"Miks peab ühel inimesel niipalju pahna olema," tuustis Paikäsi oma kangakastides.
"No, näed, jälle üks poolik töö, olen masinaga tikkinud, aga jah..." kirub ta enda vahel kärsitut meelt ning maeiviitsienam ja poleaegalõpetada kombeid.
Tean, tean, mina ootan juba ammu omale vildist onnikest, aga see on alles kusagil perenaise ajusopi käärude vahel ideemullikesena peidus.
Köögist sai jälle tehnoloogiliste keerdkäikude laboratoorium.
Sättisin end ülevaatajaks triikimislauale. Seekord ma õmblusmasina taha käpaga sudima ei läinud, sest eelmisel korral pandi seda millegipärast pahaks kui ma küüntega Paikäe seelikut masina alt tirisin ja kogemata perenaise sõrmenaha külge rippuma jäin.
"Niisiis, siin on siis üks kassi tikand ja sellest saab ühele suuuurele ja piisavalt edevale kassisõbrale kott," mõõtis, lõikas ja nügis ta mind triikimislaua pealt ära. Istusin parem ajutises prügikastis.
Pärast mitmepäevast õmblemist sai see valmis.
"Oi, aga mul on veel seda kraami," ja algas uus triibutamine. See, mis sellest tuleb teab vaid Jumal taevas või siis Päikäsi ise.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar