KINGITUS TÄHTSALE MEHELE

 Paikäsi on vallutanud kogu suure söögilaua oma käsitöö kraamiga. Ikka lõngakerad ja sukavardad, liim, kile ja paberid segamini. Ära ka ei luba koristada, sest siis ei leidvat ta midagi üles. Ma ikka aegajalt käin käpaga sudimas, asju põrandale ja kapi alla veeretamas. Aga sellest pole abi, sest siis tuuakse lihtsalt uued sahtlitest lagedale. Pesamuna juba ammu viriseb, et ei saa laua ääres rahulikult oma kanašnitslit vintsutada.

Aga pereema ei kuula, sest kodanik Paikäsi on kuuskede loomise tuhinas. 

"Sa saad ju kapi serval küll süüa, ma pean need kuused valmis saama. Ma ei saa ju koolis ometi jälle maavanemale pastakat ja kaarti kinkida. Nõme ja vaimuvaene," poriseb ta  ja vehib liimipintsliga edasi. "Teen lihtsalt ühe toreda kodanikupäevakingituse, las kaunistab oma kabinetilauda sellega."

Uurisin siis ka asja.

Paikäsi sattus hoogu, muudkui meisterdas neid ja sättis pliidirauale kuivama, et äkki on soe õhk ja vähene aeg ta sõbrad ja liim on hommikuks ära kuivanud.

Hommikul kui kell kuus kell helises, siis sõtkusin hoolega ta otsas. Mul oli ka ikka mure selle tähtsa mehe kingitusega. Paikäsi ajas end vaevaliselt püsti ja läks kuuski uurima. Aga...... kuused ei olnud veel ära kuivanud.

"Oh, pekki, märjad alles. Mul on kahutavalt kahju, aga pean oma esimese katsetuskuuse ära kinkima. Ei raatsiks kuidagi, see tuli nii ilus. Aga ma olen hea kodanik ja surun alla oma väikse kadeduse ja kingin selle ära, tegelt on meie noor maavanem väga lahe mees," ohkas ta pisut löödult, aga siiski optimistlikult.

Nii saigi tähtis mees endale siiski kodanikupäeva kingituse.

Jõulud võivad ju salamisi tulla ja kingituse suurus pole oluline, oluline on tunne, mida see tekitab.