kasutasin juhust, nii harva kui ta kodus käib. Mõnulesin täiega. 

Pärastpoole kui pliksid olid oma reedeõhtuste ringijooksmistega ametis, istus Paikäsi köögilaua taga ja helistas oma kallile kaasale merede ja mägede taha. Tundsin oma haistmismeeltega, et tuppa tungis pisuke kurbust. Kuigi imeilusad roosid lõhnasid joovastavalt ja kook sulas suus, oli kuulda, kuidas üks imepisike üksindusekübe siblab kusagil hingesoppides ringi. 

Paikäsi pani "Naised köögis" laulma ja ohkas kuidagi nukralt: "Ilusad 22 aastat, loodan et neid tuleb veel palju."

Plaadilt kõlas "Tantsime koos":

      Tantsime koos,

      kui oled veel noor,

      nii nagu liiguvad

      kaseladvad tuulehoos.

      Ilus see aeg,

      kevade aeg, 

      mil udustel põldudel

      kajab vastus sinu naer....

Sõnad nagu rusikas silmaauku, mis siis et käes oli sügis.

Vahtisin Paikäele otsa, sest ma ei suutnud teda sellise pisut kurvana vaadata. Tegin haleda njäuuu ja andsin igati märku, et ta pole üksi ja et mina olen ka ikkagi meeshing siin majas ja olen igati valmis olema tema tantsupartner, kui ta mind vaid sülle võtaks.

Siis me hõljusimegi kui kaks armunut terve plaadi lugude saatel.

Head pulmaaastapäeva meile!