Esmaspäev, 30. november 2015

PÄRLENDAV TRAADIKEERUTUS

Elu on vahel ebaõiglane. Juba kaks päeva ei tohi ma köögilaual patseerida, sest Paikäsi on sinna ladunud palju väikseid vidinaid. Ja Ristitütar on ka juba teist päeva külas. Kahekesi nad seal istuvad ja teevad pärlendavat traadikeerutust, nagu Paikäsi seda protsessi iseloomustab.

Telekas ei mängi, süüa ei tehta, hea et tuligi ahju alla pannakse, muidu peaksin kappi magama ronima.
Minu näugumisele ei järgne mingit reaktsiooni, sest käib hinna üle arutamine.

"See suur võiks maksta neli või viis euri, aga väike kaks või kolm. Tõesti pole mõtet sinna laadale midagi küpsetada, seda on seal kindlasti palju," arutleb kolmandikust Ristitütar.

"Ma räägin pidevalt enne laatasid lastele, et ärge küpsetage vaid meisterdage, aga vanematel on ju lihtsam kook korraga ahju pista ja ei mingeid õhtuid lapsega koos istumist," nendib koolmeistrist Paikäsi, "siis on lapsed õnnetud, et nii vähe ostetakse."

Ronin Ristitütrele sülle. "Ja kuidas sina karvapall meid saad aidata? Hakkad ostma või?
Kui minult ei osteta, siis ma juba tean, kellele neid kingin ja endale laua peale võin ka kõik panna."




Paikäsi noomib mind "Vaata, aga ära midagi maha aja. Ma arvan, et see viimane tehnoloogiline katsetus on kõige parem."





Võtan asja kokku lühidalt "Igav" ja lahkun pikemaks ajaks nende seltskonnast. Kui ma mitme tunni tagant taas kööki sammusin, nüüd juba häälekamalt märku andes, et kõht nõuab sööki, oli just pildistamine käsil.





"See vannisool oli sul hea mõte, kohe on palju ägedam ja isegi lõhnab" kiidab Ristitütar. Pistan ka oma nina ligidale.




Hiljem, kui külalismeisterdaja oli lahkunud, istusin ma ka laua taga. 

Järsku teatas Paikäsi, et teda tabas inspiratsioon, et ta pole endale ühtegi küünlalaternat teinud ja vat nüüd ta alles hakkab traati keerutama.




"Olin absoluutselt nõus, muidugi on vaja teha minukujuline traadinikerdis purgi kaunistuseks."



Ilusat esimest adventi!

Reede, 27. november 2015

KINGITUS TÄHTSALE MEHELE

 Paikäsi on vallutanud kogu suure söögilaua oma käsitöö kraamiga. Ikka lõngakerad ja sukavardad, liim, kile ja paberid segamini. Ära ka ei luba koristada, sest siis ei leidvat ta midagi üles. Ma ikka aegajalt käin käpaga sudimas, asju põrandale ja kapi alla veeretamas. Aga sellest pole abi, sest siis tuuakse lihtsalt uued sahtlitest lagedale. Pesamuna juba ammu viriseb, et ei saa laua ääres rahulikult oma kanašnitslit vintsutada.

Aga pereema ei kuula, sest kodanik Paikäsi on kuuskede loomise tuhinas. 

"Sa saad ju kapi serval küll süüa, ma pean need kuused valmis saama. Ma ei saa ju koolis ometi jälle maavanemale pastakat ja kaarti kinkida. Nõme ja vaimuvaene," poriseb ta  ja vehib liimipintsliga edasi. "Teen lihtsalt ühe toreda kodanikupäevakingituse, las kaunistab oma kabinetilauda sellega."

Uurisin siis ka asja.




Paikäsi sattus hoogu, muudkui meisterdas neid ja sättis pliidirauale kuivama, et äkki on soe õhk ja vähene aeg ta sõbrad ja liim on hommikuks ära kuivanud.

Hommikul kui kell kuus kell helises, siis sõtkusin hoolega ta otsas. Mul oli ka ikka mure selle tähtsa mehe kingitusega. Paikäsi ajas end vaevaliselt püsti ja läks kuuski uurima. Aga...... kuused ei olnud veel ära kuivanud.
"Oh, pekki, märjad alles. Mul on kahutavalt kahju, aga pean oma esimese katsetuskuuse ära kinkima. Ei raatsiks kuidagi, see tuli nii ilus. Aga ma olen hea kodanik ja surun alla oma väikse kadeduse ja kingin selle ära, tegelt on meie noor maavanem väga lahe mees," ohkas ta pisut löödult, aga siiski optimistlikult.

Nii saigi tähtis mees endale siiski kodanikupäeva kingituse.



Jõulud võivad ju salamisi tulla ja kingituse suurus pole oluline, oluline on tunne, mida see tekitab.




Teisipäev, 24. november 2015

EBAUSALDUSVÄÄRNE REKLAAMNÄGU

Paikäsi ja Pesamuna tulid fotograafi juurest. Venemaa viisa jaoks on ikka värsket pilti vaja.
Istusid kahekesi köögi laua taga ja itsitasid.

"Ärge siis enne reisile minekut juukseid lõigake, ega värvi vahetage. Kas te läätsesid kannate? Ei kanna, väga tore, siis ei saa te silmavärvi vahetada. Palun ärge naeratage nii palju, katsuge tõsisem olla, ega viisaandjad nalja ei mõista. Nii, vaadake otse, hoidke silmad lahti, kaks kõrva on ikka näha, lõug alla poole, nina ei tohi püsti ajada, ei mingit upsakust." Kirjeldasid nad oma tööd hästi tegeva fotograafi soovitusi.
Jaaaah, tuli olla asjalik, usaldusväärne ja sulanduda halli massi.

"Halli massi ma küll ei saa sulanduda", muigas leekiv punaste juustega Paikäsi ja klõpsutas oma hennamustrilisi sõrmi vastu lauda.

"Huvitav, kas breketid lähevad arvesse? Mul ju siis neid enam pole, äkki jäid pildil paistma, pärast küsitakse, kuhu kadus metall," arutas Pesamuna mõtlikult.

"Noh,  siis laseme uue pildi teha ja ei mingit muigamist pildil, öeldi ju sulle", lohutas ema tütart ja vaatas minu poole.
 "Sina oled meil küll absoluutselt ebausaldusväärne. Sinust on pea võimatu saada pilti, kus oleks silmad lahti, kaks kõrva näha, lõug õigel kõrgusel ja tühi pilk silmades."

Pesamuna näppis oma nutikat: "Kuule, emps, õde saatis just lingi, kus otsitakse ühele kassisöögile uut reklaamnägu."

Paikäsi võttis fotoka ja klõpsis minu suunas. "Mamma mia, täiesti mõttetu üritus. Kuule, kõuts ega su saba ei taheta näha, vaid portreed, sinu näolappi. Katsu nüüd kuidagi olla!"
Nühkisin oma selga tema jalgade vastu, mul oli jumala poogen, peaasi, et saaks seda kassikonservi, millele reklaamnägu otsitakse. Lõpuks läksin ja keerasin end magama.

"Jess, ma sai väga toreda pildi, konkursile ei sobi aga ülimalt nunnukas on küll," kuulsin Paikäe häält enda kõrval sosistamas.

Mhh, muigasin endamisi, tean isegi, et olen vastupandamatu nagu Taukar ja tunnen elus end nagu Lepland, jälgisin ju isehakanud fotograafi salajast missiooni.



"Vaatan, kas arvutis on sobivat portreed, sind tundes, ma seda hästi ei usu," lükkas ta läpaka kaane lahti.

"No ei ole head pilti. Sinust ikka ei saa reklaami staari. Aga meie jaoks oled ikka staar", lohutas Paikäsi ikka rohkem ennast kui mind ja tegi mulle pika pai.


Mis siis ikka, nurrusin läbi une, küll ma kunagi oma tähe meie sissesõiduteele ka saan.