Esmaspäev, 25. detsember 2017

TÄHTIS ON LEIDA KUUSK

Jõulud on juba käes, aga mida pole, on kuusk.

Paikäsi sortis ükspäev oma edevaid jõululinu, et teha fotosessiooni. 

Ei leidnud miskit tagasihoidlikku, ikka vaid sädelus ja jõulised värvid. 
Mul kiskusid juba silmad kõõrdi sellest särast ja fotokaga plõksimisest. 

Koputasin käpaga laua peale ja nõudsin .... kuuske. Kõik FB kassipildid jutustavad ägedatest kuuskedest, kus saaks ronida, aga meie?? 
Mida peame tegema meie,
Coca ja Cola?


Sabad seljas jooksime kuuselõhna otsima.


Hetkeks tunduski meile, et oleme leidnud oma aiast uue kuuseliigi. 
Sellise mütaka onnkuuse, millest turritavad välja  peened hõbedased oksad. 
Kahjuks purustas Paikäsi kõik meie lootused, et saame selle tuppa tassida. 
See olla hoopis ühe hõbedase paju talvekasukas. 
Harjutasime siis meeleolu parandamiseks üle põõsaste hüppeid.



Proovisime ka hiilimist lihvida, aga pruunikirjul Colal oli selge eelis. 
Ta suudab väga hästi paemüüriga kokku sulanduda.






Käpakesed hakkasid juba külmetama, aga ikka polnud sobivat kuuske.
Lonkisime siis üheskoos tuppa. Otsustasime, et parim tujutõstmise meetod on kiusata Pesamuna. 
Hiilisime ta tuppa ja ollalalaaaa, seal seisis KUUSK- 
küll kuidagi teist värvi ja lõhngi polnud mingi öko, aga kuusk!!!

Cola muidugi lõi kohe hambad iga kuuli sisse, sest maitset peab ju kontrollima ja vedas siis kõige paremad ja läikivamad kuuseehted allakorrusele Paikäele voodisee. 
Me ju kõik teame, et Paikäsi armastab läikivaid kulinaid ja neid peab olema alati palju. 

Mina sättisin end ontlikult säravate pakkide kõrvale, et olla lihtsalt ilus (ilma kulinateta) ;)


Pesamunale meie aktsioon väga ei meeldinud, aga kui me endile väga patukahetsejate näod ette manasime, siis ei saa ju ometi ühelegi kassile kuuserappimise tööd pahaks panna.




Ilusaid jõule teile ja tähtis on leida kuusk ;)

Reede, 1. detsember 2017

ROHELISE VILLA LOOMEAIA postitus

Me omame kindlasti asju, mis on meile kallid, vajalikud või lihtsalt natuke katki, mida ära visata ka ei taha veel. 
Mina olen selle aja kasvatusega, et enne kui ära viskad, 
siis võiks proovida neid parandada.
Mis parandusse läks loe teisest blogist.

https://rohelisevillaloomeaed.blogspot.com.ee/2017/12/kokkuhoid-pole-koonerdamine-nr-1.html

Pühapäev, 26. november 2017

COCA JA COLA ehk preilid TÜÜBID

Sellel kurval varakevadisel päeval, kui Päikäsi sai teada, et Basteti elupäevad on otsa saamas, 
lubas ta vahelduseks võtta kõduussid, sest nende sündi ja surma ei pea ta oma silmadega nägema 
ega hinges läbi elama. 
Mais saabuski 10 kilone pakk kõduusse koos oma korrusmajaga, sellest aga kunagi hiljem Paikäe aiateemalises blogis

Aga augustiks oli suurim kurbus soojamaa päikese ja armastava pere keskel lahjenenud ning koos Pesamunaga surfati Pesaleidja lehel ja peeti kirjavahetust sealsete töötajatega.
Olles ausad, siis väga kergelt see teekond ei läinud. Küll olid välja valitud kiisupojad juba ära lubatud või haiged või lihtsalt ei vastatud. 

Aga ühel hommikul loksus kõik paika. Pesamuna leidis kaks kiisupoega, ühe musta ja teise kilpkonnakarva Tartust. Härra Abikaasa sai käsu autole hääled sisse lüüa ja Paikäsi haaras kaasa kassikoti ning teekond läks lahti.
Ja nii need kaks Narva venelast (Härra Abikaasa sõnad) Tartust Türile jõudsid. 

 COCA ehk Koka- must kiisupreili,kellel on mõtlik pilk ja asjalik olemine. Arukas, sõnakuulelik, pisut arglik, see eest pere suurim õgard. Tema moto on "Tark ei torma ja kui tormab siis täiega!"
Süles olen vaid 1 minuti, kui sedagi.

Paikäe sõnul täiesti normaalne kassipreili-riikliku õppekavaga kodanik.
 COLA ehk Kanep-kilpkonnakarva kiisupreili, kelle jaoks alati kuskil miskit toimub. Kõik kõrgused on vallutamiseks. Sõna kuulavad vaid pehmod ja õppimine toimub katsetamise teel. Iga pala ei ole ometi söömiseks ja igasse tühja kasti tuleb pissida, mitte magama minna. Sülesolemine on peaaegu hea, eriti kui muditakse kõhukest ja käpakesi.

Paikäe sõnul- aktiivsus tähelepanu häirega, keskendumisraskustega-lihtsustatud õppekavaga kodanik.

"Mina kohe küll selle puu otsa ei torma, las Cola tõmbleb, ta ju jälle laksu all!"


"Kaua sa passid seal all, siit on ikka megahea vaade!"

Teisipäev, 7. november 2017

UUS REKLAAMNÄGU

Lõpuks võttis Paikäsi end kokku ja hakkas oma kadunud muusat otsima.
Vahtis sahtli põhja, hiilis kapi alla, kraapis harjaga sealt hunniku meie mänguasju välja ja 
tuhlas fotoka mälukaardis.
Nentis lõpuks suunurgast, et leidis vist muusa tagumise jala üles või vähemalt vilksatas talle vasaku jala suur varvas. Vähemalt midagigi. 
Meie, Coca ja Cola, oleme ammu juba ühteteist siin majapidamises korraldanud, et Paikäsi ometigi hakkaks ka meist kirjutama, aga ei, mitte üks kriips meie suurest maailmavallutusretkest, 
ehk nüüd aeg muutub. Ehk!?

Vähemalt on blogil uus kujundus, uued reklaamnäod.

Oleks väga tore, kui lugeja blogi kommentaarides teada annaks, kas ta oleks veel lugeja või 
tuleb putka kinni panna ja mitte üks "sai" enam.

Me katsume teid oma pilguga mõjutada ;)


Nali!
Nali!
Nali!

Tegelikult oleme illikukukesed!



Nali!
Nali!
Nali!


Reede, 22. september 2017

EI SAA LÄBI KASSITA

Täna algas sügis.
Koos oma värvide, vihmasadude, saagi korjamise ja kahe pubeka kassipreiliga.
Viis kuud ja viis päeva on möödas päevast, mil Rohelise Villa Kuningas lahkus vikerkaare peale.
Aga kurbus saab ükskord otsa ja elu läheb edasi.

Nii nagu Bastetile, meeldib Cocale ja Colale uudistada kuningriigi kõige pikemas lillepeenras.
Täna otsis Paikäsi deja vu efekti ja see peaaegu, et õnnestus.

Bastet eelmisel aastal lillepeenras: väärikas ja austusväärne, nii nagu seisus nõuab.


Basteti auks valmistatud mosaiikkuju koos Colaga, kes pole veel  troonile kroonitud: 
noor ja uudishimulik nagu üks noor kass peab olema.


Ja Cola, kellest saab vist õuenarr: lõbus, meeletult mänguhimuline ja kõiki asju peab talle sada korda üle rääkima ja siis pole keegi kindel, et ta asjast aru sai. 
Aga probleem on kõigilt teistel, kuid mitte temal.


😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼

Teisipäev, 9. mai 2017

KUI AEG SAAB OTSA

Kahtlaselt segamatu uni oli, mõtles sel kevadisel hommikul Paikäsi kui silmad avas. 
Kui pärast tubades ringi vaatamist ja bassutamist ikka veel keegi ei reageerinud, muutus Paikäe süda rahutuks. Hetkeks ta rahunes kui leidis mu  mosaiigitööde laual lesimas. 

Ta ei märganud veel minu tuhmunud pilku ja vaevatud olekut. Olin viimasel kuul oma valusid hästi varjanud-vähemalt ma ise arvasin nii. Kuigi, jah, pärast seda kui  me viimati arsti juures käisime ning Paikäsi terve pika tee mind süles enda vastu surudes nuttu löristas ja Härra Abikaasa vaikides rooli keeras, oli õhkkond kuidagi teisem. Iga päev topiti mulle sisse n.ö. kassi kosmonautide toitu ja iga söödud palakese üle tunti siirast rõõmu. Mu keha hakkas raskele haigusele alla andma...

😿😿😿😿😿😿😿😿😿😿

Just siis kui Paikäsi oma tavalist tööpäeva oli lõpetamas, lendas üle koolimaja ilmatuma suur tume linnuparv, justkui must vari oleks akna tagant mööda libisenud. See oli hetk, mis justkui annaks märku, et on aeg.

😿😿😿😿😿😿😿😿😿😿

Kui me koos koduuksest sisse venisime ei jaksanud ma enam eriti kõndida. Paikäsi viskas kotid keset põrandat, võttis mu hellalt sülle ja ehmus, kui mu suunurgast immitses kollast vedelikku. Nägin kuis pisarad voolasid mööda ta põski, kuidas ta nutt muutus aina häälekamaks ja kuidas ta käed värisesid kui ta hellalt mu suud mädast puhastas.

"Kas tõesti on nüüd aeg käes?", kuulsin sosistavat teda läbi voolavate pisarate, "mida ma teen, mida ma teen? Kurat, miks pole kedagi kodus, kui mul on vaja tuge!" muutus ta juba päris häälekaks. 

Kõik olid kodust ära: Härra Abikaasa kaugel tööl ja Pesamuna veel kaugemal vibutamas. Olimegi kahekesi. Paikäsi vihkas seda hetke, sest ta oli üksi ja ta üksi pidi oma südame rindu võtma ning tegema selle lõplikku otsuse. 
Kuigi me teadsime juba ammu, et otsustamise hetk tuleb millagil, kõik oli vaid aja küsimus, oli see siiski kuratlikult raske.

Ta pani mu õrnalt voodisse, istus mu kõrvale ja üritas selgemalt mõelda. Võttis telefoni, otsis numbrit ja pani telefoni ära. "Ei, ma ei taha seda teha," vaatasime ahastavate pilkudega üksteisele silma. Ma olin väsinud, mu kaal oli vaatamata poputamisel langenud, jõudu andis vaid energiapasta ja pahalane mu maksast oli jõudnud neerudesse ning võtnud minult viimase jõu.

Paikäsi võttis uuesti telefoni kätte "Ma pean" ja ohkas isegi kergendunult kui keegi ei vastanud. 
Minu isiklik arst ei olnud levis.

"Mis ma teen?" vaatas ta mind mõtlikult. Minul on võimalus otsustada, püüdis ta end lohutada aga ma ei taha olla Jumal, kes otsustab, kes läheb vikerkaare taha ja kes saab veel oma kassiasju ajada.

Paikäsi otsis välja teise arsti numbri ja lasi telefonil kutsuda. Oli kuulda, kui teisel pool mehehääl hallootas, aga Paikäsi muutkui nuttis, kuni suutis lõpuks läbi pisarate sosistada, et oodake natuke. Lõpuks said kokkulepped tehtud. 

Ta tegi minust veel viimased klõpsud telefoniga, et oleks ikka piisavalt fotosid, mida vaadata.


Aega jäi viimased 45 minutit viimase sõiduni. Kell tiksus kuidagi väga häirivalt kõvasti ja liiga kiiresti. Paikäsi hoidis mind süles, surus oma näo mu kasukasse, silitas õrnalt ja rääkis kui hea meel on tal selle üle, et ma tema pere päevadesse olen nii palju päikest toonud ning need 9 aastat on olnud täis suurt ja tugevat armastust. Puksisin oma nina tema oma vastu ja tundisin suus ta soolaste pisarate maitset.

Arsti juures aeti asju rahulikult ja nii inimlikult kui vähegi võimalik. Enne kui mu hing lahkus tundsin kuidas Paikäsi hoidis käsi mu peal. Mind mähiti valge lina sisse ja siis oligi kõik. AEG SAI OTSA.

😿😿😿😿😿😿😿😿😿😿

Paikäsi istus ohates tugitooli ja vaatas baarikapi suunas. Nüüd joon end täis, muigas ta mõttes oma meeletuse üle ja võttis kapist Vana Tallinna pudeli. Olles esimese pitsi õlgu väristades hooga sisse joonud, helises telefon, millest kostis Härra Abikaasa rõõmus hääl, et kuidas läheb?
Kuuldes Paikäe nutetud peaaegu surmvaikset häält, et masendavalt ning ta kavatseb end täis juua ja, et Bassut ei ole enam, muutus ka tema väga nukraks. Küsimus "Kas oled ta juba maha matnud?", äratas Paikäe mustast august. "Ei, ma annan talle veel aega. Varsti lähen kaevan sinna astelpaju alla augu. Praegu on ta toas valge lina sees kingakarbis ."

Paikäsi maadles puu all labidaga, vooderdas augu elupuuokstega, hindas olukorra sobivaks ja suundus tuppa. Valas pitsi täis ja kugistas alla: "On ikka jube jook!" 

Võttis karbikese minu maise kehaga, kõndis aias läbi kõik minu lemmikkohad: suveõunapuu, minu õuemajake, väike tammepuu, möödus mu lemmiklillepeenrast ja vana tammealuse lõkkeplatsil meenutas, kuidas me kahekesi lõket tegime ja koos tuleleegist kujusid otsisime.

Lõpuks mattis ta mind maha, asetas hauale osa jaapani laternast ja süütas küünlad ka kõigis teistes laternates. Hämardus ja tulukesed helkisid imeliselt ning rahu saabus hinge.


Lõpuks kui kell oli juba väga palju avastas ta, et polegi täna veel söönud. 
Võileib tundus maitsetu, vaid pisarad, mis taas voolasid mööda põski andsid soolasust ja Vana Tallinngi maitses rõvedalt. 

Hetkeks oli tal isegi hea meel, et kedagi kodus ei olnud. Ta võis ohjeldamatult nutta, ilma, et peaks oma pisaraid peitma ja häält tasandama. Polnud vaja kellegi eest neid varjata. Vaid paar kevadist sipelgat rändasid mööda põrandat ja ajasid oma sipelga asju. 

Aknast paistsid värelevad tulukesed ja raadiost mängis "Hällilaul" filmist "1944" ja maailm oli nii meeletult kurb ning nii vastikult üksildane paik.

😿😿😿😿😿😿😿😿😿😿

Iga aeg saab ükskord otsa, aga ehk tuleb siiski veel Basteti lugusid siia blogisse.







Kolmapäev, 12. aprill 2017

JAAPAN EESTIMAISES KASTMES

"Kui Jaapan on liiga kaugel, siis tuleb see ise koju tuua,"ennetas Paikäsi Härra Abikaasa küsimust.
 Abikaasa jõudis just kaugelt merede-mägede tagant koju  ja leidis tulevasest elutoast igasuguste nõude-topside-ämbrite-betooni-liiva-turba-paberihakke täieliku kaose ja naisukesest oli saanud betoonimeister. 






Tavapärase leemekulbi asemel möksis ta suures nõus labidaga segu kokku.

Mina kui ülemjuhataja jälgisin selle kaose edenemist valmis betooniehitiste vahelt. 








"Ma teoorias olen väga tugev ja leidnud peas häid lahendusi, aga praktikas on veel puudujääke," kallistas ta kojusaabunud  kaasat, "jalgadega on mingi probleem!"

Härra Abikaasa pani kohvri maha, võttis jope seljast ja takseeris naisukese jalgu:
"Mis su jalgadel siis viga on, täitsa siredad sääred?"

Paikäsi mätsis segu ämbrist, plastkarpidest ja teibist  loovalt nikerdatud vormidesse:
"Mäh, mis siredad jalad? Rauatoigaste asemel kasutasin su plastiktoru ära."

"Plastiktoru? Ja see aitas su jalgu siis?" takseeris kaasa oma naist üllatunud pilguga.

"Jaa-jaa, see oli hea mõte, aga sae pead vist uue ostma," raputas ja kloppis ta vormiämbrit 
nii et pritsmeid lendas.

Härra Abikaasa pühkis naisukese segukriimulist nägu "Mis sellega siis tegid?"

"Jalgu nüsisin, et tallad oleksid siledamad. Teip sai ka otsa, " vahtis ta otsivalt ringi
"aga see silikoonpüss oli vist juba enne katki," keerutas ta nõutult käes kahte metallitükki.

"Okeiii" venitas kaasa ja märkas siis Paikäe plaasterdatud sõrmi.

"Ah see või, vaibanuga muutis suunda," pomises siis vaiksemal häälel edasi, 
et trell ajas hirmsat haisu välja ja ilmselt ei kasutanud ta õiget puuri ning jätkas häälekamalt, et sõrmedel on ikka väga kole hirmus valus ja kas kallis mees venitaks selle liivakoti nurka.

"Aga jalgadega on siis kõik hästi või, puhastasid ikka haavad ära," muutus kaasa isakanalikult (emalikult ülehoolitsev meespool) murelikuks kui oli liivakotiga ühele poole saanud.

Paikäsi vahtis mõistmatult küsijale otsa.
Olin just end mõnusalt Paikäe improviseeritud töölauale põõnama keeranud.

"Mh, mis haavad?" tõstsin ka mina üllatunult pea. Sõrme lõikamise tagajärge oli küll üle maja kosta. Mulle tundus, et sel momendil kõlasid kõik meditsiinilised ja slängilised karvased ning sulelised. 
Pesamunagi tuli oma toast selle vandumise peale välja ja teatas, et tema isegi ei mõtle nii nagu ta
 ema räägib. Aga jalgadest ei teadnud ma midagi.

"Minu jalgadega on kõik korras. Nende nikerduste jalgadega on probleeme, neid ma saagisin," 
ning Paikäsi andis pika ülevaatliku loengu 
kuidas ta loob koduste vahendite ja naiseliku loogikaga jaapani laternaid eesti kastmes.

😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼




Hiljem käisime oma varakevadises aias, kus veel mingit ilu ei ole n.ö. jaapanit pildistamas.




Mulle tundus, et ühest laternatornist oleks võinud lausa kuningatroon saada.
Tundus nagu eestimaine jaapani keiser istuks oma kõrgustes.



😻😻😻😻😻😻😻😻😻😻😻😻😻😻😻😻

Meie aias on need laternad juba paar aastat peenardes kükitanud.



Ka lume sees on need päris ägedad.


😻

Kolmapäev, 5. aprill 2017

TOATÄIS PIMEDAID JA KURTE

Kui välisuks kolksus ja kontsaklõbin koridorist kostis jooksime Pesamunaga alla.
Pesamuna vehkis kätega ema silmnäo ees ja uuris, et kas ta ikka näeb veel?

"No kuidas sul läks, kas suutsid rahulikuks jääda, kas said sõimu ka, kas sa saad nüüd prillid, 
kas tehtigi täitsa pimedaks, kas..." vuristas ta õhinal küsimusi.

"Kuule ega ma kurt ole. Jaa, ma näen sind. Jah, kirjutati prillid,"
 otsis ta oma nina ees olevaid susse taga, "mis sa veel küsisid?"

"Kas sa läksid närvi?" kordas Pesamuna küsimust.

Vaikus... nagu poleks küsimust kuuldudki. Paikäsi leidis oma sussid ja kõndis kööki. 
Järgnesime talle nagu varjud.

"Noh, kuidas siis oli?" muutus Pesamuna juba kärsituks, kes teades ema foobiat silmaarstide vastu, hakkas juba tõeliselt muretsema, "ega sa teda pikalt saatnud, ega ju?"

"Ei, ei, kõik läks hästi!..... No peaaegu hästi!" vahtis ta köögis otsivalt ringi.

"No astusin kabinetti sisse ja teatasin kohe, et silmaarstid ei ole mu lemmikud ja ma võin nende protseduuride tegemisel väga närvi minna. Õnneks oli silmaarst huumorimeelne keskealine meesterahvas, kes võttis asja rahulikult. Küsis alguses igasugu asju ja siis tahtis, et ma pea sinna jubeda masina vahele panen. Hingasin sügavalt sisse ja tegin mis kästud. 
Ta pidevalt kontrollis, et olen ma ikka veel rahulik. Kinnitasin, et olen, kuigi ma juba tundsin kuidas mu rahutus hakkab kasvama. Siis ta tahtis uurida teist silma, palusin, et ta ootaks pisut. Õnneks ta ikka veel tundis muret, et kas kõik on kombes. No ma ei saanud sellisele kenale mehele öelda, 
et ma tahaks juba  karjuda ja jooksu panna. "
 Tunnetasin iga oma karvaga, et ka koduses õhus on tunda ärevust. 
Kräunusin  kaasa, et hallooo, mu kauss on tühi.

Siis haaras Paikäsi telefoni ja vehkis sellega nii, et Pesamuna pidi telefoni õhust kinni püüdma 
ning palus emal istuda.
Aga Paikäsi kargas uuesti püsti, nii et mina, kes ma just nühkisin end ta jalgade vastu, et tahaks nagu oma lihapalasid saada, pidin kiiresti kõrvale põikama.

" Ja siis oli see jube silmarõhu mõõtmine, sellega läks terve iiigaaaviiik. Mulle tundus, et paneks jooksu. Muudkui plõks ja plõks tegi see masin, " 
väristas ta oma õlgu. 
Kraapisin kotti toanurgas, et ta kuuleks mu söögikorra märguannet. 

"Ma saan aru, et see ei ole valus ja tegelikult on see kökimöki, 
aga nii jube on teistel lasta oma silmi torkida. 
Kui ta ära oli plõksutanud, siis ütlesin, et nüüd aitab ma pean pisut ringi kõndima. Ta palus mul kabinetist mitte jooksu panna. Tegin ta väikses kabinetis vist oma viis ringi kuni taipasin, 
et olen ikka loll, aga tegelt oli mul suht savi.

Siis pani ta neid poolpimedaks tegevaid tilku. Mul silmad jooksid vett nagu mahlakasel. 
Õnneks oli arst piisavalt härrasmees, et ei hakanud mölisema, et mis mõttes lähete närvi või mis siin nii hullu on, nagu ma selle teise arsti käest sõimu olen saanud. 
Ta vaid küsis, ega mul püstolit taskus ole. Pahvatasin närviliselt naerma, et kurat maha jäi, 
aga järgmine kord võtan kaasa.

No siis käskis ta mul paremale vaadata. Ma ei saanud aru, et kelle suhtes paremale. 
Küsisin, et mis mõttes paremale, teie või minu poolt paremale. Ta vastas, et parem on ikka parem. Mul jalg juba  tõmbles, sest ma ei saanud aru, et kui paremale. No ta ikka rahulikult soovis, 
et vaataksin lihtsalt paremale. 
Ragistasin mõttes ajusid, et no pagan kumb käsi mul siis nüüd parem on. 
Siis palus ta mul oma kõrva vaadata. Vat see oli naljakas! Kuidas võivad ühel mehel nii väikesed kõrvad olla? No minul on ilusad väiksed kõrvad, aga need olid ikka väga pisikesed. Kuidas küll täielikult pimedad neid nägema peaks!", lülitas ta kohvimasina sisse.

"No ma siis ikkagi tegin kõik, mis teha kästi. Lõpuks küsis ta, et kellena ma töötan 
ja kui vana ma olen? 
Vastasin, et olen õpetaja. Sellele järgnes pikk üminaga noogutus, mis ilmselt tähendas
 kas kõike või siis mitte midagi ja et selles eas ongi juba asjad niikaugel. 

Mis selles eas! Ta nägi isegi mu udustatud silmadega vaadates vanem välja kui mina.  
Ma tean, et õpetajad on koolitajate ja arstide õudusunenägu ning et hullemad on ainult koolijuhid.
Mis paganama eas! Mu parim enne pole veel möödaski!

Lõpetuseks saan vaid nõrgad prillid, hea seegi. 
Lähiajal veel ühte silmaarsti ma üle ei ela või siis võib see mõlemale osapoolele halvasti lõppeda," tõmbas ta oma jutu kokku ja kallas piima asemel keefiri  kohvi sisse. 
Mekutas suuga kui oli lonksu rüübanud, valas kohvi kraanikausist alla ja teatas, 
et nende kohviubadega on mingi imelik lugu, isegi piim läheb tükki.

"No siis on ju kõik hästi," lausus  Pesamuna ja tegi emale uue kohvi, seekord siiski piimaga. 

Mina kraapisin külmkapi ust ja näugusin kõvemini:
 "No kuulge, siin on üks näljane kass. Vähe sellest, et siin on toatäis pimedaid on siin ka kari kurte."

Hüppasin hooga lauale, nii et Paikäe kohvi loksus linale. Ta haaras mu sülle 
ja pani nagu tühja koti enda kõrvale toolile istuma. 
"No ausalt, ainult  pimedad ja kurdid on siin majas," jälgisin tigedalt Paikäe kätt ja mõtlesin, et kumb on parem variant, kas hammustada kätt või lükata kohvitass täiesti ümber.

"Tõesti, ma pigem käin hamba- või naistearsti juures. Seal ma vähemalt ei näe, mis nad teevad," kuulsin teda veel lausumas sel hetkel kui ma tegin ostsustava hammustuse ta käsivarde.

"Aii, mis sul viga on, valus on ju! Värske liha isu tuli või? 
Mul on külmkapis ekstra sinu jaoks broilerifileed."

Lõpuks oli mind kuulda võetud, aga kõrvaarsti juures võiks ta ka ära käia. 
Kerisin end rahulolevalt toolile mõnulema.
Ja Paikäsi võiks ka toorest liha süüa, siis on silmanägemine teravam ja ehk kuulminegi paraneb.


Teisipäev, 31. jaanuar 2017

MAITSE ÜLE EI VAIELDA, VAID....

"Mis sa täna õhtul süüa plaanid teha?", kuulsin Härra Abikaasat küsimas, kui Paikäsi end just oma lemmikseepi vaatama sättis.
"Täna on menüüs Mitte Midagi ja kõrvale pakun Pole Sedagi" porises ta väsinult ise närviliselt telekapulti otsides "ja üleüldse, sina oled kokk, mõtle midagi välja."

Terve pika päeva oli Paikäsi sahminud oma klassi naaskelpoistega, kes korraldasid omavahel kulbikakluse. Lootes niiviisi üksteisele aru pähe panna, aga selle asemel kadus arvatavasti see viimanegi raasuke ära ja ainuke, kes kannatada sai oli kulp, mis lagunes tükkideks. 
Ja nagu sellest veel vähe oleks, arvas üks naasklitest, et punase guašši pott on just see, mida on vaja käppida. Selle tagajärjel sai uus valge pusa uue modernsema värvilahenduse, mida nad siis kahekesi olid kraanikausis püüdnud mahendada. 
Koolipäev polnud veel läbigi saanud, kui üks tema neiukestest põrkas kokku palliga, mis oli seinalt löögikiirenduse saanud. Tagajärjeks üks pisike kips. 
Ja lõppude lõpuks said kõik õpsid Härra Direktori käest pragada, sest mõisakooli üks valgustitest leidis oma ootamatu lõpu ühe vahetusjalatsi õhulennust. Kes on süüdi, ei tea mitte keegi. 

Kuulanud oma naisukese emotsioonid ära, tõusis Härra Abikaasa otsustavalt püsti ja teatas, et värskendab meie menüüd ja vaaritab midagi maitsvat.


Mina manasin näole ühe väga ehmunud kiisukese näo, sest ausalt, see paberirull ise tükkis mulle kallale ja no siis ma disainisin teda pisut. 

Noooo, ma oleks ka seda valget pinda kasvõi ketšupiga värvinud, sest mida ta seisab seal kapinurgal, endal paberikeerud kõik korrapäraselt ümber, 
lihtsalt ma-sen-dav. 

Ma oleks ta kasvõi peeneks hakkinud, nii et mingi kips poleks seda paberihunnikut suutnud enam parandada.
 Kuid Paikäe hala segas mu "pedagoogilist" kasvatusmeetodit selle paberirulli kallal.

 Taipasin kiiresti, et mulle ka ei maitse Mitte Midagi ja ma ei tahaks proovida seda kummalist Pole Sedagi. 
Lootsin vaid, et minu töö on selline tühitähi nende naasklite tegude kõrval.


Härra Abikaasa otsustas valmistada midagi väga maitsvat, et ta kaasal jälle silm säraks ja minul karv läigiks.

Rohkem muretses ta ikka minu pärast, sest iga küünevehkimise peale lõigati mulle tükike. Perenaisele öeldi, et ta pole alternatiivsest nõelravist väga huvitatud ja, et parim maitsetestija on ikka oma pere kiisu.



😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼

Õhtul, kui pererahvas juba magas, otsustasin, et kättemaksu tund on käes. 
Minule meeldivad ebakorrapärased, augustatud, näritud ja pisut rapitud paberirullid.
Aga maitse üle ei vaielda, vaid kakeldakse. Kas kulbi või küüntega, igaühe oma valik.



😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼

Laupäev, 21. jaanuar 2017

MILJONI DOLLARI KOHVIKREEM

"Tead, kui selle kuuri ükskord eest ära saab, siis avaneb siit väga ilus vaade minu isiklikule miljoni dollari vaatele" kuulen Paikäe hääles suurt optimismi, "vahel on mul tunne, et lähen ja lükkan selle onni sealt oma kätega ümber," pöördub ta Härra Abikaasa poole silmad kissis. Härra Abikaasa, kes trellitab viimaseid põrandaliiste kinni nende uues magamistoas, vaid mühkab:
 "Miljoni dollari vaade! ja-jah"
"Muidugi tuleb! ja kui siin ükskord rõdu ka on, siis on eriti mõnus seda kõike nautida!" 
unistab Paikäsi edasi.


Mh, mina usun küll naiste väesse, eriti kui neile miskit väga närvidele käib. Igal hommikul loen pesuruumis Paikäe kätekõverdusi ning mul pole talle oma kolme kiloga peale küünte ja hammaste midagi vastu panna. Alles eile hellitati mind uute nimedega "Kondike ja Koerakirp." 
Küll peab ikka suur koer olema, kellel on minusuurune kirp.
Paikäe jutu järgi pidime koos Linnatibiga olema täielikud toiduraiskajad. Et ülevalt läheb sisse ja tagant välja ja keskele mitte midagi ning ainus, kellel on siin peres ilusad naiselikud vormid on tema. Teistel on vaid lihased ja kondid.




 "See tuba on ikka väga ilus, aga sel on üks suur viga," silub perenaine kuldset tapeeti, "ma mõtlen siin ainult kohvikreemile, ausalt, mu suu hakkab juba vett jooksma. Issand kuidas ma tahaks seda praegult kohe. Kreembrülee oleks ka  väga hea" neelatab ta kuuldavalt ja korjab viimaseid tööriistu kokku.





Mulle meenutab see pigem ilusaks kuldseks praetud kala või seda beežikat jäätist, mille ma eile salaja Pesamuna taldrikult pihta panin.
"No siis see tuba su figuurile küll hästi ei mõju, aga me võime ju kreembrüleed teha või toa üle värvida," on abikaasa "sõbralikult" valmis oma naisukese kapriise rahuldama.

"Nalja teed või, ma söön selle kõik ära ja siis on süda magusast, vastupanuvõimetusest ja süümepiinadest paha," ei olda ikka rahul, "nendest tapeedi jääkidest saab ilusaid kaarte teha" 
kasutab ta enda peal psühholoogilisi mõjutusvahendeid.

😻😻😻😻😻😻😻😻😻😻😻😻😻😻😻😻😻😻😻😻😻😻😻😻😻😻😻😻😻

Õhtul kui Paikäsi kaarte meisterdas otsustas Härra Abikaasa toidupoodi minna, sest ka tema kuulub koos minuga solidaarselt nende pereliikmete hulka kelle arvates pole külmkapp kunagi 
piisavalt head kraami täis.

Hoolitseva mehe žestiga ulatas ta naisele kohvikreemi topsi: "Kaua sa ikka ennast vaevad. Tõin ainult ühe, sest praegu ei saa sa aias ringi tuuseldada, et oma miljoni dollari vaadet kujundada."




"Minu meelest on pruunid ülikonnad ühed maailma jubedaimad riideesemed, aga see beeži ja pruuni kooslus mu kaartidel on lihtsalt lummav ja isuäratav," limpsib ta kohvikreemi ja poetab minu taldriku veerele ka ühe väikse tükikese,
"Onju Bassu!"


Muidugi olin ma nõus, mis siis, et mu nõusolek on hea ja maitsvaga kinni makstud ning ma pruunidest ülikondadest midagi ei tea, sest nendele esemetele on siin majas lähenemiskeeld välja kuulutatud, aga mahedate pruunide kaartide kooslus meeldib mullegi.

 Olin ju isegi käpp nende meisterdamisel - üritasin pidevalt Paikäe sülle mahutada, kui ta selle ragiseva masinaga kujundeid lõikas.

😼😼😼😼

Reede, 13. jaanuar 2017

SUUDLE PUNAPEAD

Eile hommikul säras Paikäsi nagu roosiõiekene, sest Hommikutelevisioonis öeldi, et täna on 
"Suudle punapead päev."








Ausalt? Päriselt? 
Ei suutnud ma oma kõrvu uskuda. Uurisin oma karvastikku, et kas see on säilitanud oma musta ja läikiva jume. Igaks juhuks tõmbasin keelega veel paar korda oma strateegilised kohad üle. 
Must, mis must, õhkasin rahulolevalt.










"Huvitav, mis nüüd  selle teadmisega peale hakata?" kuulsin teda hambapesu juures kõvasti iseendaga arutlemas. Kikitasin kõrvu, sest kui räägitakse kõige targemaga, siis tuleb kuulata. Paikäsi näitas hambaid  peegelpildile, kontrollides oma valget naeratust ja  hingeõhku. 
Silus oma hommikuselt turritavat punast tukka ja pidas plaani, et kas keerata oma vastikult sirged juuksed krunni või tõmmata hobusesabasse.
"Mh, kas peaks sellest täna koolis kõvahäälselt teatama", itsitas ta edasi ja tiris endale vahvate mustade täpikestega sukkpükse jalga ja ronis pitsäärega seelikusse.
 "Tuul puhub küll täna saba alla", kuulatas ta kuidas õhutusklapi kaas köögis kolksus.

Mõõtsin teda hindava pilguga."Mh, liiga lühike saba sul, ei saa isegi kringlisse keerata."
Sirutasin end tagajalgadel vähemalt meetriseks ja sikutasin kapi pealt ta mõnusalt pehme kampsuni põrandale.
Jaa, just, selle pean täna selga  panema, tiris Paikäsi oma kampsuni mu külje alt endale.

"Oh, naised! Teiega on äärmiselt väsitav, aga ilma teieta on veel hullem," tuletasin meelde Härra Abikaasa ohkeid, kui tal seisab ees poes käik koos oma naise ja kahe juba suure tütrega.
Tundsin suurt ja sügavat vendlust meessooga.

😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼

"Treener alustas meil gripitõrjega. Täna kõik, kes nina uksest sisse pistsid pidid küüslaugu leiba sööma, " vuristas Pesamuna oma möödunud päevast.
"See on küll hea mõte. Kui te seal kõik ühiselt haisete, siis see ei sega kedagi," kiitis Paikäsi ja meisterdas endalegi singist ja leivast gripiennetaja.

Kõõlusin lauaserval ja üritasin sinki küünte vahele saada. Lootes, et see jube küüslauk ei ole seda maiuspala ära rikkunud. Minu meelest kõlbab küüslauk vaid Kollase Kassi peletamiseks, 
isegi muskushiire maitset see paremaks ei tee.




Terve õhtu kallistasin suuvärskendajat ja aegajalt kontrollisin, et kas lõhnab ikka endiselt värskelt või on küüslauk ka selle aroomi tapnud ja pean endale tänaseks ööks teise kaisuka otsima.





"Kuidas sul see suudle punapead päev möödus," kuulsin Härra Abikaasat Skypes küsivat.
"No ei vedand jah," muigas Paikäsi, "õnneks on mu austajaskond gripiviiruses ja tänava peal ka keegi juurde ei astunud, aga sul on veel võimalus," üritas ta oma naiselikku kavalust kasutada.
"Nojah siis, eks siis kui  koju tulen, siis annan endast parima," lubas ta suurelt, et Paikäsi rohkem ei nokiks. Mille peale naisuke kulmu kortsutades kordas "Siis ja siis" ja keeras end külili.

Ronisin kõrgemale positsioonile.  Lükkasin õrnalt käpaga ta "lehvivad lokid" näo ette, et küüslauk mind kõrgustest alla ei niidaks ja hoidsin oma meeled valvel, et Paikäel ei tuleks hullumeelset mõtet mind musitama hakata. Mine sa neid naisi tea! ;) ja kuidagi kahju oli ka...😿