SIILID JOOKSUS, KASSID KARTSAS

Ükspäev potsatas meie postkasti tähtis kiri. Üle Eesti hakkab Siil möllama, et kõiksugu nõrganärvilised neljajalgsed peavad kodus luku taga istuma, et ei peaks pärast mööda loomapsühholooge jooksma ja kadunud närve otsima.

Kuna mustakarvaline Coca oli juba volbripäeva hommikul uttu tõmmanud ja näitas end vaid korraks, et siis jälle kaduda.  Paikäsi oli väga mures ja käis närveldades teda otsimas. Lõpuks vaatas ta meie majakesse, kus see pisut haige paharet kükitas. 

Tema arest algas KOHE sellest hetkest. Peab see Paikäe KOHE nii kiire olema?

Meie ülenaabrid on hambuni relvastatud vabatahtlikud isamaa kaitsjad ja kui need ikka oma sõidukitele hääled sisse löövad, siis isegi kahejalgsete tagajalad pisut värisevad.

Paikäsi käib mööduvatele tuttavatele vormikandjatele lehvitamas. Ise ütleb, et hea vorm teeb mehest mehe, eriti kui ajulihas ka treenitud on. 

Tavaliselt meenutab ta ka, et kuidas ta kord suure tormi ajal unustas Härra Abikaasa vormi õue nöörile pikale loputusrežiimile ning järgmisel hommikul korjas naabriaiast õunapuu otsast kalli kaasa sinisevärvilist vormipluusi, millel embleemid veel vaevu küljes lipendasid. Senini ei tea härra, et ta viigipüksid naabrinaise kompostihunnikus olid ;)

ning osad sokid jäidki kadunuks.

Püüdsime veel kahekesi Paikäe südant pehmeks nühkida ja oma kräunumisega teda ahastuse ääreni ajada, aga EI on EI.

Kirjuninaline Cola tahtis treenida oma ajulihast ja proovis erinevaid psühholoogilisi mõjutamistaktikaid. 

Sa ju lased meid õue, onju!  


Nu ole nüüd inimene!

Oot, mis sa ei lasegi meid õue!?

























Aga kuidas oleks kui......

Et, siis nagu  mida, vä, ikkagi noh sedasi. 

Mida iganes, aga ise tead. 

Ma vahingi siin niiviisi!

Vaatame, millal Paikäsi alla annab? 

Küll annab.

Kes siis ikka mu ilusaid silmi eirata saab?

KUNINGAS ON SURNUD, ELAGU KUNINGAS

Täna on just see päev.

Just see päev aasta tagasi.

See kurb päev, millal üks valitsusaeg sai otsa ja uut ei olnud veel tulemas.

Aasta, milles on siiski veel praegu pisuke igatsust.

Paikäsi süütas Basteti haual küünlad ja meie pidime ontlikult käituma, mitte "saagima" (nagu Paikäsi ütleb) ühest põõsast teise.

Nii kummaline, et just selle ilusa sirelipõõsa taustal sai Bassuga pilt tehtud, 

mille all ta nüüd puhkab.

Meie arvates oli Bastet lillelapsest memmepoeg, täielik nohik-

keskealise pisut üksiku naisterahva rõõm ;)

Meie aga oleme iseseisvad noored kassipreilid, tänapäeva alfaemased, 

nagu üks tänapäeva Eesti naine peab olema.

Räägitakse, et Bastet olla kuningas olnud. 

Äh, kindlasti pissis lillepeenrasse, tuli poriste käppadega tuppa puhaste linade peale ja matsutas süües nagu notsu. 

Kuid meile räägitakse, et püüdis hiiri, valvas Paikäe und, mitte ei trampinu varahommikul üle tema ja tassis Pesamuna võistluskohvrisse õnnekrõbinaid. 

Siiani ei saa me aru, miks temal lubati magada Paikäe pikkadel punastel juustel, aga meie ei tohi ta rinnakate traate närida ega ta sokke laiali tassida. 

Männikäbid peavad ka olema lilleseades, mitte Paikäe teki all. 

Ja prügi ei lubata ka meil jalanõude sisse tassida, 

prügikastis magamisekst ei maksa rääkidagi.

 Isegi lillepotis ei tohi kaevata, mis siis et seal kasvavad mingid omapärased grilltokklilled- olla kassikaitseks pandud.

Imelik, et ühele on kõik lubatud, aga teistele on ainult reeglid ja piirangud. 

Tuleb, vist leppida, et on olemas mingi priviligeeritud kassisort. 

Tänase päeva puhul oleme valmis vana kuninga ülistust taluma 

ja temast pilte vahtima.

🐾🐾🐾🐾🐾🐾🐾🐾🐾🐾🐾🐾🐾🐾🐾🐾

KUST TULEVAD KIISUD? BASTETI LUGU.

Paikäsi nägi FB avarustes Purina üleskutset "Kuidas sai alguse sinu ja sinu kassi sõprus?"

Nüüd ongi õige hetk nendele hämaratele lugudele valgust heita, niikuinii oli see tal kunagi plaanis.

Kord kui Pesamuna veel väike tüdruk oli, selline isegi mitte veel koolieelik, uuris ta Vanaemalt, et kust siis lõpuks need lapsed tulevad, et kas portsu lapsi siia ilma toonud vanaema ikka ise ka teab, kuidas need asjad käivad? 

Vanaema on selline vägavanaaja kasvatusega ja vastas lapselapse provotseerivale küsimusele, 

et kapsalehe alt. 

Selle vastuse peale vajus Pesamunal suu lahti, silmad muutusid suureks nagu Vanaema nina peal olevad prillid ja kõnevõime tagasi saanuna pahvatas lõpuks:

"Kuidas, sa niii LOLL oled, et usud seda jama!" 

Paikäsi pidi selle emotsioonipahvaku peale vee kurku tõmbama ja jäi pinevusega kuulama,

 et kuidas siis tema vana ema reageerib noorema põlvkonna otsekohesusele. 

Ta valmistus juba mõttes pikema epistli kuulamiseks laste kasvatamatusest ja etvanainimesteganiieiräägita teemaarendust.

 Aga Vanaema kergitas vaid kulmu ja palus end Pesamunal sellel teemal harida. 

Talle siis seletati, et emme-issi vahel peab olema selline väga lähedane kalli-kalli armastus, et isegi päikesekiir ei mahu nende vahele  ja laps ikka kasvab emme kõhus, kuni nad küpsed on 

ning siis suure kisaga ilmubki see tita siia maailma. 

Ning kui ta kapsalehe alt leitaks, siis pole ju ta vanemad teda endale tahtnud, mis oleks väga-väga kurb, aga ehk keegi ikka selle beebi sealt ära korjab. 

Vanaema arvas selle valgustatuse peale, et ju siis on ikka mõne lapse jaoks neid 

kapsaid kasvatada vaja.

Eks kiisudega on ka nii, et suts valmis ning võib olla leiad endale kiisu kapsalehe alt 

või siis Tallinna või Narva suvilarajoonidest.

BASTETI (vana kuninga) LUGU

EDASI SAAD LUGEDA ILMUVAS RAAMATUS 🐈

Rohkem kui 10 aastat tagasi hakati oma perele kiisut otsima: musta, siledakarvalist poissi. 

Sel ajal oli internetiavarustes väga vähe portaale, mis tegelesid kiisudele kodude otsimisega ja millegipärast olid mustad kiisupojad nõutud tegelased. 

Aga Päikäsi ei olnud nõus kompromissi tegema, sest must kass pidi olema ainuke võimalik variant, kes tema olemusega sobiks. 

Nii pidigi Linnatibi õhtuti muudkui internetiavarustes n.ö. kassijahil olema.

Lõpuks õnnestus ühest hoiukodust selline kiisu leida. 

Järgi minemise päeval nühkis Linnatibi alles koolipinki ja Pesamuna põõnas lasteaias lõunaund, 

kui Päikäsi koos Härra Abikaasaga naaberlinna sõitsid. 

Neile pisteti pihku väike kingakarp, milles kössitas üks imetilluke, pissikakaga koos, 

haledasti näuguv ja hirmust värisev musta värvi rähmaste silmadega kassipoeg.

Päikäsi vahtis jahmunult seda õnnetusehunnikut, sest tema arusaam kiisupoegade hoidmisest oli hoopis teisem. Tõstis siis märjad silmad abikaasa poole ja sosistas küsivalt "Mis me teeme?"

"Mis te siis tahtsite saada, ta ju Tallinna tänavatelt korjatud? Mul neid toas veel", 

närveldas hoiukodu pidaja.

Muidu rahuliku meelega Härra Abikaasa silmades sähvisid tulukesed ja 

ta võttis otsustamise enda peale: "Me võtame selle kassi!"

"Tore, kirjutage mulle kuidas tal siis läheb?" poetati meile visiitkaart ja olidki jutud räägitud. 

Abikaasa lõi autole hääled sisse ja kimas poe poole. Astus pika sammuga lemmikloomatarvete riiulite poole, ladus käru kõige kallimat kassipidamise kraami täis, teatas väga rõhutatud toonil proua abikaasale, et nende pere kiisu ei pea millegist puudust tundma 

ja ta ei taha mõeldagi,

 millises olukorras need teised kassipojad selles hoiukodus on.

Kiisuke sai nimeks Bastet, Päikesekuninga Ra tütre järgi,mis siis, et oli täitsa poiss, mis poiss.

Bastet kasvaski suureks oma uue pere suurtel ja väikestel pihkudel. Suure poisinagi ronis mööda püksisäärt sülle ja lemmik transpordivahendiks sai talle kukilsõit. 

Kuna see kiisupoeg polnud saanud mingit arstlikku kontrolli, siis kollektiivselt põeti läbi 

ussi- ja kassihaigused. 

Aga kõik said terveks ja Bastet rõõmustas meie päevi kümmekond aastat.

Paikäsi otsustas temast isegi blogi kirjutada. Vat, mida võib üks kassike oma perega teha. ;)

Ka oma imelise elu viimased hetked lõppesid tal Paikäe hellade käte vahel.

Kui sul on tahtmine poetada pisaraid, siis võid lugeda seda postitust.

Kui aeg saab otsa

Võib olla kasvaski seal Tallinna tänavatel üks kapsapea, 

kus kodutud kassilapsed enda päästmist ootasid.

MUL ON MEES

"Kui sulle on antud pea, siis tuleks seda ka kasutada," nii nentis Paikäsi, kui oli lõpetanud kokkuvõtte enda kuuenda klassi tüdrukute vägitegudest, 

mille kõrval Prantsuse revolutsioon oli lapsemäng.

Viibutas meie, Coca ja Cola,  poole kahvliga, millega oli just kahmanud suure suutäie 

oma ema tehtud sülti!

"Te, preilid, ei kujuta endale ettegi, et ühel teismelisel tüdrukul peab olema mees, MEEEEEES! 

Kuues klass!

On ülilahe öelda: Minu meeeeees! või et

 Kuule, ütle oma mehele, et ta paneks kõlari vaiksemaks 

või et Millal sa oma mehega jälle kokku saad või, et oi, Minu mees ootab mind juba! 

Ja oi kui toredalt saab oma MEHEGA aega veeta, mh, aega veeta..., mitte niisama käest kinni hoida ja taevas tähti imetleda!!! Vaid... Mõistate?

Ei noh, mida hekki, pekki või maakeeli - mida juttu? Lohutuseks kannavad mehe nime nendeealised noormehed, aga ikkagi. MEEEEES!!! 

Jaa-jaaa,  ma tean, et pubekal ei tööta aju nii nagu me ootame ja mõtlemine toimub heal juhul vaid varbaotsast nabani ja et igasugune normaalsus on kadunud kus kurat, 

aga noh ikkagi - MINU MEES! või et saan uhkeldada MUL ON MEES! 

Klassijuhataja jutule, et vahel oleks tore oma ajusid ka kasutada või vähemalt üritaks vahel ka peaga mõelda, vahivad mulle otsa vaid kaks imestunud silmapaari, 

et ah mis, kes, kus ja milleks????"

Paikäsi ohkas, et õnneks on ikka normaalseid teismelisi ka ja 

enamus ta klassist ongi suht okey noored.

 Lülitas siis kogu helitehnika sisse, et saaks väga väga kõvasti soundi kuulata.  

Otsis youtubest raskemat muusikat, sest oli tunda, et siin mingi kerge sült ei aita ja 

isegi mehiselt seksikas 

Tanel Padar oma võluva šarmandiga täna löögile ei saa.

Olles kuulanud pisut folkrocki ja õige pisut metalit, rahunes ta celti muusika helide saatel. 

Tänas selle peale OMA  MEEST, et jumal tänatud, on tal võimalus muusikat kuulata vahel nii, et kogu ümbrus on sunnitud Nox Arcana Night of the Wolfi salapäraseid hirmutavaid helisid kuulama. 

"Kes maksab, see valib ka muusika ja mina maksan siin majas arved, nii et PUNKT. 

Kuulate seda, mida mina valin!"

Muidu kuulame siin suviti naabrihoovist Meie Meest ja Anne Veskit. 

Teate ausalt, vaid viimases hädas ja ainult siis kui enam tõesti midagi muud üle ei jää või tahame päriselt olla vahel ka n-ö. 

keskmised süldisööjast eestlased.

"Vot nii on lood meie majas!" ja Paikäsi virutas külmkapiukse kinni: "Aitab süldist!"

 ning keeras võimendist volüümi juurde, nii et me olime sunnitud selle lärmi peale pakku jooksma.

Istusime nagu kaks hirmunud hiirt diivani all ja ootasime millal see vampiirilik muusika otsa saab ning hakkaksid kostma helgemad helid. 

Seinakell põmistas kella kaheksa lööke, akende taga peegeldusid vaid laelambi varjud ja 

vana põranda laudadest õhkus külmust. 

Paikäsi oli süüdanud vaniljelõhnalise küünla ja klõbistas rahutult arvutiklaviatuuri 

ja valis muusikat.

Lõpuks kui celti muusika asemel hakkas kostma Marek Sadama Tulbid ja Bonsai, 

mõistsime, et torm on vaibunud.

Hiilisime sabad püsti sülti norima, just just, seda vanaema tehtud, päris lihast, 

päris eesti sülti.

Paikäsi tükeldas meile sülti ja viibutas küsivalt kahvliga meie poole: "Mees???"

"Ei, ei, ei" -raputasime meie pead, "Ausalt! Oleme ikka veel süütud, kiibistatud, steriliseeritud ja see mustavalge kirju kass on eunuhh. Kontrollitud, ausalt! 

Ei, ei, meil ei ole meest!"

"Aga mul on," haaras Paikäsi telefoni, "Sau kallis, kaugel sa oled, jõuad juba laeva?... 

Tore on, varsti näeme. Kallis oled!"

Iga asi ikka omal ajal või mis...

TÄHTIS ON LEIDA KUUSK

Jõulud on juba käes, aga mida pole, on kuusk.

Paikäsi sortis ükspäev oma edevaid jõululinu, et teha fotosessiooni. 

Ei leidnud miskit tagasihoidlikku, ikka vaid sädelus ja jõulised värvid. 
Mul kiskusid juba silmad kõõrdi sellest särast ja fotokaga plõksimisest. 

Koputasin käpaga laua peale ja nõudsin .... kuuske. Kõik FB kassipildid jutustavad ägedatest kuuskedest, kus saaks ronida, aga meie?? 
Mida peame tegema meie,
Coca ja Cola?

Sabad seljas jooksime kuuselõhna otsima.

Hetkeks tunduski meile, et oleme leidnud oma aiast uue kuuseliigi. 

Sellise mütaka onnkuuse, millest turritavad välja  peened hõbedased oksad. 

Kahjuks purustas Paikäsi kõik meie lootused, et saame selle tuppa tassida. 

See olla hoopis ühe hõbedase paju talvekasukas. 

Harjutasime siis meeleolu parandamiseks üle põõsaste hüppeid.

Proovisime ka hiilimist lihvida, aga pruunikirjul Colal oli selge eelis. 

Ta suudab väga hästi paemüüriga kokku sulanduda.

Käpakesed hakkasid juba külmetama, aga ikka polnud sobivat kuuske.

Lonkisime siis üheskoos tuppa. Otsustasime, et parim tujutõstmise meetod on kiusata Pesamuna. 

Hiilisime ta tuppa ja ollalalaaaa, seal seisis KUUSK- 

küll kuidagi teist värvi ja lõhngi polnud mingi öko, aga kuusk!!!

Cola muidugi lõi kohe hambad iga kuuli sisse, sest maitset peab ju kontrollima ja vedas siis kõige paremad ja läikivamad kuuseehted allakorrusele Paikäele voodisee. 

Me ju kõik teame, et Paikäsi armastab läikivaid kulinaid ja neid peab olema alati palju. 

Mina sättisin end ontlikult säravate pakkide kõrvale, et olla lihtsalt ilus (ilma kulinateta) ;)

Pesamunale meie aktsioon väga ei meeldinud, aga kui me endile väga patukahetsejate näod ette manasime, siis ei saa ju ometi ühelegi kassile kuuserappimise tööd pahaks panna.

Ilusaid jõule teile ja tähtis on leida kuusk ;)

COCA JA COLA ehk preilid TÜÜBID

Sellel kurval varakevadisel päeval, kui Päikäsi sai teada, et Basteti elupäevad on otsa saamas, 

lubas ta vahelduseks võtta kõduussid, sest nende sündi ja surma ei pea ta oma silmadega nägema 

ega hinges läbi elama. 

Mais saabuski 10 kilone pakk kõduusse koos oma korrusmajaga, sellest aga kunagi hiljem Paikäe aiateemalises blogis

https://rohelisevillaloomeaed.blogspot.com.ee/

Aga augustiks oli suurim kurbus soojamaa päikese ja armastava pere keskel lahjenenud ning koos Pesamunaga surfati Pesaleidja lehel ja peeti kirjavahetust sealsete töötajatega.

Olles ausad, siis väga kergelt see teekond ei läinud. Küll olid välja valitud kiisupojad juba ära lubatud või haiged või lihtsalt ei vastatud. 

Aga ühel hommikul loksus kõik paika. Pesamuna leidis kaks kiisupoega, ühe musta ja teise kilpkonnakarva Tartust. Härra Abikaasa sai käsu autole hääled sisse lüüa ja Paikäsi haaras kaasa kassikoti ning teekond läks lahti.

Ja nii need kaks Narva venelast (Härra Abikaasa sõnad) Tartust Türile jõudsid. 

 COCA ehk Koka- must kiisupreili,kellel on mõtlik pilk ja asjalik olemine. Arukas, sõnakuulelik, pisut arglik, see eest pere suurim õgard. Tema moto on "Tark ei torma ja kui tormab siis täiega!"
Süles olen vaid 1 minuti, kui sedagi.

Paikäe sõnul täiesti normaalne kassipreili-riikliku õppekavaga kodanik.

 COLA ehk Kanep-kilpkonnakarva kiisupreili, kelle jaoks alati kuskil miskit toimub. Kõik kõrgused on vallutamiseks. Sõna kuulavad vaid pehmod ja õppimine toimub katsetamise teel. Iga pala ei ole ometi söömiseks ja igasse tühja kasti tuleb pissida, mitte magama minna. Sülesolemine on peaaegu hea, eriti kui muditakse kõhukest ja käpakesi.

Paikäe sõnul- aktiivsus tähelepanu häirega, keskendumisraskustega-lihtsustatud õppekavaga kodanik.

"Mina kohe küll selle puu otsa ei torma, las Cola tõmbleb, ta ju jälle laksu all!"

"Kaua sa passid seal all, siit on ikka megahea vaade!"

UUS REKLAAMNÄGU

Lõpuks võttis Paikäsi end kokku ja hakkas oma kadunud muusat otsima.

Vahtis sahtli põhja, hiilis kapi alla, kraapis harjaga sealt hunniku meie mänguasju välja ja 

tuhlas fotoka mälukaardis.

Nentis lõpuks suunurgast, et leidis vist muusa tagumise jala üles või vähemalt vilksatas talle vasaku jala suur varvas. Vähemalt midagigi. 

Meie, Coca ja Cola, oleme ammu juba ühteteist siin majapidamises korraldanud, et Paikäsi ometigi hakkaks ka meist kirjutama, aga ei, mitte üks kriips meie suurest maailmavallutusretkest, 

ehk nüüd aeg muutub. Ehk!?

Vähemalt on blogil uus kujundus, uued reklaamnäod.

Oleks väga tore, kui lugeja blogi kommentaarides teada annaks, kas ta oleks veel lugeja või 

tuleb putka kinni panna ja mitte üks "sai" enam.

Me katsume teid oma pilguga mõjutada ;)

Nali!

Nali!

Nali!

Tegelikult oleme illikukukesed!

Nali!

Nali!

Nali!

EI SAA LÄBI KASSITA

Täna algas sügis.

Koos oma värvide, vihmasadude, saagi korjamise ja kahe pubeka kassipreiliga.

Viis kuud ja viis päeva on möödas päevast, mil Rohelise Villa Kuningas lahkus vikerkaare peale.

Aga kurbus saab ükskord otsa ja elu läheb edasi.

Nii nagu Bastetile, meeldib Cocale ja Colale uudistada kuningriigi kõige pikemas lillepeenras.

Täna otsis Paikäsi deja vu efekti ja see peaaegu, et õnnestus.

Bastet eelmisel aastal lillepeenras: väärikas ja austusväärne, nii nagu seisus nõuab.

Basteti auks valmistatud mosaiikkuju koos Colaga, kes pole veel  troonile kroonitud: 

noor ja uudishimulik nagu üks noor kass peab olema.

Ja Cola, kellest saab vist õuenarr: lõbus, meeletult mänguhimuline ja kõiki asju peab talle sada korda üle rääkima ja siis pole keegi kindel, et ta asjast aru sai. 

Aga probleem on kõigilt teistel, kuid mitte temal.

😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼

KUI AEG SAAB OTSA

Kahtlaselt segamatu uni oli, mõtles sel kevadisel hommikul Paikäsi kui silmad avas. 

Kui pärast tubades ringi vaatamist ja bassutamist ikka veel keegi ei reageerinud, muutus Paikäe süda rahutuks. Hetkeks ta rahunes kui leidis mu  mosaiigitööde laual lesimas. 

JUTUD JÄTKUVAD RAAMATUS

Ta ei märganud veel minu tuhmunud pilku ja vaevatud olekut. Olin viimasel kuul oma valusid hästi varjanud-vähemalt ma ise arvasin nii. Kuigi, jah, pärast seda kui  me viimati arsti juures käisime ning Paikäsi terve pika tee mind süles enda vastu surudes nuttu löristas ja Härra Abikaasa vaikides rooli keeras, oli õhkkond kuidagi teisem. Iga päev topiti mulle sisse n.ö. kassi kosmonautide toitu ja iga söödud palakese üle tunti siirast rõõmu. Mu keha hakkas raskele haigusele alla andma...

😿😿😿😿😿😿😿😿😿😿

Just siis kui Paikäsi oma tavalist tööpäeva oli lõpetamas, lendas üle koolimaja ilmatuma suur tume linnuparv, justkui must vari oleks akna tagant mööda libisenud. See oli hetk, mis justkui annaks märku, et on aeg.

😿😿😿😿😿😿😿😿😿😿

Kui me koos koduuksest sisse venisime ei jaksanud ma enam eriti kõndida. Paikäsi viskas kotid keset põrandat, võttis mu hellalt sülle ja ehmus, kui mu suunurgast immitses kollast vedelikku. Nägin kuis pisarad voolasid mööda ta põski, kuidas ta nutt muutus aina häälekamaks ja kuidas ta käed värisesid kui ta hellalt mu suud mädast puhastas.

"Kas tõesti on nüüd aeg käes?", kuulsin sosistavat teda läbi voolavate pisarate, "mida ma teen, mida ma teen? Kurat, miks pole kedagi kodus, kui mul on vaja tuge!" muutus ta juba päris häälekaks. 

Kõik olid kodust ära: Härra Abikaasa kaugel tööl ja Pesamuna veel kaugemal vibutamas. Olimegi kahekesi. Paikäsi vihkas seda hetke, sest ta oli üksi ja ta üksi pidi oma südame rindu võtma ning tegema selle lõplikku otsuse. 

Kuigi me teadsime juba ammu, et otsustamise hetk tuleb millagil, kõik oli vaid aja küsimus, oli see siiski kuratlikult raske.

Ta pani mu õrnalt voodisse, istus mu kõrvale ja üritas selgemalt mõelda. Võttis telefoni, otsis numbrit ja pani telefoni ära. "Ei, ma ei taha seda teha," vaatasime ahastavate pilkudega üksteisele silma. Ma olin väsinud, mu kaal oli vaatamata poputamisel langenud, jõudu andis vaid energiapasta ja pahalane mu maksast oli jõudnud neerudesse ning võtnud minult viimase jõu.

Paikäsi võttis uuesti telefoni kätte "Ma pean" ja ohkas isegi kergendunult kui keegi ei vastanud. 

Minu isiklik arst ei olnud levis.

"Mis ma teen?" vaatas ta mind mõtlikult. Minul on võimalus otsustada, püüdis ta end lohutada aga ma ei taha olla Jumal, kes otsustab, kes läheb vikerkaare taha ja kes saab veel oma kassiasju ajada.

Paikäsi otsis välja teise arsti numbri ja lasi telefonil kutsuda. Oli kuulda, kui teisel pool mehehääl hallootas, aga Paikäsi muutkui nuttis, kuni suutis lõpuks läbi pisarate sosistada, et oodake natuke. Lõpuks said kokkulepped tehtud. 

Ta tegi minust veel viimased klõpsud telefoniga, et oleks ikka piisavalt fotosid, mida vaadata.

Aega jäi viimased 45 minutit viimase sõiduni. Kell tiksus kuidagi väga häirivalt kõvasti ja liiga kiiresti. Paikäsi hoidis mind süles, surus oma näo mu kasukasse, silitas õrnalt ja rääkis kui hea meel on tal selle üle, et ma tema pere päevadesse olen nii palju päikest toonud ning need 9 aastat on olnud täis suurt ja tugevat armastust. Puksisin oma nina tema oma vastu ja tundisin suus ta soolaste pisarate maitset.

Arsti juures aeti asju rahulikult ja nii inimlikult kui vähegi võimalik. Enne kui mu hing lahkus tundsin kuidas Paikäsi hoidis käsi mu peal. Mind mähiti valge lina sisse ja siis oligi kõik. AEG SAI OTSA.

😿😿😿😿😿😿😿😿😿😿

Paikäsi istus ohates tugitooli ja vaatas baarikapi suunas. Nüüd joon end täis, muigas ta mõttes oma meeletuse üle ja võttis kapist Vana Tallinna pudeli. Olles esimese pitsi õlgu väristades hooga sisse joonud, helises telefon, millest kostis Härra Abikaasa rõõmus hääl, et kuidas läheb?

Kuuldes Paikäe nutetud peaaegu surmvaikset häält, et masendavalt ning ta kavatseb end täis juua ja, et Bassut ei ole enam, muutus ka tema väga nukraks. Küsimus "Kas oled ta juba maha matnud?", äratas Paikäe mustast august. "Ei, ma annan talle veel aega. Varsti lähen kaevan sinna astelpaju alla augu. Praegu on ta toas valge lina sees kingakarbis ."

Paikäsi maadles puu all labidaga, vooderdas augu elupuuokstega, hindas olukorra sobivaks ja suundus tuppa. Valas pitsi täis ja kugistas alla: "On ikka jube jook!" 

Võttis karbikese minu maise kehaga, kõndis aias läbi kõik minu lemmikkohad: suveõunapuu, minu õuemajake, väike tammepuu, möödus mu lemmiklillepeenrast ja vana tammealuse lõkkeplatsil meenutas, kuidas me kahekesi lõket tegime ja koos tuleleegist kujusid otsisime.

Lõpuks mattis ta mind maha, asetas hauale osa jaapani laternast ja süütas küünlad ka kõigis teistes laternates. Hämardus ja tulukesed helkisid imeliselt ning rahu saabus hinge.

Lõpuks kui kell oli juba väga palju avastas ta, et polegi täna veel söönud. 

Võileib tundus maitsetu, vaid pisarad, mis taas voolasid mööda põski andsid soolasust ja Vana Tallinngi maitses rõvedalt. 

Hetkeks oli tal isegi hea meel, et kedagi kodus ei olnud. Ta võis ohjeldamatult nutta, ilma, et peaks oma pisaraid peitma ja häält tasandama. Polnud vaja kellegi eest neid varjata. Vaid paar kevadist sipelgat rändasid mööda põrandat ja ajasid oma sipelga asju. 

Aknast paistsid värelevad tulukesed ja raadiost mängis "Hällilaul" filmist "1944" ja maailm oli nii meeletult kurb ning nii vastikult üksildane paik.

😿😿😿😿😿😿😿😿😿😿

Iga aeg saab ükskord otsa, aga ehk tuleb siiski veel Basteti lugusid siia blogisse.

JAAPAN EESTIMAISES KASTMES

"Kui Jaapan on liiga kaugel, siis tuleb see ise koju tuua,"ennetas Paikäsi Härra Abikaasa küsimust.

 Abikaasa jõudis just kaugelt merede-mägede tagant koju  ja leidis tulevasest elutoast igasuguste nõude-topside-ämbrite-betooni-liiva-turba-paberihakke täieliku kaose ja naisukesest oli saanud betoonimeister. 

Tavapärase leemekulbi asemel möksis ta suures nõus labidaga segu kokku.

Mina kui ülemjuhataja jälgisin selle kaose edenemist valmis betooniehitiste vahelt. 

"Ma teoorias olen väga tugev ja leidnud peas häid lahendusi, aga praktikas on veel puudujääke," kallistas ta kojusaabunud  kaasat, "jalgadega on mingi probleem!"

Härra Abikaasa pani kohvri maha, võttis jope seljast ja takseeris naisukese jalgu:
"Mis su jalgadel siis viga on, täitsa siredad sääred?"

Paikäsi mätsis segu ämbrist, plastkarpidest ja teibist  loovalt nikerdatud vormidesse:

"Mäh, mis siredad jalad? Rauatoigaste asemel kasutasin su plastiktoru ära."

"Plastiktoru? Ja see aitas su jalgu siis?" takseeris kaasa oma naist üllatunud pilguga.

"Jaa-jaa, see oli hea mõte, aga sae pead vist uue ostma," raputas ja kloppis ta vormiämbrit 

nii et pritsmeid lendas.

Härra Abikaasa pühkis naisukese segukriimulist nägu "Mis sellega siis tegid?"

"Jalgu nüsisin, et tallad oleksid siledamad. Teip sai ka otsa, " vahtis ta otsivalt ringi

"aga see silikoonpüss oli vist juba enne katki," keerutas ta nõutult käes kahte metallitükki.

"Okeiii" venitas kaasa ja märkas siis Paikäe plaasterdatud sõrmi.

"Ah see või, vaibanuga muutis suunda," pomises siis vaiksemal häälel edasi, 

et trell ajas hirmsat haisu välja ja ilmselt ei kasutanud ta õiget puuri ning jätkas häälekamalt, et sõrmedel on ikka väga kole hirmus valus ja kas kallis mees venitaks selle liivakoti nurka.

"Aga jalgadega on siis kõik hästi või, puhastasid ikka haavad ära," muutus kaasa isakanalikult (emalikult ülehoolitsev meespool) murelikuks kui oli liivakotiga ühele poole saanud.

Paikäsi vahtis mõistmatult küsijale otsa.

Olin just end mõnusalt Paikäe improviseeritud töölauale põõnama keeranud.

"Mh, mis haavad?" tõstsin ka mina üllatunult pea. Sõrme lõikamise tagajärge oli küll üle maja kosta. Mulle tundus, et sel momendil kõlasid kõik meditsiinilised ja slängilised karvased ning sulelised. 

Pesamunagi tuli oma toast selle vandumise peale välja ja teatas, et tema isegi ei mõtle nii nagu ta

 ema räägib. Aga jalgadest ei teadnud ma midagi.

"Minu jalgadega on kõik korras. Nende nikerduste jalgadega on probleeme, neid ma saagisin," 

ning Paikäsi andis pika ülevaatliku loengu 

kuidas ta loob koduste vahendite ja naiseliku loogikaga jaapani laternaid eesti kastmes.

😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼

Hiljem käisime oma varakevadises aias, kus veel mingit ilu ei ole n.ö. jaapanit pildistamas.

Mulle tundus, et ühest laternatornist oleks võinud lausa kuningatroon saada.

Tundus nagu eestimaine jaapani keiser istuks oma kõrgustes.

😻😻😻😻😻😻😻😻😻😻😻😻😻😻😻😻

Meie aias on need laternad juba paar aastat peenardes kükitanud.

Ka lume sees on need päris ägedad.

😻