Kolmapäev, 2. mai 2018

SIILID JOOKSUS, KASSID KARTSAS

Ükspäev potsatas meie postkasti tähtis kiri. Üle Eesti hakkab Siil möllama, et kõiksugu nõrganärvilised neljajalgsed peavad kodus luku taga istuma, et ei peaks pärast mööda loomapsühholooge jooksma ja kadunud närve otsima.

Kuna mustakarvaline Coca oli juba volbripäeva hommikul uttu tõmmanud ja näitas end vaid korraks, et siis jälle kaduda.  Paikäsi oli väga mures ja käis närveldades teda otsimas. Lõpuks vaatas ta meie majakesse, kus see pisut haige paharet kükitas. 
Tema arest algas KOHE sellest hetkest. Peab see Paikäe KOHE nii kiire olema?

Meie ülenaabrid on hambuni relvastatud vabatahtlikud isamaa kaitsjad ja kui need ikka oma sõidukitele hääled sisse löövad, siis isegi kahejalgsete tagajalad pisut värisevad.

Paikäsi käib mööduvatele tuttavatele vormikandjatele lehvitamas. Ise ütleb, et hea vorm teeb mehest mehe, eriti kui ajulihas ka treenitud on. 
Tavaliselt meenutab ta ka, et kuidas ta kord suure tormi ajal unustas Härra Abikaasa vormi õue nöörile pikale loputusrežiimile ning järgmisel hommikul korjas naabriaiast õunapuu otsast kalli kaasa sinisevärvilist vormipluusi, millel embleemid veel vaevu küljes lipendasid. Senini ei tea härra, et ta viigipüksid naabrinaise kompostihunnikus olid ;)
ning osad sokid jäidki kadunuks.

Püüdsime veel kahekesi Paikäe südant pehmeks nühkida ja oma kräunumisega teda ahastuse ääreni ajada, aga EI on EI.

Kirjuninaline Cola tahtis treenida oma ajulihast ja proovis erinevaid psühholoogilisi mõjutamistaktikaid. 




Sa ju lased meid õue, onju!  



Nu ole nüüd inimene!














Oot, mis sa ei lasegi meid õue!?

























Aga kuidas oleks kui......



















Et, siis nagu  mida, vä, ikkagi noh sedasi. 

Mida iganes, aga ise tead. 

Ma vahingi siin niiviisi!



Vaatame, millal Paikäsi alla annab? 

Küll annab.

Kes siis ikka mu ilusaid silmi eirata saab?