Reede, 25. november 2016

PANEME BETOONI

"Täna ma küll ei viitsi miskit teha, kuigi peaks jälle suure portsu neid kassihelkureid tegema. 
Need lähevad nagu soojad saiad," ohkas Paikäsi ja sättis end voodile istuma. "Mul on kohe selline tunne, et peaks lugema midagi," sirvis ta värsket National Geographikut ja Imelist Teadust. 

Lükkas need siiski kõrvale ja haigutas.  
Peitsin ajakirjad kohe oma kõhu alla,  et jumala eest ta ei hakkaks nii ebahuvitava asjaga tegelema nagu lugemine.

"Vat täna on mul vaim peal, et tegeleda nende videotega, mida me suvel kokku soperdasime."

 Kikitasin kõrvu ja meenutasin valjuhäälselt, et mind kui peaosatäitjat ei tohiks aust ja kuulsusest ilma jätta. Lootsin, et Paikäe mälu on lühike ja ta ei mäleta, kuidas ma olin selles protsessis üks väga segav nähtus. 
Kaamera ees tegin kõike seda, mida poleks pidanud: ronisin kaussi, puksisin kükitava operaatori (proua Jaksoni) pikali ja ärritasin oma kohalolekuga Tüütust, kes kardab kasse nagu kõhuusse või nagu temast mööda kõndivaid kutsasid.



Ühel tuulisel päeval kutsuti Tüütus ja tema ema, proua Jakson, meile, et Paikäel on vaja operaatorit, statisti, jooksutüdrukut jne. Nimelt otsustas Paikäsi, et ta peab oma betooniloomingut järeltulevatele põlvedele jäädvustama hakkama ja oma nahal kogetud apsakaid teistega jagama.



 Esimeste kaadrite ülevaatamisel oigas ta, et kaameranaine on filminud ta jalgu, rindasid või kõhupekke ning Tüütuse itsitamist on pidevalt kosta ja, et mina näitan vaid oma tagumikku. 



Lõpuks lõi ta käega ja teatas, et meie võime endale       amatöörlikku lähenemist lubada,  sest Riigikogusse ega presidendiks ei kavatseta kandideerida.


😸😸😸😸😸😸😸😸😸😸😸😸😸😸😸😸😸😸😸😸😸😸😸😸😸


Tunnid möödusid ja Paikäsi muudkui pusserdas arvutis, ise vandus aegajalt, et programm ei tee nii nagu temal vaja ja ta ei mäleta kuidas muusikat lõigata sai üleüldse peaks mingi uue programmi sebima.



Lõpuks sai esimene üllitis n.ö. purki, meil siis betooni pandud.

Võtke heaks või pange pahaks, kellele ei meeldi saab kõhuussid, mjäu.