ABSOLUUTSELT RAHVUSVAHELINE KASS

Täna olla rahvusvaheline kassipäev, teatas Paikäsi tuppa tuisates ja lehvitas minu nina ees mu lemmikpasteeti. Muidugi litsusin ma end kohe tema vastu ja tegin maailma nunnuma kassi nägu, ise soovisin salamisi, et ta ei märkaks, et olin ta töölaualt kõik valmis lõigatud lapid maha nüginud, nõelapadjast nõelad välja tirinud ja käärid olid ka mu abistava käpa mõjul kukkunud otsapidi põrandakattesse. Oluline oli tema tähelepanu juhtida segavatelt asjaoludelt kõrvale, nii et tuli teha kõva lärmi, et mu kõht on kohutavalt tühi ja siis nõuda kiiresti õue või kibekähku kilekotti ronida.

Aga Paikäel polnud aega minu kuritegude registrit täiendada. Ta tiris soojad riided selga, haaras fotoka ja tegi mulle lehva-lehva hüüdes, et ta läheb lumememmesid vaatama.

Istusin paar tundi õues trepi peal ja mõtlesin, et mis kõik juhtub, kui ta koju tuleb ja avastab selle sigaduse. Heietasin juba mõtteid, et ilmselt pean magama paar päeva teises toas, vaevalt mind vee ja leiva peale pannakse, aga lemmikpasteedi võin küll ära unustada. Või ei näidata mulle enam neid ägedaid kassivideoid ja pean koos temaga õhtuti taas "Padjaklubi" tibisid vahtima ja veel poole ööni neid dokumentaalfilme, kus igasugu mõrvasid uuritakse. Ja siis hakkab ta kindlasti ise ka midagi hirmkoledat plaanima. Võibolla oleks hea mõte üldse ära joosta, aga siis kuulutatakse mind rahvusvaheliselt tagaotsitavaks ja võib juhtuda, et ma ise ei oskagi enam koju tulla.

 Tuli oma saatusele näkku vaadata, mida iganes.

Paikäsi saabus koju hea tuju ja roosade põskedega ja kutsus mind lumememmede fotoseeriat vaatama. Muuhulgas oli seal ka lumekasse. Autorid on meile teadmata, aga kunst kuulub rahvale.

Oli ikka vahvaid lumekasse. Paikäsi tegi mulle pika pai ja soovis, head rahvusvahelist kassipäeva ning mainis muuseas, et see auk seal põrandas ei paistagi eriti välja. See on nagu koiauk puidumustris nagu mina olen üks pisike kiisuke kogu kassimaailmas.