Teisipäev, 19. aprill 2016

MUTIRAJA VALVUR

Üldiselt on peredes igaühel mingi ülesanne, millega ta õigustab oma eksisteerimist siinses maailmas.

Paikäel on näiteks: 

  • anna kassile süüa - ammu pole saanud
  • võta kass sülle - las ma ajan su näo karvu täis
  • lase kass välja - no pissile on ju vaja
  • lase kass sisse - vihma sajab
  • anna kassile süüa - väga ammu pole saanud
  • tee pai - mis siis et just lakkisid küüned
  • lase kass välja - su küünelaki hais häirib mind
  • lase juba kass sisse - sest see õudne Kollane Kass luurab siin
  • anna ometi kassile süüa - krt ma pole täna süüa saanudki
  • lähme juba magama - võta kass kaissu, las ma trambin su otsas natuke jne. 
  • Aa, jaa, peaaegu unustasin! Pesuruumi ust ei tohi minu nina ees kinni panna kui sinna asjale minnakse, sest ma pean jälgima, et potti kasutataks sihtotstarbeliselt ja kõik kohad puhtaks pestaks.

Minu meelest on tal  neid ülesandeid paganama vähe!

Pesamunal on ka mingeid ülesandeid koolis ja trennis käimise vahepeal: 

  • anna kassile süüa - Paikätt pole ju kodus
  • lase kass välja - enne aja see Kollane Kass ära
  • lase kass sisse - ma tahan teada kas su koolikotis ka midagi põnevat on
  • tee voodisse ruumi - ma peitsin siia kuhugile selle praekala
  • kindlasti jäta oma sööginõud just voodi ette põrandale - sealt saan ma uusi maitseid testida
  • tule kassiga kööki- pistame mõlemad pead külmkappi ja teatame valjuhäälselt, et mitte midagi süüa ei ole! Ausalt! Vist! Igastahes kapsast ja riisi me sööma ei hakka!


Järjekordselt paganama vähe ülesandeid!

Aga minul! Lõpmatuseni!

  • Söö ära kõik see söök, mis ette laotakse
  • jookse sisse-välja, alla - üles
  • otsi üles kõik peidetud asjad või peida uuesti ära
  • maga Paikäe kaisus
  • roni sülle
  • maga Pesamuna pitsseeliku otsas
  • litsu sülle 
  • maga oma tornis kui kõik on kodunt ära
  • varasta sinki
  • korrasta kappe, riiuleid, pliiatsikarpi
  • aja lõngakerad voodi alla, tiri nõelad padjast välja
  • istu läpaka klaviatuuril
  • tee nägu, et see vitamiinipasta meeldib üliväga (see on raske ülesanne) jne.

Ja tänasest sain veel lisatöö: valva mutirada. Justnimelt seda krookusepeenart, mida möödakõndivad mutid kiidavad ja ringilendavad sumisejad külastavad. Mina pean hoolega jälgima, et iga õis saaks piisavalt päikesepaistet ja vihmanirekest. Õnneks on mu õuemaja just peenra lähedal.



Mutirajaks ristisime selle tema sündimise momendil. Paikäsi oli just oma idee teostusega ühele poole saanud kui sõitis jalgratta seljas meie hoovi Paikäe ema Vanaema. Päikesest pimestatuna oli ta täis hämmeldust, et meie aias on kunstkaevajatest mutid, kes sellise vongerduse on kohe eesaeda meisterdanud ja hakkas ohtralt kõiksugu hävitavaid õpetusi andma, kuidas pah(g)ulastega võidelda.  Ma püüdsin küll vahele sõnada, et ma püüan kõik mutid ja hiired ise kinni, aga seda tõlgendati kui, et võta kass sülle ja tee pai. Pai pole kunagi paha ;)

Mulle on hakanud tunduma, et nendele krookustele ainuüksi päikesest ja vihmast ei piisa, hakkavad juba ära närtsima, tuleb ikka kosutavamat leivapoolist neile hankida.
Õnneks on naabrinaise aias piisavalt risu, kuhu alla saavad prisked närilised endale lausa ridaelamud sisse seada. Aegajalt tuleb mul seal oma hiirepüüdja ülesandeid täita, ikka hea eesmärgi nimel: krookused vajavad kosutust.


Kui pärast pikale veninud kassi-hiire mängu ma oma saagi peenrale, just kollaste krookuste vahele poetasin, ei kiidetud seda millegipärast kuidagi heaks ja saadeti õhupostiga sinna suunda, kus olid tema suguvõsa juured. Säh, siis sulle, minu igati eesrindlikult täidetud ülesannet! 

Enam ma krookuseid ei valva! Varsti saan tulbipeenras püherdada ja nartsissidest joovastuda!

Pühapäev, 10. aprill 2016

KIITUS HAMBAHALDJALE

See lugu kõlab kui tagantjärgi tarkus, aga millest me ikka õpime, kui oma kogemustest.

Kogu kurb saaga algas pisut rohkem kui kuu aega tagasi. Ma ei saanud enam midagi süüa. Alguses keeldusin krõbinatest. Paikäsi vaatas mind murelikult ja arvas, et mul on lihtsalt tüdimus oma lemmikkrõbinatest või olen solvunud, et mind mõneks ajaks kassihoidja hoolde usaldati, kui pererahvas reisil käis ning ostis ikka uusi ja kallimaid. Ikkagi ei saanud ma neid süüa. Mul oli lihtsalt valus, aga kuidas seda teha inimolenditele selgeks. Ka suust hakkas halba haisu tulema, nii et keegi ei tahtnud minuga enam ninasid kokku panna. 

Paikäsi panustas uutele konservidele. Ma pisut mekkisin neid, aga no asi läks ikka hullemaks. Ma ise ei saanud  ka hästi aru, mis toimub ja muutusin aina kurvemaks. Magasin oma korrusmajas, kuhu ma põgenen ainult hirmufaktor nr 1 eest-tolmuimeja ja oma meeliskohta- voodisse, eriti ei tikkunud. Pesamuna arvas, et kuna konservipakendil oli kirjas, et sobilik seenioritele, siis olen lihtsalt solvunud, et mind juba vanuriks peetakse. Kuidagi kugistasin alla toorest forelli, sest see oli ainus, mida ma suutsin läbi valu süüa.

Paikäsi sukeldus interneti maailma ja otsis infot, mis aitaks tal minu käitumist mõista. Ma oleks hea meelega talle ise selgitanud, aga paraku on me vahel siiski keelebarjäär.

Ühel hommikul kuulsin kuidas Paikäsi telefonis rääkis, et me tuleme siis pärast nelja ja köögipõrandale asetati kassipuur, mõistsin, et tuleb minna.
Alguses istusin vagusi puuris, mis oli autosse pandud nii, et ma näen Paikätt roolimas ja kuulsin kogu aeg ta häält, kui ta kandis mulle ette, et veel mõned kilomeetrid ja et varsti jõuame kohale ja saame abi. Viimase kilomeetri läbimisel toppisin oma käpa võre vahelt läbi ja tirisin autokatet. 

Arstionu oli lahke, aga väga suurt kasvu. Kiirel läbivaatusel selgus, et jamasid tekitasid mu hambad, mis olid koledad pruunid, aga et päris põhjus selgub narkoosi all. Paikäsi usutles veel, et kas ta võiks vaadata, mida minuga tehakse, aga arstionu ei olnud sellest vaimustunud.
Paikäsi saadeti ooteruumi närveldama ja mina kuulsin läbi sügava une kuidas lihvimismasin kiunus. Lõpuks kui ma taas ärkama hakkasin siis tundsin kuidas mu igemed pakitsevad ja tundsin vere maitset suus. Ma olin verine, valulik ja täiesti uimane. Surati veel mõned süstid mulle naha vahele ja õpetati Paikätt kuidas ta mind nüüd edasi ravima peab. Selgus, et hambakivi oli mu suus meeletut rünnakut teinud ja igemetes oli tugev põletik, see kõik on ravitav, aga kurb uudis on see, et leiti ka väike kasvaja keele ja hammaste vahelt, kuid sellega tegeldakse hiljem.

Tagasiteel olin nii uimas, et ei suutnud enam protestida, samas eraldas mu kõrv väga teravalt, et Paiksi nuttis rooli taga. Tahtsin talle väga öelda, et juba nüüd on mul palju parem ja küll ma terveks saan, sest kassil olla ikka mitu elu.

Kodus magasin ta süles ja Pesamuna käis mind ikka paitamas ning Linnatibi ja Härra Abikaasa häält oli Skypes kosta.

Mõne tunni pärast tundsin suurt nälga ja roomasin tagumikku vingerdades head pasteeti limpsima. Tundsin Paikäe valvsat pilku mu peal. Ta käis igal sammul mu järel ja aitas mul liikuda. Ega ma ise ka ei teadnud kuhu ma tahan minna, aegajalt pühiti mu suud, mis veel pisut veritses.

Hommikul kell kuus olin nagu ümber sündinud või õigemini ma tundsin end jälle oma nahas hästi. Sõtkusin Paikäe otsas ja nõudsin varahommikust maiust, hommikusöögi ajal üritasin varastada võileiva pealt sinki. Mul on siiani mõistatuseks, et kas Paikäsi kaotas päriselt valvsuse või laskis ta seda mul meelega pätsu panna, et mu kassilikku enesetunnet parandada.

"Jah, kallis Bassu, nüüd oled sa tõesti jälle sina ise, kiitus arstionule, kes oli tõeline hambahaldjas! Oskaks inimesed vaid paremini mõista loomade keelt!", ohkas ta rõõmsalt ja näris ilma singita leiba.

Tegin kurr selle peale ja lipsasin oma lemmikkohta istuma, lillepoti peale. Niikaua ikka võib kuni vahele jään.



                                                Kiitus Hambahaldjale, halleluuja!
   Tänasest päevast kiidan igal hommikul Hambahaldjat ja püüan kõik hiired tema jaoks ;)