Vahel tundub, et ilmaelu on ikka täitsa sassis. No ei mõisteta üksteist,
igas väljaütlemises otsitakse intrigeerivat tagamõtet või
ollakse lihtsalt inimene väga väikeses kirjas.
Ehk tasuks muuta vaatenurka.
Nagu tänagi!
Paikäsi limpsis maapähklivõid ja Pesamuna kommenteeris, et niiviisi ta küll suveks rannavormi ei saa. Selle peale nentis Paikäsi, et kõik oleneb vaatenurgast ja lakkus lusika demonstratiivselt puhtaks. Pesamuna krimpsutas nägu ema käitumise peale, aga lapsevanem kinnitas, et tema on juba selles eas, kus peeglist vastu vaatav sõbranna on täitsa talutav ning seisu-ja istekohad valib ta just oma meeldimise järgi.
Traditsiooniliselt võiks ju oma konservi limpsida taldrikust, aga uuem mood on see,
et söök tuleb käpaga välja loopida, kõige nelja käpakesega ise taldrikusse ronida ja
sealt siis keelega sudides põrandal lebavaid tükikesi matsutada.
Paikäel on küll eriarvamus sellest aktsioonist ja sõimab meid põrsasteks, aga kui vaadata karmi tegelikkust siis on kolmveerand perest ise kõik sea-aastal sündinud.
Nii, et keda me sõimame?
Või kui pereliikmed end piisavalt kiiresti ei liiguta, siis käsib Paikäsi neil oma tagajalad käbedamini liikuma panna ja võrdleb neid magava kilpkonnaga,
kes pidi neist ka kiirem olema.
Eriti kui kallis Abikaasa räägib, et ta käib korraks ära ja tuleb kohe tagasi.
Paikäe arvates tähendab "kohe" just nimelt KOHE! Mitte mingi suvalise aja pärast kohe.
Aga meile sobib ka see "kohe" õuest tuppa tulemine. Ei maksa ikka selle kiire asjaga tormata. Las see Paikäsi harjutab oma vilistamist. Kui ta juba palju osavamaks saab,
küll me siis ka kohe tuleme või siis ikkagi käime veel korraks ära.
Seniks naudime seda kilpkonnaks olemist!
Õhtupoolikul toimus uus draama. Pesamuna oli trenni hiljaks jäämas, sest ta ei saanud ju KOHE minema ja hakkas kiiruga saapaid jalga toppima: "Mis jama siin jälle on?"
Raputas saapaid ja sealt pudisesid välja kommipaberid, tšekipallikesed, juuksekumm, puutükid ja kihvajälgedega nätsupaki saatis ta prügikasti poole.
"Ah, krt, minu nätsupaki on nad rotti pannud!"
Tuiskas siis ukse klõmmides välja, jättes endast maha paraja sodihunniku.
Vahtisime jahmunult seda prahihunnikut ja no ausalt, on ikka täielik põrsas.
Meie küll seda koristama ei hakka! Paikäsi kasvatagu ise oma järelkasvu.
Paikäsi sahmerdas samal ajal oma "kullakesega", ehk renoveeris üht jäätmejaamast päästetud pinki. Lihvis, värvis ja liimis, meie muudkui nuuskisime tema ümber.
"Halloooo, politseikoerad, kobige eest" , nügiti meid tolmuhunnikust minema.
No tõesti, sellise tolmu sees me küll illegaalseid vahendeid ei tuvasta,
olgu meil või politseikoera nina.
"Kus mu pintsel on, ah? Kuulge kratid, minuuuu pintsel, kus on?" puuris ta meid oma
ma-tean-et-teie-seda-tegite pilguga ja sammus otsustaval sammul köögi poole. Kappasime nagu hobused temast ette, endil südamed kloppimas nagu jänesel.
Paikäsi uuris laua alust, roomas käpuli mööda põrandat ja vahtis kappide alla,
udjas ahjuroobiga puhveti alust.
Meie vahtisime keskendunult oma söögikaussi ja Cola ajas taga nähtamatut ämblikku.
Paikäsi raputas meie pesakotti ja ups kukkus sealt välja
lakutud-katkutud-harvendatud pintsel.
"Oh, see näeb välja nagu Tšernobõli siil" ohkas ta lennutades seda prügikasti
"Rotid!, ma ütlen, väiksed pätirotid!"
Njaah, täna vist sööme nähtamatuid ämblikke.
Õhtul kui maja juba vaikseks jäi ja Paikäsi võideldes unega püüdis telekat vaadata,
haaras meid vastupandumatu tahe harjutada teisel korrusel parkuurimist.
Aknalaualt põrandale ja tagasi hüpete harjutamisel ei pannud me tähelegi, et ta oli vaikselt trepist üles hiilinud:
"Mis te siin trambite nagu elevandid, uneaeg on ja kohe-kohe tuttu" ja pistis meile palderjanilõhnalise mänguhiire nina alla.
Müüdud! Ilma kauplemiseta! Odav ja kiire diil!
Mis teha, oleme ostetavad ja Paikäel on rebasekombed ;)
Või tõmbasime hoopis tema haneks?
Sest, mida saaks pahaks panna kahele kukununnu kiisupreilile?
Ilmselt mitte midagi!
Me oleme rääkinud!
