RÄNDAVAD HINGED

Pesamuna jooksis teiselt korruselt alla: "Andke mulle kähku fotokas, kuu on ilgelt äge!" Saanud fotoka jooksis ta kohe oma tuppa tagasi. Lidusin talle järgi. Mul polnud isegi aega trepipostil oma küüsi teritada.

Pesamuna ronis laua peale, lükkas katuseakna lahti ja pistis pea sealt välja. Minu kasv jääb temale kõvasti alla, nii et otsustasin hoopis kapi otsa ronida ja sealt täiskuud imetleda.

"Nii äge! Jummel milline kuu!" imetles Pesamuna. Oli jah, täielik mürakas täiskuu.

"Kuule, Bassu, ulume kahekesi kuu poole, uuuuuuuuu!"

Näugusin ka seda ulgumist kaasa.

Mu terav kuulmine püüdis kinni tänavalt mööduja ehmatuse: "No on ikka hulle, täiskuu mõju on kuulda", ja hiline rändur kiirendas sammu.

Ulgusime veel ja siis õige natuke veel ja siis veel natuke. 

Pesamuna itsitas ja mina turtsusin kaasa.

Korraga läks uks lahti ja Paikäsi naeris ukseaugus: " Hullud on jooksus, seda oli kooliski tunda, et mõned tegelased on täiesti ära pööranud." 

Minu imestuseks pistis Paikäsi ka pea katuseaknast välja ja lasi kuuldavale ühe väga nutuse emahundi ulgekarje.

"Hea küll, anna mulle ka fotokas, mul tuli üks hea idee. Kuu on just minule sobivas suunas."

Paikäsi toppis jope selga, kroksid varba otsa ja seadis end õue minema. Lipsasin temaga kaasa.

Sörkisin tal sabas. Kõigepealt tegime peatuse "Heade mõtete platsil."

See on Paikäe lemmikkoht tule tegemiseks, vahel söögi vaaritamiseks ja palaval päeval tamme varjus istumiseks.

"Istu sina seal", klõpsis ta fotokaga. Keerasin selja, sest välgutamine pimestas mu silmi.

Edasi kõndisime ronivate kuslapuude kaare juurde, mille küljes ripub puidust tuulekell.

Paikäsi ristis selle Hingelinnuks. 

Nendest Norra merest uhutud puutükkides pidid elama meremeeste hinged ja tuule liikudes kumisevad need üksteise vastu kumedalt.

Alati kui Paikäsi sealt alt möödub puudutab ta Hingelindu, et kuulda meremeeste vaikseid üminaid.

Ma ka puudutaks käpaga, aga pole veel julgenud katsetada sellel kaarel ronimist.

Paikäsi meisterdas Hingelinnu Võidupühal, kui väljas ladistas vihma ja loovinimese vaim kripeldas sees ja nõudis välja laskmist.

Võidupüha pidi perenaise sõnul olema väga tähtis püha. 

Ta peab alati oma riiki väga oluliseks, mida peab hingega hoidma, südamega armastama ja mõistusega juhtima.

Kroksid vajutasid kohmetunud murule jälgi.  Kui oktoobri alguses kogunesid rändlinnud oma pikale teekonnale, siis vahtisime kaelad kõveras taeva poole.

Kured läinud -  kurjad ilmad, 

haned läinud -  hallad maas, 

hingelinnud jäävad - meie hingi valvama.