Kahtlaselt segamatu uni oli, mõtles sel kevadisel hommikul Paikäsi kui silmad avas.
Kui pärast tubades ringi vaatamist ja bassutamist ikka veel keegi ei reageerinud, muutus Paikäe süda rahutuks. Hetkeks ta rahunes kui leidis mu mosaiigitööde laual lesimas.
JUTUD JÄTKUVAD RAAMATUS
Ta ei märganud veel minu tuhmunud pilku ja vaevatud olekut. Olin viimasel kuul oma valusid hästi varjanud-vähemalt ma ise arvasin nii. Kuigi, jah, pärast seda kui me viimati arsti juures käisime ning Paikäsi terve pika tee mind süles enda vastu surudes nuttu löristas ja Härra Abikaasa vaikides rooli keeras, oli õhkkond kuidagi teisem. Iga päev topiti mulle sisse n.ö. kassi kosmonautide toitu ja iga söödud palakese üle tunti siirast rõõmu. Mu keha hakkas raskele haigusele alla andma...
😿😿😿😿😿😿😿😿😿😿
Just siis kui Paikäsi oma tavalist tööpäeva oli lõpetamas, lendas üle koolimaja ilmatuma suur tume linnuparv, justkui must vari oleks akna tagant mööda libisenud. See oli hetk, mis justkui annaks märku, et on aeg.
😿😿😿😿😿😿😿😿😿😿
Kui me koos koduuksest sisse venisime ei jaksanud ma enam eriti kõndida. Paikäsi viskas kotid keset põrandat, võttis mu hellalt sülle ja ehmus, kui mu suunurgast immitses kollast vedelikku. Nägin kuis pisarad voolasid mööda ta põski, kuidas ta nutt muutus aina häälekamaks ja kuidas ta käed värisesid kui ta hellalt mu suud mädast puhastas.
"Kas tõesti on nüüd aeg käes?", kuulsin sosistavat teda läbi voolavate pisarate, "mida ma teen, mida ma teen? Kurat, miks pole kedagi kodus, kui mul on vaja tuge!" muutus ta juba päris häälekaks.
Kõik olid kodust ära: Härra Abikaasa kaugel tööl ja Pesamuna veel kaugemal vibutamas. Olimegi kahekesi. Paikäsi vihkas seda hetke, sest ta oli üksi ja ta üksi pidi oma südame rindu võtma ning tegema selle lõplikku otsuse.
Kuigi me teadsime juba ammu, et otsustamise hetk tuleb millagil, kõik oli vaid aja küsimus, oli see siiski kuratlikult raske.
Ta pani mu õrnalt voodisse, istus mu kõrvale ja üritas selgemalt mõelda. Võttis telefoni, otsis numbrit ja pani telefoni ära. "Ei, ma ei taha seda teha," vaatasime ahastavate pilkudega üksteisele silma. Ma olin väsinud, mu kaal oli vaatamata poputamisel langenud, jõudu andis vaid energiapasta ja pahalane mu maksast oli jõudnud neerudesse ning võtnud minult viimase jõu.
Paikäsi võttis uuesti telefoni kätte "Ma pean" ja ohkas isegi kergendunult kui keegi ei vastanud.
Minu isiklik arst ei olnud levis.
"Mis ma teen?" vaatas ta mind mõtlikult. Minul on võimalus otsustada, püüdis ta end lohutada aga ma ei taha olla Jumal, kes otsustab, kes läheb vikerkaare taha ja kes saab veel oma kassiasju ajada.
Paikäsi otsis välja teise arsti numbri ja lasi telefonil kutsuda. Oli kuulda, kui teisel pool mehehääl hallootas, aga Paikäsi muutkui nuttis, kuni suutis lõpuks läbi pisarate sosistada, et oodake natuke. Lõpuks said kokkulepped tehtud.
Ta tegi minust veel viimased klõpsud telefoniga, et oleks ikka piisavalt fotosid, mida vaadata.
Aega jäi viimased 45 minutit viimase sõiduni. Kell tiksus kuidagi väga häirivalt kõvasti ja liiga kiiresti. Paikäsi hoidis mind süles, surus oma näo mu kasukasse, silitas õrnalt ja rääkis kui hea meel on tal selle üle, et ma tema pere päevadesse olen nii palju päikest toonud ning need 9 aastat on olnud täis suurt ja tugevat armastust. Puksisin oma nina tema oma vastu ja tundisin suus ta soolaste pisarate maitset.
Arsti juures aeti asju rahulikult ja nii inimlikult kui vähegi võimalik. Enne kui mu hing lahkus tundsin kuidas Paikäsi hoidis käsi mu peal. Mind mähiti valge lina sisse ja siis oligi kõik. AEG SAI OTSA.
😿😿😿😿😿😿😿😿😿😿
Paikäsi istus ohates tugitooli ja vaatas baarikapi suunas. Nüüd joon end täis, muigas ta mõttes oma meeletuse üle ja võttis kapist Vana Tallinna pudeli. Olles esimese pitsi õlgu väristades hooga sisse joonud, helises telefon, millest kostis Härra Abikaasa rõõmus hääl, et kuidas läheb?
Kuuldes Paikäe nutetud peaaegu surmvaikset häält, et masendavalt ning ta kavatseb end täis juua ja, et Bassut ei ole enam, muutus ka tema väga nukraks. Küsimus "Kas oled ta juba maha matnud?", äratas Paikäe mustast august. "Ei, ma annan talle veel aega. Varsti lähen kaevan sinna astelpaju alla augu. Praegu on ta toas valge lina sees kingakarbis ."
Paikäsi maadles puu all labidaga, vooderdas augu elupuuokstega, hindas olukorra sobivaks ja suundus tuppa. Valas pitsi täis ja kugistas alla: "On ikka jube jook!"
Võttis karbikese minu maise kehaga, kõndis aias läbi kõik minu lemmikkohad: suveõunapuu, minu õuemajake, väike tammepuu, möödus mu lemmiklillepeenrast ja vana tammealuse lõkkeplatsil meenutas, kuidas me kahekesi lõket tegime ja koos tuleleegist kujusid otsisime.
Lõpuks mattis ta mind maha, asetas hauale osa jaapani laternast ja süütas küünlad ka kõigis teistes laternates. Hämardus ja tulukesed helkisid imeliselt ning rahu saabus hinge.
Lõpuks kui kell oli juba väga palju avastas ta, et polegi täna veel söönud.
Võileib tundus maitsetu, vaid pisarad, mis taas voolasid mööda põski andsid soolasust ja Vana Tallinngi maitses rõvedalt.
Hetkeks oli tal isegi hea meel, et kedagi kodus ei olnud. Ta võis ohjeldamatult nutta, ilma, et peaks oma pisaraid peitma ja häält tasandama. Polnud vaja kellegi eest neid varjata. Vaid paar kevadist sipelgat rändasid mööda põrandat ja ajasid oma sipelga asju.
Aknast paistsid värelevad tulukesed ja raadiost mängis "Hällilaul" filmist "1944" ja maailm oli nii meeletult kurb ning nii vastikult üksildane paik.
😿😿😿😿😿😿😿😿😿😿
Iga aeg saab ükskord otsa, aga ehk tuleb siiski veel Basteti lugusid siia blogisse.