Paikäsi otsis labidat. Vaatas kuuri ja kuuri taha. Tilbendasime tal jalus, no kuule perenaine, imetle nüüd ometi seda suurt saaki. No, vaata. Aga Paikäsi ei tahtnud seda surnud varest vahtida ja otsis edasi labidat, ise pomises, et ega see vaak mingi väike hiir pole, et saadan ta naabri risuhunnikusse.
No on naised, too neile värske liha, aga ei sobi. Vaid minnakse hoopis poodi ja tuuakse peent broileri hakkliha ning kiidetakse seda siis maa ja taeva vahele.
Kassid valvaku maasikaid, et rästad ei tuleks maiustama. See lausa palgatöö.
Tegin Paikäe elu see aasta kergemaks, et ei peaks maasikaid võrgutama ja tonte teiba otsa tõmbama. On küll aia igas nurgas sulehunnikud,
aga no mis siis.
Aga, mina Mustu (musta värvi Coca, kassiplikade paremaks tuvastamiseks saime vahepeal uued nimed), käin jahil nagu tõeline amatsoon ja tema otsib nüüd labidat.
Vahtisin nukra näoga labidaga patsutatud ja silutud värsket hauda ja kõmpisin minema.
Järgmine kord vean talle sisaliku voodisse, vat siis!
Kassipreili Kirju ei suvatse oma käpakesi jahipidamisega koormata.
Aga kui on vaja jahimehe juttu ajada, siis on tal alati kõige suurem saak.
Peaasi, et ta ise usub seda juttu!
Vahepeal harjutasime ka veganlust.
Pidi soolestikule hea olema.
Paikäele ei sobinud meie värske liha, ega kõrrelistest veganlus. Tema maiustas Linnapreililt tuvipostiga saadetud maitsvat kooki. Oma figuurile üldse ei mõtle, siis on häda, et volt siin ja seal.
Värsket kodumaist kraami tuleb ikka süüa, siis keha vonksis!
🐾🐾🐾🐾🐾🐾🐾🐾🐾🐾
