JÕULUSOOV

"Peaks mõne jõulusalmi välja nuputama," sodis Paikäsi paberit. Kirjutas midagi ja tõmbas jälle maha. Proovis uuesti ja loopis lõpuks kägardatud paberi prügikasti. 

"Oh, ainult pealkiri on hea, kõik muu on lihtsalt saast!" lennutas ta mossitades paberpalle õhku.

"No, ei mingit luulet, täielik jamps, ikka tatatatatata. Mu luulemuusa on uttu tõmmanud. Ei mingit Underit, Vaiksood ega Tunglast rääkimata. Kui läheneda luulele hoopis teise nurga alt, siis annaks Kenderi välja, aga nii porr mu luule ka ei ole," ohkas ta ja sukeldus suure kapi sahtlipõhja. 

Koukis sealt välja valge märkmiku ja õhkas rahulolevalt: "Vähemalt 20 aastat tagasi oskasin ma midagi kirjutada ja nüüd tuleb see meil pähe õppida, "Kassipere jõulumarss" ootab oma aega."

JÕULUSOOV

Oh, sünniks ükskord ometi

väike jõuluime,

et saaksin olla minagi

kord jõuluvana ise.

Kingiksin siis endale

uue stiilse maja,

autotki ja kasukat

oleks uusi vaja.

Vahelduseks võiks ju olla

mõni uus parfüüm.

Reis Kanaarisaartele

või kauge Hiina müür.

Koti põhjas võiks ju olla

mõni lotopilet.

Kukuks pähe mulle miljon

siis vaid laseks vilet.

Kuid jõuluvana on nii vana,

et ta on pensionil.

Eesti kroon on liiga madal

kõikuv kurss on dollaril.

Istungi nüüd akna alla

ja ootan jõuluimet.

Küll ta ükskord ikka tuleb

pole veel nii pime.

Autor Anneli Paas alias Paikäsi 1996

HINGEPILT SU LAUALE

Kõik algas sellest, et Pesamuna pidi hakkama valima oma loovtöö teemat. Kuna kõik arvasid, et ta teeb nagunii vibuküttidest või sellest spordialast, siis oli ta võtnud väga vastupidise hoiaku. 

"Sa ikka tead, mis on Mandela efekt?" uuris ta emalt. Paikäsi vahtis teda imestunud pilguga, et sa mõtled ikka mandalaid. 

"Eiiiii, kuidas sa Mandeela efektist midagi ei tea, ise oled õpetaja," imestas ta ja hakkas kätega vehkides seletama midagi kirjapildist, meie kuulmisest ja mida me tegelikult kuuleme ja mäletame ja arvame teadvat ning et kogu maailm teab ja ema mitte tuhkagi!

"Ja kuidas ma peaksin sind suutma juhendada selles töös, kui ma ise mitte mõhkugi aru ei saa. 

No ja ma võin olla see tükike maailmast, kes sellest midagi kuulnud ei ole" ise püüdes oma mõtetes leida näiteid sellele efektile. 

Kui pikalt juurelda, siis kohtab neid iga päev. Näiteks kui ta palub lapsel oma sigala-hobula ära koristada, siis kahjuks kuulevad tema kõrvad hoopis, et mine lama oma voodilinu lapikumaks. 

Või ütled kaasale, et kirjuta üles, et poest on vaja tuua naatriumvesinikkarbonaati ja tema kirjutab lihtsalt söögisooda, sest tema lihtsalt arvas seda kuulvat.

"Kuule tee parem mandalatest. Sulle meeldib joonistada ja ise tahad kunstisuunda minna, siis on sul midagi vestlusel letti lüüa. Tore teha ja sul tulevikus reaalne kasu ka," soovitas lapsevanem. 

Muidugi ei meeldinud see mõte Pesamunale kohe, sest see polnud tema mõte. Ilmselt oli siin mängus Mandeela efekt, et me tahame kuulda kuidas me ise ütleme välja suurepäraseid mõtteid.

Igatahes Paikäele endale meeldis see mõte ja uitas oma loominguga juba lõngakastis.

Aitasin teda sellel teel algusest lõpuni. Alustades lõngakerade laiali tassimisest lõpetades mandala linikutele õnnekarvade sissenühkimise ja pakendile küünejälgede tegemisega.

Mandalate paraad.

 Üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna!

PANEME BETOONI

"Täna ma küll ei viitsi miskit teha, kuigi peaks jälle suure portsu neid kassihelkureid tegema. 

Need lähevad nagu soojad saiad," ohkas Paikäsi ja sättis end voodile istuma. "Mul on kohe selline tunne, et peaks lugema midagi," sirvis ta värsket National Geographikut ja Imelist Teadust. 

Lükkas need siiski kõrvale ja haigutas.  

Peitsin ajakirjad kohe oma kõhu alla,  et jumala eest ta ei hakkaks nii ebahuvitava asjaga tegelema nagu lugemine.

"Vat täna on mul vaim peal, et tegeleda nende videotega, mida me suvel kokku soperdasime."

 Kikitasin kõrvu ja meenutasin valjuhäälselt, et mind kui peaosatäitjat ei tohiks aust ja kuulsusest ilma jätta. Lootsin, et Paikäe mälu on lühike ja ta ei mäleta, kuidas ma olin selles protsessis üks väga segav nähtus. 

Kaamera ees tegin kõike seda, mida poleks pidanud: ronisin kaussi, puksisin kükitava operaatori (proua Jaksoni) pikali ja ärritasin oma kohalolekuga Tüütust, kes kardab kasse nagu kõhuusse või nagu temast mööda kõndivaid kutsasid.

Ühel tuulisel päeval kutsuti Tüütus ja tema ema, proua Jakson, meile, et Paikäel on vaja operaatorit, statisti, jooksutüdrukut jne. Nimelt otsustas Paikäsi, et ta peab oma betooniloomingut järeltulevatele põlvedele jäädvustama hakkama ja oma nahal kogetud apsakaid teistega jagama.

 Esimeste kaadrite ülevaatamisel oigas ta, et kaameranaine on filminud ta jalgu, rindasid või kõhupekke ning Tüütuse itsitamist on pidevalt kosta ja, et mina näitan vaid oma tagumikku. 

Lõpuks lõi ta käega ja teatas, et meie võime endale       amatöörlikku lähenemist lubada,  sest Riigikogusse ega presidendiks ei kavatseta kandideerida.

😸😸😸😸😸😸😸😸😸😸😸😸😸😸😸😸😸😸😸😸😸😸😸😸😸

Tunnid möödusid ja Paikäsi muudkui pusserdas arvutis, ise vandus aegajalt, et programm ei tee nii nagu temal vaja ja ta ei mäleta kuidas muusikat lõigata sai üleüldse peaks mingi uue programmi sebima.

Lõpuks sai esimene üllitis n.ö. purki, meil siis betooni pandud.

Võtke heaks või pange pahaks, kellele ei meeldi saab kõhuussid, mjäu.

SILKMEETER PUHAST MUSTA ARMASTUST

Paikäsi ei armasta absoluutselt musta värvi riideid. Alati kirub ja vannub kui kapiukse lahti teeb, et näh see seelik ja too pluus on ikka musta värvi. Ning rõivapoes on need riided millel on meeldiv tegumood ja mis selga mahuksid ikka ja jälle mustad. Ta on ammu aru saanud rõivatööstuse kartellikokkuleppest teda ahistada musta värviga. 

Aga mustad kassid on teine teema. Need on IN! Neid peab olema igal pool. Pluusi või sukapükste mustris, käekoti disainis, kõrvarõngad, võtmehoidjad, kleepsud arvutikaanel, lillepotid, voodipesu või kassikujude paraad klaasi taga.

Või siis lihtsalt tuleb omada üht musta värvi kassi ning kenasti kiisukese käpa all teda teenida ja piiritult armastada.

Täna tähistatakse musta kassi päeva. Juhhuuu!

Minu arust olen ma oma pereliikmed kenasti ära dresseerinud.

Magan kus tahan, kasvõi laian meetri pikkuselt keset voodit ja nad vaadaku ise kuidas sinna ära mahuvad. Ainult hellalt kätel kandes on minu puhkava keha teisaldamine lubatud.

Ma ei kavatse kunagi juua oma jooginõust. Kraanikausis hulpivast kausist on palju ägedam või käpaga Pesamuna piimakruusist krabada. Mida ta muidugi lahkelt lubab.

Ja liha tuleb mulle kogu aeg anda, veel parem kui see on värske kanafilee või forell. Härra Abikaasa on mu ammu Näljaks ristinud, aga niikaua kui ma saan tema otsas pikutada on see okei.

Kassi mänguasjad on suht mõttetu staff. Pigem kogun ma juuksekumme, niidirulle ja kogu seda tavaari millest Paikäsi loomehetkedel meisterdab. Kes seda ikka pahaks paneb, need on ju väga kindlasse kohta peidetud. Vahel me siis koos Paikäega otsime, kus mu uus peidukas on.

Mh ja pussutan ka millal tahan ja millise haisuga just soovin. Keegi ei hakka õiendama, et mine istu vetsus või ole viisakam. Peale hellitava häälega: vuh, Bussu, mis teed, su hais tapab, ei järgne sellele mingeid erakorralisi ega ekstreemseid etteasteid.

Mu perekond õhkab vaid õnnest: "Mõelda vaid, terve silkmeeter puhast musta armastust!"

NAISED JA MERI

Linnatibi teatas telefonis, et nad Sälliga harjutavad autosõitu ja võtavad ette juba pikemaid rännakuid. Sälli pole väga rahul autosõiduga, aga mere ääres nuuskimise pärast on ta nõus selle ka välja kannatama. Mulle ka ei meeldi puuris istuda ja selles mürisevas sõidukis kössitada.

Aga kui naised tahavad midagi saada, siis peavad nad selle ka saama. Näiteks räägib Paikäsi oma kaasale, et kui naine on õnnelik, siis on ka temal hea elu. Ma igaks juhuks olen temaga nõus.

Niisiis võeti ette rännak mere äärde, sest Linnatibi tahtis oma kiisule merd näidata ning Sälli soovis avardada oma silmaringi, saada uusi kogemusi ja rikastada oma elamusi, nagu moodsas kõnepruugis räägitakse.

     

                               

Mereseiklus koos Linnatibi ja tema Kaasaga lõppes õnnelikult.

Mina ei tea, mis on meri, aga tundub vahva asi olema. Võib olla peaks ka soovi avaldama. 

Paikäsi arutas omaette mõtlikult, et äkki peaks Bassule (minule siis) ka traksid ostma, saaks vähemalt järve äärde patseerima minna. 

Huvitav, mis need traksid on? Kas ma peaksin neid tahtma, kas neid saab süüa, missugune lõhn neil on, kas need teevad häält ka või ronivad puu otsa? Siinkohal katkes mu mõttemõlgutus. Nägin uniste silmadega vaid kuidas Paikäsi laua taga viltimisnõelaga vehkis. 

Linnatibi palus, et emme teeks Sälli austajatele kassiprosse. Minust ja Sällist said villakujukesed.

13 JA REEDE

13 ja reede on ilmselt üks ütlemata jama päev.

Paikäsi kuulis Hommikutelevisioonist, et ilmselt see arvamus õnnetust reedest tuleb keskkajast kui süüdimõistetud just reedeti üles poodi. Vaatas mind ja arvas, et ilmselt nõiad ja mustad kassid saadeti ka just sel päeval tuleriidale. Urisesin vaid selle peale, raputasin end nagu krants ja mõtlesin, et tulesurm võib ikka kole olla. Pigem kaotan kihva, kui piinlen kuumades leekides ja kärsahaisus. Kõndisin saba püsti uksest välja, õige mul asi - 13 ja reede.

Ja siis see algas. Kõigepealt kohtasin seda jubedat halli tokerdanud karvaga kassi, lidusin keel ripakil oma just taas pikaks kasvanud küünte abil puu otsa. Istusin vaikselt ja ootasin, millal see peletis minema läheb, kuni kuulsin hirmutavat suminat. Üks pirakas maamesilane lendas torpeedona minu suunas, ma katsusin oma käppasid kiiremini liigutada, et tamme otsast alla saada. Põrkasin vastu tohletanud oksa. Pilpaid ja tolmu lendas, vist ka karvu. Kuna toauks oli lahti, siis kihutasin uksest sisse kööki ja ........tegin kiire vabalennu kuhugi allapoole ja siis algas kohutav kisa. Nimelt oli Paikäsi just keldrisse roninud, luuk oli lahti ja ta kummardus salvest kartuleid võtma, kuni mina talle selga sadasin. Kõik kümme küünt tema seljanahas kinni ja kõrvulukustav kahepoolne kisa kostmas üle maja.

Koperdasime nagu kaks haavatut august välja. Paikäsi suundus peegli ette ja mina põgenesin naabrinaise tulbipeenrasse oma haavu lakkuma. Tundsin, et suust on midagi puudu. Ups, olin kaotanud oma alumise kihva. Selles õnnetuste jadas ei olnud ma seda märganudki. Nüüd oli seal tühemik, pisut veritsev auk.

Täielik kolmeteistkümnes reede, aga vähemalt olen elus ja see on suurem väärtus kui kihv.

KUIDAS TEENIDA TÄHELEPANU

Eks me kõik tahame, et meie suurepäraseid kordaminekuid märgataks. Vahel peab ikka ise oma saba kergitama, kes see teine seda ikka teeb.

Minagi! Hiirehooaeg on lahti ja minul lõbu laialt. Terve selle aja, mil Paikäsi tööd rügab koolis nii, et lõuad rääkimisest väsinud, selg higine ja kõvaketas üle kuumenenud, pean mina jahti. 

Just pealelõunaseks ajaks, kui kuulsin perenaise autot hoovi keeramas, oli mul kaks parajalt prisket hiirt treppi tassitud. Kui Härra Abikaasa on taas kaugel ära, siis peab ju ainus meeshing ise küttimisega tegelema.  

Paikäsi sammus arvutikott näpuotsas, seelik lehvimas ja kontsad klõpsumas ukse poole. Istusin vaikselt eemal ja jälgisin, kuidas tema silmanägemisega lood on.

Korraga kostus kiljatus ja Paikäsi keksis jalalt jalale: "Kurat, Bassu, ma pidin infarkti saama! Jälle oled jahil käinud." Ilmusin just kiidukoori ajaks välja. "Tubli kiisu, aga mis ma nüüd nendega teen?" seisis ta nõutult hiired näpu otsas, kevadine tuul sasis pikki punaseid juukseid ja kergitas laia seelikut. Ma ütleksin, et ta nägi välja nagu Surnud Hiirte Haldjas või siis pigem mitte. Kõndisime koos aias ringi: kompostihunnik-ei, kõrvitsakasvatus küngas-võibolla, lillepeenar-eiiii. Viuhh lendasid hiirekesed kõrvalolevale tühermaale. Suutsin vaid ohata!

Järgmisel päeval ootasin taas Paikätt töölt, kaks hiirt ilusti trepi ees rivis. Seekord Paikäsi tuli ettevaatlikult ja vaatas jalge ette. "Nii, jälle kaks hiirt. Kus sa neid püüad? Kas meid on hiirte hordid ründamas?", arutas ta endamisi. Pani rahulikult kotid trepile ja korraldas taas kiire õhulennu. Hiired maandusid just sinna, kuhu eelmisel päevalgi, vana õunapuukännu juurde. "Bassu, Bassu", kuulsin end hüüdvat "Tubli kiisu, tule vaatame külmkapist midagi suupärasemat!"

Kolmandal päeval käisin mina kannatamatult edasi-tagasi. Ikka väravani ja trepini. Paikäsi jääb kuidagi hilja peale, mul juba hiired ootamas. Lõpuks ta tuli, väsinud ja pisut turris. Saatsin ta ilusti hiirteni. "Kuule, kõuts, see asi kisub juba imelikuks. Kuidas meil siin nii palju hiiri on ja kuidagi väga ühte nägu hiired" ta vaatas kahtlustava pilguga naabri õunapuukännu poole. Astus siis suurele kivile, ronis siuhti üle aia ja sammus kännu poole. Ma jäin igaks juhuks eemale. "Mida!!! Siin pole ühtegi hiirt! Sa tassid mulle kogu aeg neid kahte  siia trepi peale, hea, et need veel haisema pole hakanud."

Minu hea plaan oli paljastatud. Paikäsi võttis labida ja mattis need hiirerojud sirelipõõsa alla. "Väetiseks" nagu ta ise mainis. No ma siis käisin ka paar päeva seda kohta seal häda nr kahega täiendamas. Kui ükspäev juhtus täbar lugu, et mu tagapool oli kuidagi inetult essune, käpad ja saba kõik haisesid. Paikäsi haaras mind sülle ja pistis kraanikaussi. Ma protesteerisin häälekalt ja vehkisin alguses käppadega, kuni pidin alla andma soojale veele ja šampoonile. Paikäsi itsitas ja mina vaid kägisesin "Olgu, olgu, ma enam peenrasse oma jamasid ei tee, peaasi, et mind veeprotseduuridest päästate!"

Varahommikuse päiksega on hea aedades luusida. No ma ei saa, need hiired lihtsalt jooksevad mulle lõugade vahele. Istusin just perenaise ärkamise ajaks õue aknalauale. Hiire peitsin igaks juhuks aknaraami taha. Nägin läbi klaasi kui unine Paikäsi kööki astus ja kiljatas, et paganama kass ehmatab tal viimasegi une ära. Minu meelest on ju hea kenasti ärganuna tööle minna ja maru vahva on millagil leida üks hiireroju aknalaualt. Või mis?

MUTIRAJA VALVUR

Üldiselt on peredes igaühel mingi ülesanne, millega ta õigustab oma eksisteerimist siinses maailmas.

Paikäel on näiteks: 

• anna kassile süüa - ammu pole saanud
• võta kass sülle - las ma ajan su näo karvu täis
• lase kass välja - no pissile on ju vaja
• lase kass sisse - vihma sajab
• anna kassile süüa - väga ammu pole saanud
• tee pai - mis siis et just lakkisid küüned
• lase kass välja - su küünelaki hais häirib mind
• lase juba kass sisse - sest see õudne Kollane Kass luurab siin
• anna ometi kassile süüa - krt ma pole täna süüa saanudki
• lähme juba magama - võta kass kaissu, las ma trambin su otsas natuke jne. 
• Aa, jaa, peaaegu unustasin! Pesuruumi ust ei tohi minu nina ees kinni panna kui sinna asjale minnakse, sest ma pean jälgima, et potti kasutataks sihtotstarbeliselt ja kõik kohad puhtaks pestaks.

Minu meelest on tal  neid ülesandeid paganama vähe!

Pesamunal on ka mingeid ülesandeid koolis ja trennis käimise vahepeal: 

• anna kassile süüa - Paikätt pole ju kodus
• lase kass välja - enne aja see Kollane Kass ära
• lase kass sisse - ma tahan teada kas su koolikotis ka midagi põnevat on
• tee voodisse ruumi - ma peitsin siia kuhugile selle praekala
• kindlasti jäta oma sööginõud just voodi ette põrandale - sealt saan ma uusi maitseid testida
• tule kassiga kööki- pistame mõlemad pead külmkappi ja teatame valjuhäälselt, et mitte midagi süüa ei ole! Ausalt! Vist! Igastahes kapsast ja riisi me sööma ei hakka!

Järjekordselt paganama vähe ülesandeid!

Aga minul! Lõpmatuseni!

• Söö ära kõik see söök, mis ette laotakse
• jookse sisse-välja, alla - üles
• otsi üles kõik peidetud asjad või peida uuesti ära
• maga Paikäe kaisus
• roni sülle
• maga Pesamuna pitsseeliku otsas
• litsu sülle 
• maga oma tornis kui kõik on kodunt ära
• varasta sinki
• korrasta kappe, riiuleid, pliiatsikarpi
• aja lõngakerad voodi alla, tiri nõelad padjast välja
• istu läpaka klaviatuuril
• tee nägu, et see vitamiinipasta meeldib üliväga (see on raske ülesanne) jne.

Ja tänasest sain veel lisatöö: valva mutirada. Justnimelt seda krookusepeenart, mida möödakõndivad mutid kiidavad ja ringilendavad sumisejad külastavad. Mina pean hoolega jälgima, et iga õis saaks piisavalt päikesepaistet ja vihmanirekest. Õnneks on mu õuemaja just peenra lähedal.

Mutirajaks ristisime selle tema sündimise momendil. Paikäsi oli just oma idee teostusega ühele poole saanud kui sõitis jalgratta seljas meie hoovi Paikäe ema Vanaema. Päikesest pimestatuna oli ta täis hämmeldust, et meie aias on kunstkaevajatest mutid, kes sellise vongerduse on kohe eesaeda meisterdanud ja hakkas ohtralt kõiksugu hävitavaid õpetusi andma, kuidas pah(g)ulastega võidelda.  Ma püüdsin küll vahele sõnada, et ma püüan kõik mutid ja hiired ise kinni, aga seda tõlgendati kui, et võta kass sülle ja tee pai. Pai pole kunagi paha ;)

Mulle on hakanud tunduma, et nendele krookustele ainuüksi päikesest ja vihmast ei piisa, hakkavad juba ära närtsima, tuleb ikka kosutavamat leivapoolist neile hankida.

Õnneks on naabrinaise aias piisavalt risu, kuhu alla saavad prisked närilised endale lausa ridaelamud sisse seada. Aegajalt tuleb mul seal oma hiirepüüdja ülesandeid täita, ikka hea eesmärgi nimel: krookused vajavad kosutust.

Kui pärast pikale veninud kassi-hiire mängu ma oma saagi peenrale, just kollaste krookuste vahele poetasin, ei kiidetud seda millegipärast kuidagi heaks ja saadeti õhupostiga sinna suunda, kus olid tema suguvõsa juured. Säh, siis sulle, minu igati eesrindlikult täidetud ülesannet! 

Enam ma krookuseid ei valva! Varsti saan tulbipeenras püherdada ja nartsissidest joovastuda!

KIITUS HAMBAHALDJALE

See lugu kõlab kui tagantjärgi tarkus, aga millest me ikka õpime, kui oma kogemustest.

Kogu kurb saaga algas pisut rohkem kui kuu aega tagasi. Ma ei saanud enam midagi süüa. Alguses keeldusin krõbinatest. Paikäsi vaatas mind murelikult ja arvas, et mul on lihtsalt tüdimus oma lemmikkrõbinatest või olen solvunud, et mind mõneks ajaks kassihoidja hoolde usaldati, kui pererahvas reisil käis ning ostis ikka uusi ja kallimaid. Ikkagi ei saanud ma neid süüa. Mul oli lihtsalt valus, aga kuidas seda teha inimolenditele selgeks. Ka suust hakkas halba haisu tulema, nii et keegi ei tahtnud minuga enam ninasid kokku panna. 

Paikäsi panustas uutele konservidele. Ma pisut mekkisin neid, aga no asi läks ikka hullemaks. Ma ise ei saanud  ka hästi aru, mis toimub ja muutusin aina kurvemaks. Magasin oma korrusmajas, kuhu ma põgenen ainult hirmufaktor nr 1 eest-tolmuimeja ja oma meeliskohta- voodisse, eriti ei tikkunud. Pesamuna arvas, et kuna konservipakendil oli kirjas, et sobilik seenioritele, siis olen lihtsalt solvunud, et mind juba vanuriks peetakse. Kuidagi kugistasin alla toorest forelli, sest see oli ainus, mida ma suutsin läbi valu süüa.

Paikäsi sukeldus interneti maailma ja otsis infot, mis aitaks tal minu käitumist mõista. Ma oleks hea meelega talle ise selgitanud, aga paraku on me vahel siiski keelebarjäär.

Ühel hommikul kuulsin kuidas Paikäsi telefonis rääkis, et me tuleme siis pärast nelja ja köögipõrandale asetati kassipuur, mõistsin, et tuleb minna.

Alguses istusin vagusi puuris, mis oli autosse pandud nii, et ma näen Paikätt roolimas ja kuulsin kogu aeg ta häält, kui ta kandis mulle ette, et veel mõned kilomeetrid ja et varsti jõuame kohale ja saame abi. Viimase kilomeetri läbimisel toppisin oma käpa võre vahelt läbi ja tirisin autokatet. 

Arstionu oli lahke, aga väga suurt kasvu. Kiirel läbivaatusel selgus, et jamasid tekitasid mu hambad, mis olid koledad pruunid, aga et päris põhjus selgub narkoosi all. Paikäsi usutles veel, et kas ta võiks vaadata, mida minuga tehakse, aga arstionu ei olnud sellest vaimustunud.

Paikäsi saadeti ooteruumi närveldama ja mina kuulsin läbi sügava une kuidas lihvimismasin kiunus. Lõpuks kui ma taas ärkama hakkasin siis tundsin kuidas mu igemed pakitsevad ja tundsin vere maitset suus. Ma olin verine, valulik ja täiesti uimane. Surati veel mõned süstid mulle naha vahele ja õpetati Paikätt kuidas ta mind nüüd edasi ravima peab. Selgus, et hambakivi oli mu suus meeletut rünnakut teinud ja igemetes oli tugev põletik, see kõik on ravitav, aga kurb uudis on see, et leiti ka väike kasvaja keele ja hammaste vahelt, kuid sellega tegeldakse hiljem.

Tagasiteel olin nii uimas, et ei suutnud enam protestida, samas eraldas mu kõrv väga teravalt, et Paiksi nuttis rooli taga. Tahtsin talle väga öelda, et juba nüüd on mul palju parem ja küll ma terveks saan, sest kassil olla ikka mitu elu.

Kodus magasin ta süles ja Pesamuna käis mind ikka paitamas ning Linnatibi ja Härra Abikaasa häält oli Skypes kosta.

Mõne tunni pärast tundsin suurt nälga ja roomasin tagumikku vingerdades head pasteeti limpsima. Tundsin Paikäe valvsat pilku mu peal. Ta käis igal sammul mu järel ja aitas mul liikuda. Ega ma ise ka ei teadnud kuhu ma tahan minna, aegajalt pühiti mu suud, mis veel pisut veritses.

Hommikul kell kuus olin nagu ümber sündinud või õigemini ma tundsin end jälle oma nahas hästi. Sõtkusin Paikäe otsas ja nõudsin varahommikust maiust, hommikusöögi ajal üritasin varastada võileiva pealt sinki. Mul on siiani mõistatuseks, et kas Paikäsi kaotas päriselt valvsuse või laskis ta seda mul meelega pätsu panna, et mu kassilikku enesetunnet parandada.

"Jah, kallis Bassu, nüüd oled sa tõesti jälle sina ise, kiitus arstionule, kes oli tõeline hambahaldjas! Oskaks inimesed vaid paremini mõista loomade keelt!", ohkas ta rõõmsalt ja näris ilma singita leiba.

Tegin kurr selle peale ja lipsasin oma lemmikkohta istuma, lillepoti peale. Niikaua ikka võib kuni vahele jään.

                                                Kiitus Hambahaldjale, halleluuja!

   Tänasest päevast kiidan igal hommikul Hambahaldjat ja püüan kõik hiired tema jaoks ;)

ABSOLUUTSELT RAHVUSVAHELINE KASS

Täna olla rahvusvaheline kassipäev, teatas Paikäsi tuppa tuisates ja lehvitas minu nina ees mu lemmikpasteeti. Muidugi litsusin ma end kohe tema vastu ja tegin maailma nunnuma kassi nägu, ise soovisin salamisi, et ta ei märkaks, et olin ta töölaualt kõik valmis lõigatud lapid maha nüginud, nõelapadjast nõelad välja tirinud ja käärid olid ka mu abistava käpa mõjul kukkunud otsapidi põrandakattesse. Oluline oli tema tähelepanu juhtida segavatelt asjaoludelt kõrvale, nii et tuli teha kõva lärmi, et mu kõht on kohutavalt tühi ja siis nõuda kiiresti õue või kibekähku kilekotti ronida.

Aga Paikäel polnud aega minu kuritegude registrit täiendada. Ta tiris soojad riided selga, haaras fotoka ja tegi mulle lehva-lehva hüüdes, et ta läheb lumememmesid vaatama.

Istusin paar tundi õues trepi peal ja mõtlesin, et mis kõik juhtub, kui ta koju tuleb ja avastab selle sigaduse. Heietasin juba mõtteid, et ilmselt pean magama paar päeva teises toas, vaevalt mind vee ja leiva peale pannakse, aga lemmikpasteedi võin küll ära unustada. Või ei näidata mulle enam neid ägedaid kassivideoid ja pean koos temaga õhtuti taas "Padjaklubi" tibisid vahtima ja veel poole ööni neid dokumentaalfilme, kus igasugu mõrvasid uuritakse. Ja siis hakkab ta kindlasti ise ka midagi hirmkoledat plaanima. Võibolla oleks hea mõte üldse ära joosta, aga siis kuulutatakse mind rahvusvaheliselt tagaotsitavaks ja võib juhtuda, et ma ise ei oskagi enam koju tulla.

 Tuli oma saatusele näkku vaadata, mida iganes.

Paikäsi saabus koju hea tuju ja roosade põskedega ja kutsus mind lumememmede fotoseeriat vaatama. Muuhulgas oli seal ka lumekasse. Autorid on meile teadmata, aga kunst kuulub rahvale.

Oli ikka vahvaid lumekasse. Paikäsi tegi mulle pika pai ja soovis, head rahvusvahelist kassipäeva ning mainis muuseas, et see auk seal põrandas ei paistagi eriti välja. See on nagu koiauk puidumustris nagu mina olen üks pisike kiisuke kogu kassimaailmas.

IGAL ÜHEL OMA PARAAD

Ka sellel aastal ei jõudnud meieni presidendi, ega maavanema, ega kahjuks ka mitte vallavanema kutset punasele vaibale. 

Kuigi olen suure südame ja armastusega kaitsnud oma riigikest sissetungijatest kõutside eest, murdnud hoolega maha kõik närilised, kes on naabrite piiripostist kaugemale üritanud rünnata ja tegelenud hoolega linnuloendusega.

Olen olnud hooliv juht oma kaaskondlastele ja pole külapeale isaarmastuseta poegi meisterdanud. Viimasel aastal olen olnud sunnitud kuulama Paikäe loenguid ühiskonna ja majanduse arengust, kui ta valmistab ette tunde ja lisanud õpikusse omapoolseid küüneaugukestega tähelepanekuid eelarve defitsiidi või avatud ühiskonna peatükkide juurde.

Ka Paikäsi teatas, et ta on noorema põlvkonna kasvatamisega palju vaeva näinud. Mis siis et juustesse kipub halli tulema on ta silmis veel sära ja hinges tahe noorte vaimu ja loovust ergastada. Tema krutskeid täis loomus ei lase tal rahulikult laiskust-lollust ja lodevust pealt vaadata ning ta leiab alati selle miski, mille üle pisut nalja heita.

Vabariigi sünnipäevaks valmis täiesti oma pingviinide paraad, ikka toredate õpilaste kaasabil. Härra direktor, kes õnneks pole vaimuvaene, oli õnnelik, et tema kooli punase vaiba üritusele on tulnud ka kohalikud ja maailma kuulsused.

Jälgisin kuidas Paikäsi hommikul soengu pähe sättis ja  äsjavalminud uue seeliku selga tõmbas. 

Aga kuidas saab üks kena naisterahvas minna punase vaiba üritusele, kui tal ei ole saatjat. 

Lasin endale ka lipsu ette sättida ja karva siledaks kammida. 

Palusin Paikäel minu käpast kinni hoida, et vähemalt autoni oleks pidulik minna.

Vahet pole, kas oled kutsutud punasele vaibale või mitte, oma riiki tuleb ikka hoida!

PÜHENDUS SÄLLILE

Mõni nädalapäev on oluliselt teistest tähtsam. Paar nädalat tagasi oli selleks teisipäev. 

Paikäsi klõbistas FB sõnumites pidevalt Linnatibile: "Noh, läksite juba või?" või "Kuidas lood on?" või "Kas nüüd juba?"

Linnatibi klõbistas vastu: "Ei, veel ei ole läinud!" või "Varsti!" ja siis lõpuks "Nüüd oleme teel!"

Selle viimase lause peale hakkas Paikäsi pidevalt oma mobiili vahtima, kontrollis kas on ikka hääle peal ja kas on ikka igal hetkel kaasas.

Vahtisin seda kammajaad imestunult pealt ja ragistasin ajusid, et mis võiks perenaise nii rahutuks teha. Kuna olin end just lõhepasteedist ümaraks puginud, siis murdis mind tukastus.

Nõudlik telefonihelin äratus mu  ja kostusid Linnatibi kilked:"Kuula, mjäuuuuuu!"

"Oi, leidsite siis lõpuks," kilkas Paikäsi vastu.

"See on Sälli, täpsemalt Sälli-Dolmee, väljaõppinud automehhaanik, leitud autoremonditöökoja juurest, nüüd juba hakkab valge karv välja paistma, steriliseeritud, kiibistatud ja tead ma kohe armusin temasse," vuristas Linnatibi, "me läheme nüüd talle head ja paremat ostma."

"Olgu siis, sauki ja saada mulle pilte!", lõpetas Paikäsi kõne.

Nüüd meenus mulle küll kuidas Skype teel liinil minu kodu-suvepealinn- mägedemerede tagune maa, omavahel suhtlesid ja otsisid ühiselt varjupaikadest valget kassi. Ikka komistati vanade kuulutuste otsa ja kui leitigi mõni n.ö  saadaval kiisu, siis vastust andis ikka nädalate jagu oodata jne jne.

Lõpuks leiti kiisuke kodulinna varjupaigast. 

Õhtul saabusid kauaoodatud pildid ja video.

Olin nähtuga väga rahul, see ilus  kassipreili, kõlbab mulle sõbraks küll, kui külla tuleb!

Koju jõudes uuris Sälli kõik kohad üle ja langetas elu parima otsuse, siia ma jään.

Pesamuna kaapis kohe laupäeval õele külla, n.ö katsikule, kuigi kiisuke juba kaks aastat vana. 

Paikäsi ostis kaasa kassimaiusi ja värskele kassiemmele rulli, millega saab karvu riietelt ära koristada.

Meie katsikule ei saanud minna, see eest meisterdasime täna Sällile värskest pehmest lumest temanimelise skulptuuri. 

Edu kassiemmele!

TAGAOTSITAV

Juba mitu nädalat pusib Päikäsi oma arvutiga joonistamise kursuse töid teha. Alguses oli ta selline viks ja viisakas ning tegi kõik nii nagu õpetaja oli ette kirjutanud. Hoidsin tema näpuliigutustel silma peal ja talusin vaikides seda vaikset sõimu, kui juba maeiteamitmeskord tal asi vussi läks või arvuti ei kuulanud sõna või ta ei leidnud piisavalt kiiresti õiget käsku või siis kui ta teatas otsustavalt, et tal on kopp ees ja buldooser taga ja lõi oma arvuti kaane kinni. 

Hea on, et Härra Abikaasat kodus ei ole, muidu peaksime kahekesi seda kõike taluma.

Võtsin kogu kontrolliva rolli enda peale. Nügisin end ikka aegajalt Paikäe ja arvuti vahele, et mul oleks ülevaade, et ei vahitaks liiga palju Näoraamatus või e-koolis.

Lisaks aitasin tal tervislikult toituda, sest liha tarbimine istuval tööl ei ole just tervislik. Pärast ta ohib, et pekid siin ja voldid seal. 

Aga seda, kuidas ta selle minu vastu keeras ei osanud ma küll oodata. ;)

KOTT SUURELE KASSISÕBRALE

"Miks peab ühel inimesel niipalju pahna olema," tuustis Paikäsi oma kangakastides.

 "No, näed, jälle üks poolik töö, olen masinaga tikkinud, aga jah..." kirub ta enda vahel kärsitut meelt ning maeiviitsienam ja poleaegalõpetada kombeid.

Tean, tean, mina ootan juba ammu omale vildist onnikest, aga see on alles kusagil perenaise ajusopi käärude vahel ideemullikesena peidus.

Köögist sai jälle tehnoloogiliste  keerdkäikude laboratoorium.

Sättisin end ülevaatajaks triikimislauale. Seekord ma õmblusmasina taha käpaga sudima ei läinud, sest eelmisel korral pandi seda millegipärast pahaks kui ma küüntega Paikäe seelikut masina alt tirisin ja kogemata perenaise sõrmenaha külge rippuma jäin.

"Niisiis, siin on siis üks kassi tikand ja sellest saab ühele suuuurele ja piisavalt edevale kassisõbrale kott," mõõtis, lõikas ja nügis ta mind triikimislaua pealt ära. Istusin parem ajutises prügikastis.

Pärast mitmepäevast õmblemist sai see valmis.

"Oi, aga mul on veel seda kraami," ja algas uus triibutamine. See, mis sellest tuleb teab vaid Jumal taevas või siis Päikäsi ise.