reede, 23. oktoober 2015

ÖÖSEL ON KÕIK KASSID MUSTAD

Väljas tibas vihma - hiline oktoober. Istusin tee ääres ja ootasin millal Paikäsi trennist koju jõuab. 


Vahtisin ainiti surnuaia poole, sest mine sa tea äkki liiguvad seal pimedas ringi soovimatud hinged. Üksik auto sõitis minust väga aeglaselt mööda. Ma ei hakanud sõiduki eest läbi lipsama, viimaks arvab juht, et toon talle halba õnne. 
Kikitasin kõrvu ja mulle tundus, et kuulen läbi surnuaia tulemas perenaise kergeid samme. Tal ei ole kombeks taskulampi kaasas kanda, põhjendab, et ta peab pimedas nägemist treenima. Treenigu mida tahab, aga kindlasti pean ma teda turvama. Lipsasin surnuaeda.




Vaatasin ristide taha ja peale, et ükski müstiline olend, saatan ega nõid ei ajaks siin oma asju. Laususin igasuguseid nõiasõnu, mis mulle iganes meelde tulid.

Ikka veel ei tulnud kedagi. Ei perenaist, ega ka musta tonti, ainult hallid varesed kraaksatasid puude ladvus ja vihmapiisad tilkusid elupuudelt mulle ninale. Igaks juhuks urisesin madala kurguhäälega ja üritasin jube  -  kole -  hirmus olla.

Korraga kuulsin, et miski tuhises minust mööda. 
Vahtisin ammulisui kuidas Paikäsi, punased juuksed lehvimas, luua seljas minust mööda tuhises. No mida, sülitasin kolm korda üle õla.  Paikäsi pidurdas ja naeris:" Oi, Bassu, mis sa siin pimedas kükitad? Kas karvapall läks kurku? Tule, kablutame kiiresti koju, kohe algavad selgeltnägijad."

Mul polnudki enam isu kedagi turvata. Kogusin ennast ja kõndisin ettevaatlikult Paikäe selja taga.



Ma olen küll mustakarvaline, aga tundub, et minust suurem nõid on ikkagi Paikäsi. Kui sinagi tahad endale ühte musta karvakera, siis oktoobris on sul selleks suurepärased võimalused.

http://www.varjupaik.ee/#!mustad-kassid-koju/c1kq2

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar