Uus aasta on toonud lõpuks mõnusa pehme lume. Paikäsi ärkas talveunest ja otsustas teha lõpu pikaajalisele nuumamisrännakule.
Alustuseks kühveldasime lund ja mängisime lumesõda. See tähendab, et Paikäsi lõi jalaga suure lumepahvaku õhku ja mina jooksin saba püsti nagu segane sellesse ja püüdsin lumeräitsakaid kätte saada. Väga lõbus ja sportlik tegevus.
Tänasest algas aeg meile kahele. Saan nuiata kogu tähelepanu ainult ja ainult endale.
Eile õhtul saatsime Pesamuna ja Härra Abikaasa konnasööjate maale vibuküttide maailmavõistlustele.
Aitasin noorel vibukütil kohvrit pakkida:
- riided kohvri põhja, istutasin ennast ka nende peale
- mind aeti kohvrist välja, pandi pesuasjad asemele
- hiilisin taas kohvrisse, sudisin käppadega dressikapaelu sirgemaks
"Bassu, kobi välja, ma pean siia veel hunniku raamatuid mahutama ja koondise dressid ja meigiasjad ja....." arutles Pesamuna endamisi.
Jälgisin kuni ta mulle selja keeras, siis imbusin taas kohvrisse ja hakkasin hoolega eesti värvides dresside otsas nühkima, et minu õnnekarvu oleks tal kuhjaga kaasas.
"Mine nüüd ometi," nügiti mind jälle kohvrist välja, "huvitav kuhu ma panin oma õnnetalismani?" tuuseldas ta toas ringi. Mulle hakkas tunduma, et olukord väljub kontrolli alt. Toas oleks nagu tõeline lahing toimunud.
Kuulsin Paikäe samme, kes tuli korraldama küsitlust, et kas kaasas on see ja teine ja kolmas asi.
"Loodame, et sind nohu ei taba, sudafed on ju keelatud aine, nii et pead külmetamisest hoiduma!" luges ema veel õpetussõnu peale.
Minul plahvatas idee, jooksin kiiresti alla, suure hüppega kapi peale ja tegin hirmus haledat häält oma maiustepakki nühkides. "Saage ometi aru, et mul on hädasti ja ülikiiresti paari dopingulaksu vaja!", vahtisin ahastava pilguga ringi.
Õnneks läks Härra Abikaasa liimile ja andis mulle maiustusi. "Ainult kuus, see on päeva norm, rohkem ei saa!"
Suurima mõnuga oleksin need kõik alla kugistanud, aga koondasin kogu oma tahtejõu ja korrutasin trepist üles joostes, et suurim voorus on loobumisoskus ning antud hetkel on Pesamunal vaja legaalset ergutusvahendit. Hiilisin taas vaikselt kohvrisse ja poetasin paar krõbinat talle riiete vahele. Lakkusin oma tilkuvat sülge, aga ise juubeldasin hinges oma ülihea idee üle ja kujutasin ette: "Kui ta need kohvrit avades leiab ja need põske pistab, siis alistab ta kõik vastased, sest tal on siis selge silm ja kindel käpp."
Minu arvates oli Pesamuna nüüd tõeliseks lahinguks valmis ja võisin ta rahuliku südamega teele saata.
Bienvenue en France!
