Mõni nädalapäev on oluliselt teistest tähtsam. Paar nädalat tagasi oli selleks teisipäev.
Paikäsi klõbistas FB sõnumites pidevalt Linnatibile: "Noh, läksite juba või?" või "Kuidas lood on?" või "Kas nüüd juba?"
Linnatibi klõbistas vastu: "Ei, veel ei ole läinud!" või "Varsti!" ja siis lõpuks "Nüüd oleme teel!"
Selle viimase lause peale hakkas Paikäsi pidevalt oma mobiili vahtima, kontrollis kas on ikka hääle peal ja kas on ikka igal hetkel kaasas.
Vahtisin seda kammajaad imestunult pealt ja ragistasin ajusid, et mis võiks perenaise nii rahutuks teha. Kuna olin end just lõhepasteedist ümaraks puginud, siis murdis mind tukastus.
Nõudlik telefonihelin äratus mu ja kostusid Linnatibi kilked:"Kuula, mjäuuuuuu!"
"Oi, leidsite siis lõpuks," kilkas Paikäsi vastu.
"See on Sälli, täpsemalt Sälli-Dolmee, väljaõppinud automehhaanik, leitud autoremonditöökoja juurest, nüüd juba hakkab valge karv välja paistma, steriliseeritud, kiibistatud ja tead ma kohe armusin temasse," vuristas Linnatibi, "me läheme nüüd talle head ja paremat ostma."
"Olgu siis, sauki ja saada mulle pilte!", lõpetas Paikäsi kõne.
Nüüd meenus mulle küll kuidas Skype teel liinil minu kodu-suvepealinn- mägedemerede tagune maa, omavahel suhtlesid ja otsisid ühiselt varjupaikadest valget kassi. Ikka komistati vanade kuulutuste otsa ja kui leitigi mõni n.ö saadaval kiisu, siis vastust andis ikka nädalate jagu oodata jne jne.
Lõpuks leiti kiisuke kodulinna varjupaigast.
Õhtul saabusid kauaoodatud pildid ja video.
Olin nähtuga väga rahul, see ilus kassipreili, kõlbab mulle sõbraks küll, kui külla tuleb!
Koju jõudes uuris Sälli kõik kohad üle ja langetas elu parima otsuse, siia ma jään.
Pesamuna kaapis kohe laupäeval õele külla, n.ö katsikule, kuigi kiisuke juba kaks aastat vana.
Paikäsi ostis kaasa kassimaiusi ja värskele kassiemmele rulli, millega saab karvu riietelt ära koristada.
Meie katsikule ei saanud minna, see eest meisterdasime täna Sällile värskest pehmest lumest temanimelise skulptuuri.
Edu kassiemmele!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar