MAITSE ÜLE EI VAIELDA, VAID....

"Mis sa täna õhtul süüa plaanid teha?", kuulsin Härra Abikaasat küsimas, kui Paikäsi end just oma lemmikseepi vaatama sättis.

"Täna on menüüs Mitte Midagi ja kõrvale pakun Pole Sedagi" porises ta väsinult ise närviliselt telekapulti otsides "ja üleüldse, sina oled kokk, mõtle midagi välja."

Terve pika päeva oli Paikäsi sahminud oma klassi naaskelpoistega, kes korraldasid omavahel kulbikakluse. Lootes niiviisi üksteisele aru pähe panna, aga selle asemel kadus arvatavasti see viimanegi raasuke ära ja ainuke, kes kannatada sai oli kulp, mis lagunes tükkideks. 

Ja nagu sellest veel vähe oleks, arvas üks naasklitest, et punase guašši pott on just see, mida on vaja käppida. Selle tagajärjel sai uus valge pusa uue modernsema värvilahenduse, mida nad siis kahekesi olid kraanikausis püüdnud mahendada. 

Koolipäev polnud veel läbigi saanud, kui üks tema neiukestest põrkas kokku palliga, mis oli seinalt löögikiirenduse saanud. Tagajärjeks üks pisike kips. 

Ja lõppude lõpuks said kõik õpsid Härra Direktori käest pragada, sest mõisakooli üks valgustitest leidis oma ootamatu lõpu ühe vahetusjalatsi õhulennust. Kes on süüdi, ei tea mitte keegi. 

Kuulanud oma naisukese emotsioonid ära, tõusis Härra Abikaasa otsustavalt püsti ja teatas, et värskendab meie menüüd ja vaaritab midagi maitsvat.

Mina manasin näole ühe väga ehmunud kiisukese näo, sest ausalt, see paberirull ise tükkis mulle kallale ja no siis ma disainisin teda pisut. 

Noooo, ma oleks ka seda valget pinda kasvõi ketšupiga värvinud, sest mida ta seisab seal kapinurgal, endal paberikeerud kõik korrapäraselt ümber, 

lihtsalt ma-sen-dav. 

Ma oleks ta kasvõi peeneks hakkinud, nii et mingi kips poleks seda paberihunnikut suutnud enam parandada.

 Kuid Paikäe hala segas mu "pedagoogilist" kasvatusmeetodit selle paberirulli kallal.

 Taipasin kiiresti, et mulle ka ei maitse Mitte Midagi ja ma ei tahaks proovida seda kummalist Pole Sedagi. 

Lootsin vaid, et minu töö on selline tühitähi nende naasklite tegude kõrval.

Härra Abikaasa otsustas valmistada midagi väga maitsvat, et ta kaasal jälle silm säraks ja minul karv läigiks.

Rohkem muretses ta ikka minu pärast, sest iga küünevehkimise peale lõigati mulle tükike. Perenaisele öeldi, et ta pole alternatiivsest nõelravist väga huvitatud ja, et parim maitsetestija on ikka oma pere kiisu.

😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼

Õhtul, kui pererahvas juba magas, otsustasin, et kättemaksu tund on käes. 

Minule meeldivad ebakorrapärased, augustatud, näritud ja pisut rapitud paberirullid.

Aga maitse üle ei vaielda, vaid kakeldakse. Kas kulbi või küüntega, igaühe oma valik.

😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼