Pühapäev, 31. jaanuar 2016

ANDKE PAATI

Paikäsi ei suutnud otsustada, kas ta hakkab haigeks jääma või mitte. Pärast mõningaid ennetusravisid otsustas ta, et aitab küll, vähemalt puhkepäeval ei kavatse ta haige olla.

Läksime kevadet otsima, aga leidsime ookeani. Kaalusin, et kuidas mina, ilma kalossideta kass, jõuaksin Heade Mõtete Platsile. Tuleb leida paat.


Vahtisin abitult ringi ja leidsin kahekäigulise, pisut kõigutava, aga abiks ikka kummipaadi. ;)



Ja pisut kevadet leidsime ka!


Pühapäev, 17. jaanuar 2016

LINNUVAATLUSJAAMA UUED ELANIKUD

Nii tore on kui leiad ammu unustatud asjad. Nagu tänagi. Paikäsi tuhnis panipaigas ja otsis midagi väga tähtsat: eilset päeva või kadunud üksikuid sokke või seda singiviilu, mille ma hommikul ta võileivalt pätsu panin. Selliste väga kadunud asjade otsimine on suht mõttetu tegevus, need on kadunud igavesest ajast igavesti. Kindlalt kehtib see üksikute sokkide kohta.

"Ollallaaaa", kuulsin ta hüüatust. Piilusin ukse vahelt ja nägin kuidas Paikäsi peadpidi kapis oli, tagumik püsti. Kui ma oleksin mees, siis ma kindlasti naudiksin pikemalt seda vaatepilti, aga ma olen hoopis väga uudishimulik kõuts, nii et pistsin ka pea kappi.
"Suur tali käes ja minu linnukesed konutavad kapinurgas", tiris ta mingid valged kirjatud lapikuks litsutud linnud välja, "kohe tuleb nad tööle rakendad!"

Paikäsi sidus traadiga rasvapalle neile külge ja mina vaevasin pead, et kuidas peaks need imelikud linnud tööd tegema.
Vahtisin aknast, kuidas ta lumes sumpas ja need asjandused äädikapuu okstele riputas.


Ja varsti tulid esimesed külalised.



Leevikesed, tihased, rasvatihased. rohevindid ja mõni veel tuvastamata linnuke.


 

Julgemad sinitihased tegid tutvust linnuvaatlusjaama uute elanikega ja lasid söögil hea maitsta!


Vahva, kui leiad üles ammu unustatud väga kadunud asjad. Minul on nüüd värvilisem Linnu-TV.


Kolmapäev, 13. jaanuar 2016

KUIDAS PAKKIDA KOHVRIT

Uus aasta on toonud lõpuks mõnusa pehme lume. Paikäsi ärkas talveunest ja otsustas teha lõpu pikaajalisele nuumamisrännakule.
Alustuseks kühveldasime lund ja mängisime lumesõda. See tähendab, et Paikäsi lõi jalaga suure lumepahvaku õhku ja mina jooksin saba püsti nagu segane sellesse ja püüdsin lumeräitsakaid kätte saada. Väga lõbus ja sportlik tegevus.



Tänasest algas aeg meile kahele. Saan nuiata kogu tähelepanu ainult ja ainult endale.
Eile õhtul saatsime Pesamuna ja Härra Abikaasa konnasööjate maale vibuküttide maailmavõistlustele.

Aitasin noorel vibukütil kohvrit pakkida:

  • riided kohvri põhja, istutasin ennast ka nende peale
  • mind aeti  kohvrist välja, pandi pesuasjad asemele
  • hiilisin taas kohvrisse, sudisin käppadega dressikapaelu sirgemaks

"Bassu, kobi välja, ma pean siia veel hunniku raamatuid mahutama ja koondise dressid ja meigiasjad ja....." arutles Pesamuna endamisi.
Jälgisin kuni ta mulle selja keeras, siis imbusin taas kohvrisse ja hakkasin hoolega eesti värvides dresside otsas nühkima, et minu õnnekarvu oleks tal kuhjaga kaasas. 
"Mine nüüd ometi," nügiti mind jälle kohvrist välja, "huvitav kuhu ma panin oma õnnetalismani?" tuuseldas ta toas ringi. Mulle hakkas tunduma, et olukord väljub kontrolli alt. Toas oleks nagu tõeline lahing toimunud. 
Kuulsin Paikäe samme, kes tuli korraldama küsitlust, et kas kaasas on see ja teine ja kolmas asi. 
"Loodame, et sind nohu ei taba, sudafed on ju keelatud aine, nii et pead  külmetamisest hoiduma!" luges ema veel õpetussõnu peale.
Minul plahvatas idee, jooksin kiiresti alla, suure hüppega kapi peale ja tegin hirmus haledat häält oma maiustepakki nühkides. "Saage ometi aru, et mul on hädasti ja ülikiiresti paari dopingulaksu vaja!", vahtisin ahastava pilguga ringi.
Õnneks läks Härra Abikaasa liimile ja andis mulle maiustusi. "Ainult kuus, see on päeva norm, rohkem ei saa!"
Suurima mõnuga oleksin need kõik alla kugistanud, aga koondasin kogu oma tahtejõu ja korrutasin trepist üles joostes, et suurim voorus on loobumisoskus ning antud hetkel on Pesamunal vaja legaalset ergutusvahendit. Hiilisin taas vaikselt kohvrisse ja poetasin paar krõbinat talle riiete vahele. Lakkusin oma tilkuvat sülge, aga ise juubeldasin hinges oma ülihea idee üle ja kujutasin ette: "Kui ta need kohvrit avades leiab ja need põske pistab, siis alistab ta kõik vastased, sest tal on siis selge silm ja kindel käpp."
Minu arvates oli  Pesamuna nüüd tõeliseks lahinguks valmis ja võisin ta rahuliku südamega teele saata.  

Bienvenue en France!