No ei ole lund. Olen otsinud iga puu otsast ja põõsa alt, isegi naabriaias ei olnud. Ainult hallid varesed kraaksuvad kõrgel taevas ja närvilised tihased lendavad tammepuul otsides söögipoolist. Klõbistasin hambaid, mulle meeldiks jahti pidada, kui nii märg ei oleks ja..... Paikäsi poleks seal tamme all toimetamas.
"Ei saa tihaseid, ei saa! Võid nende askeldamist aknast vahtida. Kuulutan su Linnu -TV avatuks", vehkis ta kuuseokstega. "Sai metsas käidud, tõin oksi ja isegi leidsin mõne läbi vettinud kukeseened, aga neid ma ei võtnud."
Jälgisin valvsalt linnukeste tiirutamist. Ilmselt tundsid nad end turvaliselt ja minu kohalolek neid ei häirinud. Ootame, vaatame, küll teie turvanaine ükskord lahkub tööpostilt.
"Ja nüüd tuleb käärid appi võtta ja sim-sala-bim valmib mu jõuluime, no lund ei ole aga jõulutunnet ju tahaks" kuulsin Paikätt seletamas.
Jaaaa, tihaseid tahaks, mõlgutasin edasi ja piilusin perenaise toimetamisi.
"Niisiis, valmis. Bassu, vaata siia" klõpsis Paikäsi fotokaga ja tihane lendas, nii et sain tema poole saata veel ühe terase pilgu, et kui paks, kui kiire ja et kas ma saaks juba jahile minna.
"Ei mingit jahti,linnujahi hooaeg on läbi, mine püüa kuuris hiiri!" haarati mind sülle ja tassiti tuppa. Oh, milline suurepärane tassinsindisetuppa teenus.
Ootame lund edasi!
Väga lahe lugu!
VastaKustuta