esmaspäev, 15. detsember 2014

KUTSE PUNASELE VAIBALE

Tõstku kõik kiisud, kõutsid ja muidu kassid nüüd käpad püsti ja tunnistagu ausalt, kas neid on kutsutud punasele vaibale.

No mind ka siiamaani ei olnud keegi kutsunud, pigem ikka kupatati minema kui ma vaiba peal tahtsin küüsi teritada.

Aga täna lausa paluti, nügiti ja pandi mind istuma punasele sametist vaibakesele.

Terve nädala pidin sisse hingama sametitolmu, kui Paikäsi lõikus kaltsukotist leitud pluusi, seeliku ja kleidi ribadeks ning nendest kassikujulise vaibakese kokku heegeldas. Ma katsetasin end siiruviirulise mustri vahtimisega transi viia, aga alati jäin enne lõppfaasi magama.




Viimistlusprotsessil olin ka kõva käpp. Igaks juhuks vaatasin aegajalt vaiba alla, et äkki on seal Kollanekass peidus. Õnneks ei olnud.



Pildistamis sessioonil aga ilmus välja ka keegi kolmas. Igastahes ronis koos meiega pildile, ristisime ta tigukassiks.



Kas teile ei tundu, et kui naisolevusele on nägu pähe maalitud ehk siis, kui ta on veetnud julm kaua aega peegli ees ja tuuninud oma peegelpilti ilusamaks, võib juhtuda, et sa ei tunne teda ära. No minagi olin ootamatult olukorra ees, et see siiruviiruline sametkass tekitas minus pelgust oma roheliste silmade ja vurrutriipudega. Kuna ta oli võtnud laiutava magamisasendi minu tuduriigis, siis ei jäänud mul muud üle, kui ennast tema kõrvale sättida.


Paikäe jutu järgi pidi sellest tulema minu lebola, kuna jalgupidi selle otsas tallamine pidi olema surmapatt. Ilmselt minu neli käpakest ei liigitu tallavate jalgade alla.
Elagu käpakesed!