Nii tore on kui leiad ammu unustatud asjad. Nagu tänagi. Paikäsi tuhnis panipaigas ja otsis midagi väga tähtsat: eilset päeva või kadunud üksikuid sokke või seda singiviilu, mille ma hommikul ta võileivalt pätsu panin. Selliste väga kadunud asjade otsimine on suht mõttetu tegevus, need on kadunud igavesest ajast igavesti. Kindlalt kehtib see üksikute sokkide kohta.
"Ollallaaaa", kuulsin ta hüüatust. Piilusin ukse vahelt ja nägin kuidas Paikäsi peadpidi kapis oli, tagumik püsti. Kui ma oleksin mees, siis ma kindlasti naudiksin pikemalt seda vaatepilti, aga ma olen hoopis väga uudishimulik kõuts, nii et pistsin ka pea kappi.
"Suur tali käes ja minu linnukesed konutavad kapinurgas", tiris ta mingid valged kirjatud lapikuks litsutud linnud välja, "kohe tuleb nad tööle rakendad!"
Paikäsi sidus traadiga rasvapalle neile külge ja mina vaevasin pead, et kuidas peaks need imelikud linnud tööd tegema.
Vahtisin aknast, kuidas ta lumes sumpas ja need asjandused äädikapuu okstele riputas.
Ja varsti tulid esimesed külalised.
Leevikesed, tihased, rasvatihased. rohevindid ja mõni veel tuvastamata linnuke.
Julgemad sinitihased tegid tutvust linnuvaatlusjaama uute elanikega ja lasid söögil hea maitsta!
Vahva, kui leiad üles ammu unustatud väga kadunud asjad. Minul on nüüd värvilisem Linnu-TV.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar