JAAPAN EESTIMAISES KASTMES

"Kui Jaapan on liiga kaugel, siis tuleb see ise koju tuua,"ennetas Paikäsi Härra Abikaasa küsimust.

 Abikaasa jõudis just kaugelt merede-mägede tagant koju  ja leidis tulevasest elutoast igasuguste nõude-topside-ämbrite-betooni-liiva-turba-paberihakke täieliku kaose ja naisukesest oli saanud betoonimeister. 

Tavapärase leemekulbi asemel möksis ta suures nõus labidaga segu kokku.

Mina kui ülemjuhataja jälgisin selle kaose edenemist valmis betooniehitiste vahelt. 

"Ma teoorias olen väga tugev ja leidnud peas häid lahendusi, aga praktikas on veel puudujääke," kallistas ta kojusaabunud  kaasat, "jalgadega on mingi probleem!"

Härra Abikaasa pani kohvri maha, võttis jope seljast ja takseeris naisukese jalgu:
"Mis su jalgadel siis viga on, täitsa siredad sääred?"

Paikäsi mätsis segu ämbrist, plastkarpidest ja teibist  loovalt nikerdatud vormidesse:

"Mäh, mis siredad jalad? Rauatoigaste asemel kasutasin su plastiktoru ära."

"Plastiktoru? Ja see aitas su jalgu siis?" takseeris kaasa oma naist üllatunud pilguga.

"Jaa-jaa, see oli hea mõte, aga sae pead vist uue ostma," raputas ja kloppis ta vormiämbrit 

nii et pritsmeid lendas.

Härra Abikaasa pühkis naisukese segukriimulist nägu "Mis sellega siis tegid?"

"Jalgu nüsisin, et tallad oleksid siledamad. Teip sai ka otsa, " vahtis ta otsivalt ringi

"aga see silikoonpüss oli vist juba enne katki," keerutas ta nõutult käes kahte metallitükki.

"Okeiii" venitas kaasa ja märkas siis Paikäe plaasterdatud sõrmi.

"Ah see või, vaibanuga muutis suunda," pomises siis vaiksemal häälel edasi, 

et trell ajas hirmsat haisu välja ja ilmselt ei kasutanud ta õiget puuri ning jätkas häälekamalt, et sõrmedel on ikka väga kole hirmus valus ja kas kallis mees venitaks selle liivakoti nurka.

"Aga jalgadega on siis kõik hästi või, puhastasid ikka haavad ära," muutus kaasa isakanalikult (emalikult ülehoolitsev meespool) murelikuks kui oli liivakotiga ühele poole saanud.

Paikäsi vahtis mõistmatult küsijale otsa.

Olin just end mõnusalt Paikäe improviseeritud töölauale põõnama keeranud.

"Mh, mis haavad?" tõstsin ka mina üllatunult pea. Sõrme lõikamise tagajärge oli küll üle maja kosta. Mulle tundus, et sel momendil kõlasid kõik meditsiinilised ja slängilised karvased ning sulelised. 

Pesamunagi tuli oma toast selle vandumise peale välja ja teatas, et tema isegi ei mõtle nii nagu ta

 ema räägib. Aga jalgadest ei teadnud ma midagi.

"Minu jalgadega on kõik korras. Nende nikerduste jalgadega on probleeme, neid ma saagisin," 

ning Paikäsi andis pika ülevaatliku loengu 

kuidas ta loob koduste vahendite ja naiseliku loogikaga jaapani laternaid eesti kastmes.

😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼

Hiljem käisime oma varakevadises aias, kus veel mingit ilu ei ole n.ö. jaapanit pildistamas.

Mulle tundus, et ühest laternatornist oleks võinud lausa kuningatroon saada.

Tundus nagu eestimaine jaapani keiser istuks oma kõrgustes.

😻😻😻😻😻😻😻😻😻😻😻😻😻😻😻😻

Meie aias on need laternad juba paar aastat peenardes kükitanud.

Ka lume sees on need päris ägedad.

😻

MILJONI DOLLARI KOHVIKREEM

"Tead, kui selle kuuri ükskord eest ära saab, siis avaneb siit väga ilus vaade minu isiklikule miljoni dollari vaatele" kuulen Paikäe hääles suurt optimismi, "vahel on mul tunne, et lähen ja lükkan selle onni sealt oma kätega ümber," pöördub ta Härra Abikaasa poole silmad kissis. Härra Abikaasa, kes trellitab viimaseid põrandaliiste kinni nende uues magamistoas, vaid mühkab:

 "Miljoni dollari vaade! ja-jah"

"Muidugi tuleb! ja kui siin ükskord rõdu ka on, siis on eriti mõnus seda kõike nautida!" 

unistab Paikäsi edasi.

Mh, mina usun küll naiste väesse, eriti kui neile miskit väga närvidele käib. Igal hommikul loen pesuruumis Paikäe kätekõverdusi ning mul pole talle oma kolme kiloga peale küünte ja hammaste midagi vastu panna. Alles eile hellitati mind uute nimedega "Kondike ja Koerakirp." 

Küll peab ikka suur koer olema, kellel on minusuurune kirp.

Paikäe jutu järgi pidime koos Linnatibiga olema täielikud toiduraiskajad. Et ülevalt läheb sisse ja tagant välja ja keskele mitte midagi ning ainus, kellel on siin peres ilusad naiselikud vormid on tema. Teistel on vaid lihased ja kondid.

 "See tuba on ikka väga ilus, aga sel on üks suur viga," silub perenaine kuldset tapeeti, "ma mõtlen siin ainult kohvikreemile, ausalt, mu suu hakkab juba vett jooksma. Issand kuidas ma tahaks seda praegult kohe. Kreembrülee oleks ka  väga hea" neelatab ta kuuldavalt ja korjab viimaseid tööriistu kokku.

Mulle meenutab see pigem ilusaks kuldseks praetud kala või seda beežikat jäätist, mille ma eile salaja Pesamuna taldrikult pihta panin.

"No siis see tuba su figuurile küll hästi ei mõju, aga me võime ju kreembrüleed teha või toa üle värvida," on abikaasa "sõbralikult" valmis oma naisukese kapriise rahuldama.

"Nalja teed või, ma söön selle kõik ära ja siis on süda magusast, vastupanuvõimetusest ja süümepiinadest paha," ei olda ikka rahul, "nendest tapeedi jääkidest saab ilusaid kaarte teha" 

kasutab ta enda peal psühholoogilisi mõjutusvahendeid.

😻😻😻😻😻😻😻😻😻😻😻😻😻😻😻😻😻😻😻😻😻😻😻😻😻😻😻😻😻

Õhtul kui Paikäsi kaarte meisterdas otsustas Härra Abikaasa toidupoodi minna, sest ka tema kuulub koos minuga solidaarselt nende pereliikmete hulka kelle arvates pole külmkapp kunagi 

piisavalt head kraami täis.

Hoolitseva mehe žestiga ulatas ta naisele kohvikreemi topsi: "Kaua sa ikka ennast vaevad. Tõin ainult ühe, sest praegu ei saa sa aias ringi tuuseldada, et oma miljoni dollari vaadet kujundada."

"Minu meelest on pruunid ülikonnad ühed maailma jubedaimad riideesemed, aga see beeži ja pruuni kooslus mu kaartidel on lihtsalt lummav ja isuäratav," limpsib ta kohvikreemi ja poetab minu taldriku veerele ka ühe väikse tükikese,
"Onju Bassu!"


Muidugi olin ma nõus, mis siis, et mu nõusolek on hea ja maitsvaga kinni makstud ning ma pruunidest ülikondadest midagi ei tea, sest nendele esemetele on siin majas lähenemiskeeld välja kuulutatud, aga mahedate pruunide kaartide kooslus meeldib mullegi.

 Olin ju isegi käpp nende meisterdamisel - üritasin pidevalt Paikäe sülle mahutada, kui ta selle ragiseva masinaga kujundeid lõikas.

😼😼😼😼

HINGEPILT SU LAUALE

Kõik algas sellest, et Pesamuna pidi hakkama valima oma loovtöö teemat. Kuna kõik arvasid, et ta teeb nagunii vibuküttidest või sellest spordialast, siis oli ta võtnud väga vastupidise hoiaku. 

"Sa ikka tead, mis on Mandela efekt?" uuris ta emalt. Paikäsi vahtis teda imestunud pilguga, et sa mõtled ikka mandalaid. 

"Eiiiii, kuidas sa Mandeela efektist midagi ei tea, ise oled õpetaja," imestas ta ja hakkas kätega vehkides seletama midagi kirjapildist, meie kuulmisest ja mida me tegelikult kuuleme ja mäletame ja arvame teadvat ning et kogu maailm teab ja ema mitte tuhkagi!

"Ja kuidas ma peaksin sind suutma juhendada selles töös, kui ma ise mitte mõhkugi aru ei saa. 

No ja ma võin olla see tükike maailmast, kes sellest midagi kuulnud ei ole" ise püüdes oma mõtetes leida näiteid sellele efektile. 

Kui pikalt juurelda, siis kohtab neid iga päev. Näiteks kui ta palub lapsel oma sigala-hobula ära koristada, siis kahjuks kuulevad tema kõrvad hoopis, et mine lama oma voodilinu lapikumaks. 

Või ütled kaasale, et kirjuta üles, et poest on vaja tuua naatriumvesinikkarbonaati ja tema kirjutab lihtsalt söögisooda, sest tema lihtsalt arvas seda kuulvat.

"Kuule tee parem mandalatest. Sulle meeldib joonistada ja ise tahad kunstisuunda minna, siis on sul midagi vestlusel letti lüüa. Tore teha ja sul tulevikus reaalne kasu ka," soovitas lapsevanem. 

Muidugi ei meeldinud see mõte Pesamunale kohe, sest see polnud tema mõte. Ilmselt oli siin mängus Mandeela efekt, et me tahame kuulda kuidas me ise ütleme välja suurepäraseid mõtteid.

Igatahes Paikäele endale meeldis see mõte ja uitas oma loominguga juba lõngakastis.

Aitasin teda sellel teel algusest lõpuni. Alustades lõngakerade laiali tassimisest lõpetades mandala linikutele õnnekarvade sissenühkimise ja pakendile küünejälgede tegemisega.

Mandalate paraad.

 Üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna!

PANEME BETOONI

"Täna ma küll ei viitsi miskit teha, kuigi peaks jälle suure portsu neid kassihelkureid tegema. 

Need lähevad nagu soojad saiad," ohkas Paikäsi ja sättis end voodile istuma. "Mul on kohe selline tunne, et peaks lugema midagi," sirvis ta värsket National Geographikut ja Imelist Teadust. 

Lükkas need siiski kõrvale ja haigutas.  

Peitsin ajakirjad kohe oma kõhu alla,  et jumala eest ta ei hakkaks nii ebahuvitava asjaga tegelema nagu lugemine.

"Vat täna on mul vaim peal, et tegeleda nende videotega, mida me suvel kokku soperdasime."

 Kikitasin kõrvu ja meenutasin valjuhäälselt, et mind kui peaosatäitjat ei tohiks aust ja kuulsusest ilma jätta. Lootsin, et Paikäe mälu on lühike ja ta ei mäleta, kuidas ma olin selles protsessis üks väga segav nähtus. 

Kaamera ees tegin kõike seda, mida poleks pidanud: ronisin kaussi, puksisin kükitava operaatori (proua Jaksoni) pikali ja ärritasin oma kohalolekuga Tüütust, kes kardab kasse nagu kõhuusse või nagu temast mööda kõndivaid kutsasid.

Ühel tuulisel päeval kutsuti Tüütus ja tema ema, proua Jakson, meile, et Paikäel on vaja operaatorit, statisti, jooksutüdrukut jne. Nimelt otsustas Paikäsi, et ta peab oma betooniloomingut järeltulevatele põlvedele jäädvustama hakkama ja oma nahal kogetud apsakaid teistega jagama.

 Esimeste kaadrite ülevaatamisel oigas ta, et kaameranaine on filminud ta jalgu, rindasid või kõhupekke ning Tüütuse itsitamist on pidevalt kosta ja, et mina näitan vaid oma tagumikku. 

Lõpuks lõi ta käega ja teatas, et meie võime endale       amatöörlikku lähenemist lubada,  sest Riigikogusse ega presidendiks ei kavatseta kandideerida.

😸😸😸😸😸😸😸😸😸😸😸😸😸😸😸😸😸😸😸😸😸😸😸😸😸

Tunnid möödusid ja Paikäsi muudkui pusserdas arvutis, ise vandus aegajalt, et programm ei tee nii nagu temal vaja ja ta ei mäleta kuidas muusikat lõigata sai üleüldse peaks mingi uue programmi sebima.

Lõpuks sai esimene üllitis n.ö. purki, meil siis betooni pandud.

Võtke heaks või pange pahaks, kellele ei meeldi saab kõhuussid, mjäu.

NAISED JA MERI

Linnatibi teatas telefonis, et nad Sälliga harjutavad autosõitu ja võtavad ette juba pikemaid rännakuid. Sälli pole väga rahul autosõiduga, aga mere ääres nuuskimise pärast on ta nõus selle ka välja kannatama. Mulle ka ei meeldi puuris istuda ja selles mürisevas sõidukis kössitada.

Aga kui naised tahavad midagi saada, siis peavad nad selle ka saama. Näiteks räägib Paikäsi oma kaasale, et kui naine on õnnelik, siis on ka temal hea elu. Ma igaks juhuks olen temaga nõus.

Niisiis võeti ette rännak mere äärde, sest Linnatibi tahtis oma kiisule merd näidata ning Sälli soovis avardada oma silmaringi, saada uusi kogemusi ja rikastada oma elamusi, nagu moodsas kõnepruugis räägitakse.

     

                               

Mereseiklus koos Linnatibi ja tema Kaasaga lõppes õnnelikult.

Mina ei tea, mis on meri, aga tundub vahva asi olema. Võib olla peaks ka soovi avaldama. 

Paikäsi arutas omaette mõtlikult, et äkki peaks Bassule (minule siis) ka traksid ostma, saaks vähemalt järve äärde patseerima minna. 

Huvitav, mis need traksid on? Kas ma peaksin neid tahtma, kas neid saab süüa, missugune lõhn neil on, kas need teevad häält ka või ronivad puu otsa? Siinkohal katkes mu mõttemõlgutus. Nägin uniste silmadega vaid kuidas Paikäsi laua taga viltimisnõelaga vehkis. 

Linnatibi palus, et emme teeks Sälli austajatele kassiprosse. Minust ja Sällist said villakujukesed.

IGAL ÜHEL OMA PARAAD

Ka sellel aastal ei jõudnud meieni presidendi, ega maavanema, ega kahjuks ka mitte vallavanema kutset punasele vaibale. 

Kuigi olen suure südame ja armastusega kaitsnud oma riigikest sissetungijatest kõutside eest, murdnud hoolega maha kõik närilised, kes on naabrite piiripostist kaugemale üritanud rünnata ja tegelenud hoolega linnuloendusega.

Olen olnud hooliv juht oma kaaskondlastele ja pole külapeale isaarmastuseta poegi meisterdanud. Viimasel aastal olen olnud sunnitud kuulama Paikäe loenguid ühiskonna ja majanduse arengust, kui ta valmistab ette tunde ja lisanud õpikusse omapoolseid küüneaugukestega tähelepanekuid eelarve defitsiidi või avatud ühiskonna peatükkide juurde.

Ka Paikäsi teatas, et ta on noorema põlvkonna kasvatamisega palju vaeva näinud. Mis siis et juustesse kipub halli tulema on ta silmis veel sära ja hinges tahe noorte vaimu ja loovust ergastada. Tema krutskeid täis loomus ei lase tal rahulikult laiskust-lollust ja lodevust pealt vaadata ning ta leiab alati selle miski, mille üle pisut nalja heita.

Vabariigi sünnipäevaks valmis täiesti oma pingviinide paraad, ikka toredate õpilaste kaasabil. Härra direktor, kes õnneks pole vaimuvaene, oli õnnelik, et tema kooli punase vaiba üritusele on tulnud ka kohalikud ja maailma kuulsused.

Jälgisin kuidas Paikäsi hommikul soengu pähe sättis ja  äsjavalminud uue seeliku selga tõmbas. 

Aga kuidas saab üks kena naisterahvas minna punase vaiba üritusele, kui tal ei ole saatjat. 

Lasin endale ka lipsu ette sättida ja karva siledaks kammida. 

Palusin Paikäel minu käpast kinni hoida, et vähemalt autoni oleks pidulik minna.

Vahet pole, kas oled kutsutud punasele vaibale või mitte, oma riiki tuleb ikka hoida!

KOTT SUURELE KASSISÕBRALE

"Miks peab ühel inimesel niipalju pahna olema," tuustis Paikäsi oma kangakastides.

 "No, näed, jälle üks poolik töö, olen masinaga tikkinud, aga jah..." kirub ta enda vahel kärsitut meelt ning maeiviitsienam ja poleaegalõpetada kombeid.

Tean, tean, mina ootan juba ammu omale vildist onnikest, aga see on alles kusagil perenaise ajusopi käärude vahel ideemullikesena peidus.

Köögist sai jälle tehnoloogiliste  keerdkäikude laboratoorium.

Sättisin end ülevaatajaks triikimislauale. Seekord ma õmblusmasina taha käpaga sudima ei läinud, sest eelmisel korral pandi seda millegipärast pahaks kui ma küüntega Paikäe seelikut masina alt tirisin ja kogemata perenaise sõrmenaha külge rippuma jäin.

"Niisiis, siin on siis üks kassi tikand ja sellest saab ühele suuuurele ja piisavalt edevale kassisõbrale kott," mõõtis, lõikas ja nügis ta mind triikimislaua pealt ära. Istusin parem ajutises prügikastis.

Pärast mitmepäevast õmblemist sai see valmis.

"Oi, aga mul on veel seda kraami," ja algas uus triibutamine. See, mis sellest tuleb teab vaid Jumal taevas või siis Päikäsi ise.

LINNUVAATLUSJAAMA UUED ELANIKUD

Nii tore on kui leiad ammu unustatud asjad. Nagu tänagi. Paikäsi tuhnis panipaigas ja otsis midagi väga tähtsat: eilset päeva või kadunud üksikuid sokke või seda singiviilu, mille ma hommikul ta võileivalt pätsu panin. Selliste väga kadunud asjade otsimine on suht mõttetu tegevus, need on kadunud igavesest ajast igavesti. Kindlalt kehtib see üksikute sokkide kohta.

"Ollallaaaa", kuulsin ta hüüatust. Piilusin ukse vahelt ja nägin kuidas Paikäsi peadpidi kapis oli, tagumik püsti. Kui ma oleksin mees, siis ma kindlasti naudiksin pikemalt seda vaatepilti, aga ma olen hoopis väga uudishimulik kõuts, nii et pistsin ka pea kappi.

"Suur tali käes ja minu linnukesed konutavad kapinurgas", tiris ta mingid valged kirjatud lapikuks litsutud linnud välja, "kohe tuleb nad tööle rakendad!"

Paikäsi sidus traadiga rasvapalle neile külge ja mina vaevasin pead, et kuidas peaks need imelikud linnud tööd tegema.

Vahtisin aknast, kuidas ta lumes sumpas ja need asjandused äädikapuu okstele riputas.

Ja varsti tulid esimesed külalised.

Leevikesed, tihased, rasvatihased. rohevindid ja mõni veel tuvastamata linnuke.

 

Julgemad sinitihased tegid tutvust linnuvaatlusjaama uute elanikega ja lasid söögil hea maitsta!

Vahva, kui leiad üles ammu unustatud väga kadunud asjad. Minul on nüüd värvilisem Linnu-TV.

NAHKADE VÄLJANÄITUS

Tegelikult algas see saaga juba rohkem kui kuu aega tagasi. Paikäsi õpetas koolis viiendikele varda keerutamist ehk kudumist. Keerutati ikka parempidi ja pahempidi ning püstitati eesmärk: kududa jänes. 

Muidugi hakkasid siis ka minu valdustesse tuttsabad tungima. Olin valmis vastu hakkama, aga siis tabas mind saatusesõrm vastiku voolava nohu kujul. Perenaine arvas selle peale, et mul on ilmselt karma võlg. Iga aevastusega tatti lendas, nii et kõik pereliikmed käisid minust kaarega mööda ja iga turtsatust kuuldes katsid oma näo kätega. Terve nädala magasin kastihunniku otsas ja jõin vaid vett. Paikäsi käis murelikult mu nina pühkimas ja mõõtis silmadega kas ma olen ikka miskit joonud või söönud. Tegi mulle õrnalt pika pai ja avastas, et ajan hullu mööda karvu. 

"Sinu nahk küll turule ei kõlba, su turuväärtus on suht kasin," ohkas ta murelikult. 

"Mis turg," ajasin oma pea loiult püsti. Polnud ma veel kuulnud, et kassi nahkasi turul müüakse. 

"Kui terveks saad, siis võtame iluprotseduurid käsile" lausus ta ja hakkas jänest kuduma.

Nädala möödudes tundsin end juba paremini. Kannatasin kammimist  ja söögiisugi oli juba parem. Paikäsi käis ka rõõmsama näoga ringi ja Pesamuna toppis mulle kassimaiusi nina alla.

Voodigi tundus juba väga ahvatlev paik, sest seal oli seltskond ja sai mõnusalt Paikäele sülle imbuda, just täpselt kudumistöö ja kõhu vahele. Avastasin, et vahepeal oli valminud üks jänesenahk. Meisterkuduja nimetas seda välimiseks kestaks ja et sisemise iluga tuleb veel tegeleda. Ausalt öeldes ajas see jänese välimine kest mind närvi, sest kogu tähelepanu oli temal ja mina kui raskest haigusest paranenu olin kuidagi tahaplaanile surutud. Niikui jänese nahk jäeti järelvalveta, tegin talle otsustava rünnaku. Haarasin ta oma käppade vahele ja rapsisin seda hoolega, kuni kuulsin Paikäe kõvahäälset noomimist, et see nahk viiakse väljanäitusele ja ei maksaks oma kogunenud negatiivseid emotsioone ühe väikse väeti jänku peale välja elada. 

Meie erimeelsused lõppesid sellega, et perenaise käed oli kriimulised ja minu ego väga solvunud.

Vahtisin pahuralt kuidas jänesele sisemist ilu sisse topiti ja silmnägu pähe tikiti. Ma oleks ka veel natuke omalt poolt tikkinud mõned augud ja kriimud.

"Rahune nüüd maha! See jänes läheb koos viiendike kootud jänkudega aknavahe näitusele ja siis võid taas mu süles lösutada!" püüti mind maha rahustada.

Paikäsi meisterdas jäneste väljanäitusele veel ühe kuuse, otsustades, et see on küll nüüd viimane kuusk mille ta sel aastal teeb

Et poliitiliselt korrektne olla, siis on vähemalt jänestemaailmas toimunud kodanike meelsuse muutus ja erinevused on lubatud ;)

Ja näituse avamise puhul sadas isegi hetkeks lumi maha.

Lõpp hea, kõik hea! Minu nahk jäi ikka minule ja jänesed ei vallutanud minu kuningriiki!