neljapäev, 17. detsember 2015

NAHKADE VÄLJANÄITUS

Tegelikult algas see saaga juba rohkem kui kuu aega tagasi. Paikäsi õpetas koolis viiendikele varda keerutamist ehk kudumist. Keerutati ikka parempidi ja pahempidi ning püstitati eesmärk: kududa jänes. 

Muidugi hakkasid siis ka minu valdustesse tuttsabad tungima. Olin valmis vastu hakkama, aga siis tabas mind saatusesõrm vastiku voolava nohu kujul. Perenaine arvas selle peale, et mul on ilmselt karma võlg. Iga aevastusega tatti lendas, nii et kõik pereliikmed käisid minust kaarega mööda ja iga turtsatust kuuldes katsid oma näo kätega. Terve nädala magasin kastihunniku otsas ja jõin vaid vett. Paikäsi käis murelikult mu nina pühkimas ja mõõtis silmadega kas ma olen ikka miskit joonud või söönud. Tegi mulle õrnalt pika pai ja avastas, et ajan hullu mööda karvu. 
"Sinu nahk küll turule ei kõlba, su turuväärtus on suht kasin," ohkas ta murelikult. 
"Mis turg," ajasin oma pea loiult püsti. Polnud ma veel kuulnud, et kassi nahkasi turul müüakse. 
"Kui terveks saad, siis võtame iluprotseduurid käsile" lausus ta ja hakkas jänest kuduma.

Nädala möödudes tundsin end juba paremini. Kannatasin kammimist  ja söögiisugi oli juba parem. Paikäsi käis ka rõõmsama näoga ringi ja Pesamuna toppis mulle kassimaiusi nina alla.


Voodigi tundus juba väga ahvatlev paik, sest seal oli seltskond ja sai mõnusalt Paikäele sülle imbuda, just täpselt kudumistöö ja kõhu vahele. Avastasin, et vahepeal oli valminud üks jänesenahk. Meisterkuduja nimetas seda välimiseks kestaks ja et sisemise iluga tuleb veel tegeleda. Ausalt öeldes ajas see jänese välimine kest mind närvi, sest kogu tähelepanu oli temal ja mina kui raskest haigusest paranenu olin kuidagi tahaplaanile surutud. Niikui jänese nahk jäeti järelvalveta, tegin talle otsustava rünnaku. Haarasin ta oma käppade vahele ja rapsisin seda hoolega, kuni kuulsin Paikäe kõvahäälset noomimist, et see nahk viiakse väljanäitusele ja ei maksaks oma kogunenud negatiivseid emotsioone ühe väikse väeti jänku peale välja elada. 
Meie erimeelsused lõppesid sellega, et perenaise käed oli kriimulised ja minu ego väga solvunud.

Vahtisin pahuralt kuidas jänesele sisemist ilu sisse topiti ja silmnägu pähe tikiti. Ma oleks ka veel natuke omalt poolt tikkinud mõned augud ja kriimud.

"Rahune nüüd maha! See jänes läheb koos viiendike kootud jänkudega aknavahe näitusele ja siis võid taas mu süles lösutada!" püüti mind maha rahustada.





Paikäsi meisterdas jäneste väljanäitusele veel ühe kuuse, otsustades, et see on küll nüüd viimane kuusk mille ta sel aastal teeb
Et poliitiliselt korrektne olla, siis on vähemalt jänestemaailmas toimunud kodanike meelsuse muutus ja erinevused on lubatud ;)

Ja näituse avamise puhul sadas isegi hetkeks lumi maha.

Lõpp hea, kõik hea! Minu nahk jäi ikka minule ja jänesed ei vallutanud minu kuningriiki!

esmaspäev, 14. detsember 2015

LUMETU ADVENT


No ei ole lund. Olen otsinud iga puu otsast ja põõsa alt, isegi naabriaias ei olnud.  Ainult hallid varesed kraaksuvad kõrgel taevas ja närvilised tihased lendavad tammepuul otsides söögipoolist. Klõbistasin hambaid, mulle meeldiks jahti pidada, kui nii märg ei oleks ja..... Paikäsi poleks seal tamme all toimetamas. 

"Ei saa tihaseid, ei saa! Võid nende askeldamist aknast vahtida. Kuulutan su Linnu -TV avatuks", vehkis ta kuuseokstega. "Sai metsas käidud, tõin oksi ja isegi leidsin mõne läbi vettinud kukeseened, aga neid ma ei võtnud."

Jälgisin valvsalt linnukeste tiirutamist. Ilmselt tundsid nad end turvaliselt ja minu kohalolek neid ei häirinud. Ootame, vaatame, küll teie turvanaine ükskord lahkub tööpostilt. 

"Ja nüüd tuleb käärid appi võtta ja sim-sala-bim valmib mu jõuluime, no lund ei ole aga jõulutunnet ju tahaks" kuulsin Paikätt seletamas.
Jaaaa, tihaseid tahaks, mõlgutasin edasi ja piilusin perenaise toimetamisi.





"Niisiis, valmis. Bassu, vaata siia" klõpsis Paikäsi fotokaga ja tihane lendas, nii et sain tema poole saata veel ühe terase pilgu, et kui paks, kui kiire ja et kas ma saaks juba jahile minna. 



"Ei mingit jahti,linnujahi hooaeg on läbi, mine püüa kuuris hiiri!" haarati mind sülle ja tassiti tuppa. Oh, milline suurepärane tassinsindisetuppa teenus.
Ootame lund edasi!

laupäev, 12. detsember 2015

PEOKASSID PUUKUURIS

Lõpuks päev, millal ei saja vihma. Paikäsi sättis end õue ja mina haakisin kaasa. Läksime kuuri.....fotokaga. Nuuskisin hiirehaisu, lootsin et saan mõne äraeksinuga pisut peitust mängida. Aga Paikäsi tegeleb aktiivselt puuküürnike hävitamisega ja tundsin ninas vaid värvitud voodrilaudade lõhna.

"Teeme puukuuri romantikat koos kolme kassiga", koukis ta taskust välja kolm kootud kõutsi. Olin kasside kudumisel ka kõva käpp olnud, no pigem olin harutamise harjutamisega abiks olnud varraste välja sikutamisel. 

Paikäsi sättis kiisu-miisud puuriidale ja osutas näpuga ühele mustakirjule kõutsile, et see pidi täpselt minu nägu ja kommetega olema, pidavat ronima igale poole ja kogu hea kasvatus on läinud vett vedama, aga kindlasti olevat ka temal mingi missioon siin ilmas.



Hiljem kõndisime aias ringi ja mina uudistasin, mida kohalik krokodill lõunaks oli söönud.
Õnneks lõhnas sügiseste tigude, aga kahjuks mitte Kollase Kassi järgi. 


Maja ees avastasin Lumeroosi õied. Proovisin kas need istumist ka välja kannatavad, aga Paikäsi ei kiitnud seda heaks, vaid ajas mu lillede pealt minema, et ilu peal ei trambita. 


Toas arvas Pesamuna, et need on nunnud pihukassid, pisut küll juba üle kasvanud, aga mina ju enam peopesasse ei mahtuvat.


"No kui pidu, siis pidu, peaasi, et ei ole tühjad peod", arvas Paikäsi kahemõtteliselt ja klõpsis pilte edasi.
"Mõtleks, et mina ei mahu enam peo peale," vehkisin oma sabaga objektiivi ees, kuni mind kööki nügiti ja kassimaiusega lepitust otsiti.


 Kolm kõutsi oma missiooniga: kaks leiavad endale uue kodu, aga see n.ö. minu koopia pidi hakkama Paikäe kotil ripuma, tema elu eesmärk olevat valgustada Paikäe kotti, et see autotulede säras välja paistaks. Vat siis milline elutöö! Hea, et mind rippuma ei panda.



kolmapäev, 9. detsember 2015

KAKSIKUTEST ÕED

Paikäe ema ehk siis kõigi jaoks Vanaema tuli külla. Istus tugitoolis ja pajatas uudiseid, et me suguvõsa saab väikeste beebitüdrukute võrra taas rikkamaks ja lausa kaksikud on tulemas. Paikäsi arvas, et see on imetore uudis ning kui palju vigureid saavad ühte nägu ja tegu lapsed korraldada. Mina nühkisin end vastu Vanaema jalgu ja ei vaevanud end uute tundmatute sugulastega.

Korraga kuulsin Vanaema ütlemas, et tal käivad linnukesed akna taga koputamas ja kui toidumajake on tühi, siis koputavad kõik aknad läbi. 
"Linnukesed", kikitasin ikka veel kõrvu. Meil polnud neid veel kuulda, aga talvine linnu-TV polnud ka veel avatud.

"Kaksikud! On ikka lahe küll. Meie suguvõsas polegi kaksikuid olnud. Minu plikad on küll väga ühte nägu, aga neil on ikka suur vanusevahe. Teistele ikka ütlen, et esimene tuli hästi välja ja ei hakanud enam malli muutma!", oli Paikäsi ikka veel hämmeldunud.

Kui Vanaema oli lahkunud, istus Paikäsi laua taha ja itsitas omaette "Tüdrukute vägi! Väga inspireeriv! Mulle meeldivad tüdrukud."
Mina vahtisin aknast välja ja ootasin esimesi linnu-TV eetrisähvatusi. Ootasin väga kannatlikult. Mitte ühtegi tihast ega sasitud olemisega varblast ei lennanud ringi. Läks juba pimedaks. Ühtegi linnusaadet ei tulnudki ja Paikäsi istus ka ikka veel laua taga.




"Valmis!" kuulsin korraga ja mu nina ette laoti punased linnukesed. Mul tõusid karvad turri, et mis see siis olgu, linnud elutoas ja panin otsustavalt neile käpa peale.

"Need on õed punalinnud, päris kaksikud ei ole aga sarnased siiski..."



"...ja siin õed Black Cat Sisters!"


"Mul on õed?", uurisin neid pisikesi vigureid uudishimulikult ja kobasin käpaga sabakellukesi.
 "Pole just minu nägu, mina pesen ikka oma silmad puhtaks, kui külad on tulemas, aga need puhta kirjud. Olgu siis sellised õed, mis kaunistavad kellegi rõivaid, peaasi, et ei söö minu sööki ega maga minu asemel Paikäe padja peal."  Keerasin selja ja hakkasin oma õhtust pesurituaali tegema.


Ootame siis kannatlikult millal uued ilmakodanikud väljanäitusele tuuakse.

pühapäev, 6. detsember 2015

ÖKOKUUSKEDE PEALETUNG

Paikäsi tuli kaltsukast: "Ma poleks arvanudki, et nii kerge vaevaga leian kaltsukast täpselt sobiva rohelise kampsuni, poest lõngana poleks küll raatsinud osta."
Haaras siis käärid ja kukkus seda lammutama. Vahtisin juhmi näoga kuidas käsi muudkui lõngajuppe hunnikusse ladus: "Nendest tulevad kuused."
Minu ehmunud mjäu peale tõstis Paikäsi pea: "Kuule, sa ei pea iga aasta kuuseehteid lõhkuma ja vat nende kuuskede otsa sa ronida ka ei saa!"

Kui kuuskede tegemiseks läks siis šaboteerisin seda tegevust igati. "Mis mõttes ei tule päris kuuske!", ei suutnud ma uskuda. Igastahes andsin endast parima, et Paikätt närvi ajada. Tirisin lõngakera, ajasin liimipurgi ümber, pärlikarbil hoidsin ka pilku peal.



Üritasin ka lauda koristada, aga kahe päeva lõpuks selgus, et see kõik oli asjatu vaev.




Vähemalt lubati mul nimepanemisel kaasa nurruda. Paikäsi pakkus nime ja mina siis kas nurrusin heakskiitvalt või urisesin halvaks panevalt.

Saage tuttavaks.



Loomulikud sinikad ilma peksa saamata ehk vennad Sinised.*



Tibi Roosa ehtis kuusepuud ehk Barbie Girl.*



Punased jõhvikad lumises rabas ehk Lumemari.*



Tsirkus alati jääb ehk Piip ja Tuut.*



Punamütsikesed kükitavad kuuse sees ehk Lihtsalt Punamütsike.*



Elu on lill ehk Punane on punane. *



Vipid on kutsutud lavale ehk Staar.*



Mõni mumm summ-summ ehk emme Mumm.*



Tüütuse (Paikäe väike sugulane) isiklik kuusepuu ehk Juudi jõulupuu *



Õnneks on osa perekonnast Ökokuusk leidnud endale uued kasuvanemad.
Kui Sina tahad, et  ma saaks jõuludel ikka puu otsa ronida ja käpaga kuuseehteid sudida, siis anna teada, et oled mõnest puukesest huvitatud ja kirjuta meile.
Päästke mind Ökokuuskede pealetungist!