teisipäev, 24. november 2015

EBAUSALDUSVÄÄRNE REKLAAMNÄGU

Paikäsi ja Pesamuna tulid fotograafi juurest. Venemaa viisa jaoks on ikka värsket pilti vaja.
Istusid kahekesi köögi laua taga ja itsitasid.

"Ärge siis enne reisile minekut juukseid lõigake, ega värvi vahetage. Kas te läätsesid kannate? Ei kanna, väga tore, siis ei saa te silmavärvi vahetada. Palun ärge naeratage nii palju, katsuge tõsisem olla, ega viisaandjad nalja ei mõista. Nii, vaadake otse, hoidke silmad lahti, kaks kõrva on ikka näha, lõug alla poole, nina ei tohi püsti ajada, ei mingit upsakust." Kirjeldasid nad oma tööd hästi tegeva fotograafi soovitusi.
Jaaaah, tuli olla asjalik, usaldusväärne ja sulanduda halli massi.

"Halli massi ma küll ei saa sulanduda", muigas leekiv punaste juustega Paikäsi ja klõpsutas oma hennamustrilisi sõrmi vastu lauda.

"Huvitav, kas breketid lähevad arvesse? Mul ju siis neid enam pole, äkki jäid pildil paistma, pärast küsitakse, kuhu kadus metall," arutas Pesamuna mõtlikult.

"Noh,  siis laseme uue pildi teha ja ei mingit muigamist pildil, öeldi ju sulle", lohutas ema tütart ja vaatas minu poole.
 "Sina oled meil küll absoluutselt ebausaldusväärne. Sinust on pea võimatu saada pilti, kus oleks silmad lahti, kaks kõrva näha, lõug õigel kõrgusel ja tühi pilk silmades."

Pesamuna näppis oma nutikat: "Kuule, emps, õde saatis just lingi, kus otsitakse ühele kassisöögile uut reklaamnägu."

Paikäsi võttis fotoka ja klõpsis minu suunas. "Mamma mia, täiesti mõttetu üritus. Kuule, kõuts ega su saba ei taheta näha, vaid portreed, sinu näolappi. Katsu nüüd kuidagi olla!"
Nühkisin oma selga tema jalgade vastu, mul oli jumala poogen, peaasi, et saaks seda kassikonservi, millele reklaamnägu otsitakse. Lõpuks läksin ja keerasin end magama.

"Jess, ma sai väga toreda pildi, konkursile ei sobi aga ülimalt nunnukas on küll," kuulsin Paikäe häält enda kõrval sosistamas.

Mhh, muigasin endamisi, tean isegi, et olen vastupandamatu nagu Taukar ja tunnen elus end nagu Lepland, jälgisin ju isehakanud fotograafi salajast missiooni.



"Vaatan, kas arvutis on sobivat portreed, sind tundes, ma seda hästi ei usu," lükkas ta läpaka kaane lahti.

"No ei ole head pilti. Sinust ikka ei saa reklaami staari. Aga meie jaoks oled ikka staar", lohutas Paikäsi ikka rohkem ennast kui mind ja tegi mulle pika pai.


Mis siis ikka, nurrusin läbi une, küll ma kunagi oma tähe meie sissesõiduteele ka saan.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar