Kuvatud on postitused sildiga aed. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga aed. Kuva kõik postitused

kolmapäev, 4. juuli 2018

VÄRSKE SAAK

Paikäsi otsis labidat. Vaatas kuuri ja kuuri taha. Tilbendasime tal jalus, no kuule perenaine, imetle nüüd ometi seda suurt saaki. No, vaata. Aga Paikäsi ei tahtnud seda surnud varest vahtida ja otsis edasi labidat, ise pomises, et ega see vaak mingi väike hiir pole, et saadan ta naabri risuhunnikusse.
No on naised, too neile värske liha, aga ei sobi. Vaid minnakse hoopis poodi  ja tuuakse peent broileri hakkliha ning kiidetakse seda siis maa ja taeva vahele. 


Kassid valvaku maasikaid, et rästad ei tuleks maiustama. See lausa palgatöö. 
Tegin Paikäe elu see aasta kergemaks, et ei peaks maasikaid võrgutama ja tonte teiba otsa tõmbama. On küll aia igas nurgas sulehunnikud, 
aga no mis siis.







Aga, mina Mustu (musta värvi Coca, kassiplikade paremaks tuvastamiseks saime vahepeal uued nimed), käin jahil nagu tõeline amatsoon ja tema otsib nüüd labidat.
Vahtisin nukra näoga labidaga patsutatud ja silutud värsket hauda ja kõmpisin minema. 
Järgmine kord vean talle sisaliku voodisse, vat siis!






Kassipreili Kirju ei suvatse oma käpakesi jahipidamisega koormata. 
Aga kui on vaja jahimehe juttu ajada, siis on tal alati kõige suurem saak. 
Peaasi, et ta ise usub seda juttu!



Vahepeal harjutasime ka veganlust. 
Pidi soolestikule hea olema.

 

Paikäele ei sobinud meie värske liha, ega kõrrelistest veganlus. Tema maiustas Linnapreililt tuvipostiga saadetud maitsvat kooki. Oma figuurile üldse ei mõtle, siis on häda, et volt siin ja seal.
Värsket kodumaist kraami tuleb ikka süüa, siis keha vonksis!


🐾🐾🐾🐾🐾🐾🐾🐾🐾🐾






kolmapäev, 18. aprill 2018

KUNINGAS ON SURNUD, ELAGU KUNINGAS




Täna on just see päev.
Just see päev aasta tagasi.

See kurb päev, millal üks valitsusaeg sai otsa ja uut ei olnud veel tulemas.

Aasta, milles on siiski veel praegu pisuke igatsust.

Paikäsi süütas Basteti haual küünlad ja meie pidime ontlikult käituma, mitte "saagima" (nagu Paikäsi ütleb) ühest põõsast teise.



Nii kummaline, et just selle ilusa sirelipõõsa taustal sai Bassuga pilt tehtud, 
mille all ta nüüd puhkab.

Meie arvates oli Bastet lillelapsest memmepoeg, täielik nohik-
keskealise pisut üksiku naisterahva rõõm ;)

Meie aga oleme iseseisvad noored kassipreilid, tänapäeva alfaemased, 
nagu üks tänapäeva Eesti naine peab olema.

Räägitakse, et Bastet olla kuningas olnud. 
Äh, kindlasti pissis lillepeenrasse, tuli poriste käppadega tuppa puhaste linade peale ja matsutas süües nagu notsu. 
Kuid meile räägitakse, et püüdis hiiri, valvas Paikäe und, mitte ei trampinu varahommikul üle tema ja tassis Pesamuna võistluskohvrisse õnnekrõbinaid. 
Siiani ei saa me aru, miks temal lubati magada Paikäe pikkadel punastel juustel, aga meie ei tohi ta rinnakate traate närida ega ta sokke laiali tassida. 
Männikäbid peavad ka olema lilleseades, mitte Paikäe teki all. 
Ja prügi ei lubata ka meil jalanõude sisse tassida, 
prügikastis magamisekst ei maksa rääkidagi.
 Isegi lillepotis ei tohi kaevata, mis siis et seal kasvavad mingid omapärased grilltokklilled- olla kassikaitseks pandud.

Imelik, et ühele on kõik lubatud, aga teistele on ainult reeglid ja piirangud. 
Tuleb, vist leppida, et on olemas mingi priviligeeritud kassisort. 

Tänase päeva puhul oleme valmis vana kuninga ülistust taluma 
ja temast pilte vahtima.








🐾🐾🐾🐾🐾🐾🐾🐾🐾🐾🐾🐾🐾🐾🐾🐾

esmaspäev, 25. detsember 2017

TÄHTIS ON LEIDA KUUSK

Jõulud on juba käes, aga mida pole, on kuusk.

Paikäsi sortis ükspäev oma edevaid jõululinu, et teha fotosessiooni. 

Ei leidnud miskit tagasihoidlikku, ikka vaid sädelus ja jõulised värvid. 
Mul kiskusid juba silmad kõõrdi sellest särast ja fotokaga plõksimisest. 

Koputasin käpaga laua peale ja nõudsin .... kuuske. Kõik FB kassipildid jutustavad ägedatest kuuskedest, kus saaks ronida, aga meie?? 
Mida peame tegema meie,
Coca ja Cola?


Sabad seljas jooksime kuuselõhna otsima.


Hetkeks tunduski meile, et oleme leidnud oma aiast uue kuuseliigi. 
Sellise mütaka onnkuuse, millest turritavad välja  peened hõbedased oksad. 
Kahjuks purustas Paikäsi kõik meie lootused, et saame selle tuppa tassida. 
See olla hoopis ühe hõbedase paju talvekasukas. 
Harjutasime siis meeleolu parandamiseks üle põõsaste hüppeid.



Proovisime ka hiilimist lihvida, aga pruunikirjul Colal oli selge eelis. 
Ta suudab väga hästi paemüüriga kokku sulanduda.






Käpakesed hakkasid juba külmetama, aga ikka polnud sobivat kuuske.
Lonkisime siis üheskoos tuppa. Otsustasime, et parim tujutõstmise meetod on kiusata Pesamuna. 
Hiilisime ta tuppa ja ollalalaaaa, seal seisis KUUSK- 
küll kuidagi teist värvi ja lõhngi polnud mingi öko, aga kuusk!!!

Cola muidugi lõi kohe hambad iga kuuli sisse, sest maitset peab ju kontrollima ja vedas siis kõige paremad ja läikivamad kuuseehted allakorrusele Paikäele voodisee. 
Me ju kõik teame, et Paikäsi armastab läikivaid kulinaid ja neid peab olema alati palju. 

Mina sättisin end ontlikult säravate pakkide kõrvale, et olla lihtsalt ilus (ilma kulinateta) ;)


Pesamunale meie aktsioon väga ei meeldinud, aga kui me endile väga patukahetsejate näod ette manasime, siis ei saa ju ometi ühelegi kassile kuuserappimise tööd pahaks panna.




Ilusaid jõule teile ja tähtis on leida kuusk ;)

reede, 22. september 2017

EI SAA LÄBI KASSITA

Täna algas sügis.
Koos oma värvide, vihmasadude, saagi korjamise ja kahe pubeka kassipreiliga.
Viis kuud ja viis päeva on möödas päevast, mil Rohelise Villa Kuningas lahkus vikerkaare peale.
Aga kurbus saab ükskord otsa ja elu läheb edasi.

Nii nagu Bastetile, meeldib Cocale ja Colale uudistada kuningriigi kõige pikemas lillepeenras.
Täna otsis Paikäsi deja vu efekti ja see peaaegu, et õnnestus.

Bastet eelmisel aastal lillepeenras: väärikas ja austusväärne, nii nagu seisus nõuab.


Basteti auks valmistatud mosaiikkuju koos Colaga, kes pole veel  troonile kroonitud: 
noor ja uudishimulik nagu üks noor kass peab olema.


Ja Cola, kellest saab vist õuenarr: lõbus, meeletult mänguhimuline ja kõiki asju peab talle sada korda üle rääkima ja siis pole keegi kindel, et ta asjast aru sai. 
Aga probleem on kõigilt teistel, kuid mitte temal.


😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼

kolmapäev, 12. aprill 2017

JAAPAN EESTIMAISES KASTMES

"Kui Jaapan on liiga kaugel, siis tuleb see ise koju tuua,"ennetas Paikäsi Härra Abikaasa küsimust.
 Abikaasa jõudis just kaugelt merede-mägede tagant koju  ja leidis tulevasest elutoast igasuguste nõude-topside-ämbrite-betooni-liiva-turba-paberihakke täieliku kaose ja naisukesest oli saanud betoonimeister. 






Tavapärase leemekulbi asemel möksis ta suures nõus labidaga segu kokku.

Mina kui ülemjuhataja jälgisin selle kaose edenemist valmis betooniehitiste vahelt. 








"Ma teoorias olen väga tugev ja leidnud peas häid lahendusi, aga praktikas on veel puudujääke," kallistas ta kojusaabunud  kaasat, "jalgadega on mingi probleem!"

Härra Abikaasa pani kohvri maha, võttis jope seljast ja takseeris naisukese jalgu:
"Mis su jalgadel siis viga on, täitsa siredad sääred?"

Paikäsi mätsis segu ämbrist, plastkarpidest ja teibist  loovalt nikerdatud vormidesse:
"Mäh, mis siredad jalad? Rauatoigaste asemel kasutasin su plastiktoru ära."

"Plastiktoru? Ja see aitas su jalgu siis?" takseeris kaasa oma naist üllatunud pilguga.

"Jaa-jaa, see oli hea mõte, aga sae pead vist uue ostma," raputas ja kloppis ta vormiämbrit 
nii et pritsmeid lendas.

Härra Abikaasa pühkis naisukese segukriimulist nägu "Mis sellega siis tegid?"

"Jalgu nüsisin, et tallad oleksid siledamad. Teip sai ka otsa, " vahtis ta otsivalt ringi
"aga see silikoonpüss oli vist juba enne katki," keerutas ta nõutult käes kahte metallitükki.

"Okeiii" venitas kaasa ja märkas siis Paikäe plaasterdatud sõrmi.

"Ah see või, vaibanuga muutis suunda," pomises siis vaiksemal häälel edasi, 
et trell ajas hirmsat haisu välja ja ilmselt ei kasutanud ta õiget puuri ning jätkas häälekamalt, et sõrmedel on ikka väga kole hirmus valus ja kas kallis mees venitaks selle liivakoti nurka.

"Aga jalgadega on siis kõik hästi või, puhastasid ikka haavad ära," muutus kaasa isakanalikult (emalikult ülehoolitsev meespool) murelikuks kui oli liivakotiga ühele poole saanud.

Paikäsi vahtis mõistmatult küsijale otsa.
Olin just end mõnusalt Paikäe improviseeritud töölauale põõnama keeranud.

"Mh, mis haavad?" tõstsin ka mina üllatunult pea. Sõrme lõikamise tagajärge oli küll üle maja kosta. Mulle tundus, et sel momendil kõlasid kõik meditsiinilised ja slängilised karvased ning sulelised. 
Pesamunagi tuli oma toast selle vandumise peale välja ja teatas, et tema isegi ei mõtle nii nagu ta
 ema räägib. Aga jalgadest ei teadnud ma midagi.

"Minu jalgadega on kõik korras. Nende nikerduste jalgadega on probleeme, neid ma saagisin," 
ning Paikäsi andis pika ülevaatliku loengu 
kuidas ta loob koduste vahendite ja naiseliku loogikaga jaapani laternaid eesti kastmes.

😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼




Hiljem käisime oma varakevadises aias, kus veel mingit ilu ei ole n.ö. jaapanit pildistamas.




Mulle tundus, et ühest laternatornist oleks võinud lausa kuningatroon saada.
Tundus nagu eestimaine jaapani keiser istuks oma kõrgustes.



😻😻😻😻😻😻😻😻😻😻😻😻😻😻😻😻

Meie aias on need laternad juba paar aastat peenardes kükitanud.



Ka lume sees on need päris ägedad.


😻

reede, 25. november 2016

PANEME BETOONI

"Täna ma küll ei viitsi miskit teha, kuigi peaks jälle suure portsu neid kassihelkureid tegema. 
Need lähevad nagu soojad saiad," ohkas Paikäsi ja sättis end voodile istuma. "Mul on kohe selline tunne, et peaks lugema midagi," sirvis ta värsket National Geographikut ja Imelist Teadust. 

Lükkas need siiski kõrvale ja haigutas.  
Peitsin ajakirjad kohe oma kõhu alla,  et jumala eest ta ei hakkaks nii ebahuvitava asjaga tegelema nagu lugemine.

"Vat täna on mul vaim peal, et tegeleda nende videotega, mida me suvel kokku soperdasime."

 Kikitasin kõrvu ja meenutasin valjuhäälselt, et mind kui peaosatäitjat ei tohiks aust ja kuulsusest ilma jätta. Lootsin, et Paikäe mälu on lühike ja ta ei mäleta, kuidas ma olin selles protsessis üks väga segav nähtus. 
Kaamera ees tegin kõike seda, mida poleks pidanud: ronisin kaussi, puksisin kükitava operaatori (proua Jaksoni) pikali ja ärritasin oma kohalolekuga Tüütust, kes kardab kasse nagu kõhuusse või nagu temast mööda kõndivaid kutsasid.



Ühel tuulisel päeval kutsuti Tüütus ja tema ema, proua Jakson, meile, et Paikäel on vaja operaatorit, statisti, jooksutüdrukut jne. Nimelt otsustas Paikäsi, et ta peab oma betooniloomingut järeltulevatele põlvedele jäädvustama hakkama ja oma nahal kogetud apsakaid teistega jagama.



 Esimeste kaadrite ülevaatamisel oigas ta, et kaameranaine on filminud ta jalgu, rindasid või kõhupekke ning Tüütuse itsitamist on pidevalt kosta ja, et mina näitan vaid oma tagumikku. 



Lõpuks lõi ta käega ja teatas, et meie võime endale       amatöörlikku lähenemist lubada,  sest Riigikogusse ega presidendiks ei kavatseta kandideerida.


😸😸😸😸😸😸😸😸😸😸😸😸😸😸😸😸😸😸😸😸😸😸😸😸😸


Tunnid möödusid ja Paikäsi muudkui pusserdas arvutis, ise vandus aegajalt, et programm ei tee nii nagu temal vaja ja ta ei mäleta kuidas muusikat lõigata sai üleüldse peaks mingi uue programmi sebima.



Lõpuks sai esimene üllitis n.ö. purki, meil siis betooni pandud.

Võtke heaks või pange pahaks, kellele ei meeldi saab kõhuussid, mjäu.


reede, 13. mai 2016

13 JA REEDE

13 ja reede on ilmselt üks ütlemata jama päev.

JUTUD ILMUVAD RAAMATUS

Paikäsi kuulis Hommikutelevisioonist, et ilmselt see arvamus õnnetust reedest tuleb keskkajast kui süüdimõistetud just reedeti üles poodi. Vaatas mind ja arvas, et ilmselt nõiad ja mustad kassid saadeti ka just sel päeval tuleriidale. Urisesin vaid selle peale, raputasin end nagu krants ja mõtlesin, et tulesurm võib ikka kole olla. Pigem kaotan kihva, kui piinlen kuumades leekides ja kärsahaisus. Kõndisin saba püsti uksest välja, õige mul asi - 13 ja reede.

Ja siis see algas. Kõigepealt kohtasin seda jubedat halli tokerdanud karvaga kassi, lidusin keel ripakil oma just taas pikaks kasvanud küünte abil puu otsa. Istusin vaikselt ja ootasin, millal see peletis minema läheb, kuni kuulsin hirmutavat suminat. Üks pirakas maamesilane lendas torpeedona minu suunas, ma katsusin oma käppasid kiiremini liigutada, et tamme otsast alla saada. Põrkasin vastu tohletanud oksa. Pilpaid ja tolmu lendas, vist ka karvu. Kuna toauks oli lahti, siis kihutasin uksest sisse kööki ja ........tegin kiire vabalennu kuhugi allapoole ja siis algas kohutav kisa. Nimelt oli Paikäsi just keldrisse roninud, luuk oli lahti ja ta kummardus salvest kartuleid võtma, kuni mina talle selga sadasin. Kõik kümme küünt tema seljanahas kinni ja kõrvulukustav kahepoolne kisa kostmas üle maja.

Koperdasime nagu kaks haavatut august välja. Paikäsi suundus peegli ette ja mina põgenesin naabrinaise tulbipeenrasse oma haavu lakkuma. Tundsin, et suust on midagi puudu. Ups, olin kaotanud oma alumise kihva. Selles õnnetuste jadas ei olnud ma seda märganudki. Nüüd oli seal tühemik, pisut veritsev auk.

Täielik kolmeteistkümnes reede, aga vähemalt olen elus ja see on suurem väärtus kui kihv.




teisipäev, 19. aprill 2016

MUTIRAJA VALVUR

Üldiselt on peredes igaühel mingi ülesanne, millega ta õigustab oma eksisteerimist siinses maailmas.

Paikäel on näiteks: 

JUTUD ILMUVAD RAAMATUS

  • anna kassile süüa - ammu pole saanud
  • võta kass sülle - las ma ajan su näo karvu täis
  • lase kass välja - no pissile on ju vaja
  • lase kass sisse - vihma sajab
  • anna kassile süüa - väga ammu pole saanud
  • tee pai - mis siis et just lakkisid küüned
  • lase kass välja - su küünelaki hais häirib mind
  • lase juba kass sisse - sest see õudne Kollane Kass luurab siin
  • anna ometi kassile süüa - krt ma pole täna süüa saanudki
  • lähme juba magama - võta kass kaissu, las ma trambin su otsas natuke jne. 
  • Aa, jaa, peaaegu unustasin! Pesuruumi ust ei tohi minu nina ees kinni panna kui sinna asjale minnakse, sest ma pean jälgima, et potti kasutataks sihtotstarbeliselt ja kõik kohad puhtaks pestaks.

Minu meelest on tal  neid ülesandeid paganama vähe!

Pesamunal on ka mingeid ülesandeid koolis ja trennis käimise vahepeal: 

  • anna kassile süüa - Paikätt pole ju kodus
  • lase kass välja - enne aja see Kollane Kass ära
  • lase kass sisse - ma tahan teada kas su koolikotis ka midagi põnevat on
  • tee voodisse ruumi - ma peitsin siia kuhugile selle praekala
  • kindlasti jäta oma sööginõud just voodi ette põrandale - sealt saan ma uusi maitseid testida
  • tule kassiga kööki- pistame mõlemad pead külmkappi ja teatame valjuhäälselt, et mitte midagi süüa ei ole! Ausalt! Vist! Igastahes kapsast ja riisi me sööma ei hakka!


Järjekordselt paganama vähe ülesandeid!

Aga minul! Lõpmatuseni!

  • Söö ära kõik see söök, mis ette laotakse
  • jookse sisse-välja, alla - üles
  • otsi üles kõik peidetud asjad või peida uuesti ära
  • maga Paikäe kaisus
  • roni sülle
  • maga Pesamuna pitsseeliku otsas
  • litsu sülle 
  • maga oma tornis kui kõik on kodunt ära
  • varasta sinki
  • korrasta kappe, riiuleid, pliiatsikarpi
  • aja lõngakerad voodi alla, tiri nõelad padjast välja
  • istu läpaka klaviatuuril
  • tee nägu, et see vitamiinipasta meeldib üliväga (see on raske ülesanne) jne.

Ja tänasest sain veel lisatöö: valva mutirada. Justnimelt seda krookusepeenart, mida möödakõndivad mutid kiidavad ja ringilendavad sumisejad külastavad. Mina pean hoolega jälgima, et iga õis saaks piisavalt päikesepaistet ja vihmanirekest. Õnneks on mu õuemaja just peenra lähedal.



Mutirajaks ristisime selle tema sündimise momendil. Paikäsi oli just oma idee teostusega ühele poole saanud kui sõitis jalgratta seljas meie hoovi Paikäe ema Vanaema. Päikesest pimestatuna oli ta täis hämmeldust, et meie aias on kunstkaevajatest mutid, kes sellise vongerduse on kohe eesaeda meisterdanud ja hakkas ohtralt kõiksugu hävitavaid õpetusi andma, kuidas pah(g)ulastega võidelda.  Ma püüdsin küll vahele sõnada, et ma püüan kõik mutid ja hiired ise kinni, aga seda tõlgendati kui, et võta kass sülle ja tee pai. Pai pole kunagi paha ;)

Mulle on hakanud tunduma, et nendele krookustele ainuüksi päikesest ja vihmast ei piisa, hakkavad juba ära närtsima, tuleb ikka kosutavamat leivapoolist neile hankida.
Õnneks on naabrinaise aias piisavalt risu, kuhu alla saavad prisked närilised endale lausa ridaelamud sisse seada. Aegajalt tuleb mul seal oma hiirepüüdja ülesandeid täita, ikka hea eesmärgi nimel: krookused vajavad kosutust.


Kui pärast pikale veninud kassi-hiire mängu ma oma saagi peenrale, just kollaste krookuste vahele poetasin, ei kiidetud seda millegipärast kuidagi heaks ja saadeti õhupostiga sinna suunda, kus olid tema suguvõsa juured. Säh, siis sulle, minu igati eesrindlikult täidetud ülesannet! 

Enam ma krookuseid ei valva! Varsti saan tulbipeenras püherdada ja nartsissidest joovastuda!

laupäev, 20. veebruar 2016

PÜHENDUS SÄLLILE

Mõni nädalapäev on oluliselt teistest tähtsam. Paar nädalat tagasi oli selleks teisipäev. 
Paikäsi klõbistas FB sõnumites pidevalt Linnatibile: "Noh, läksite juba või?" või "Kuidas lood on?" või "Kas nüüd juba?"
Linnatibi klõbistas vastu: "Ei, veel ei ole läinud!" või "Varsti!" ja siis lõpuks "Nüüd oleme teel!"
Selle viimase lause peale hakkas Paikäsi pidevalt oma mobiili vahtima, kontrollis kas on ikka hääle peal ja kas on ikka igal hetkel kaasas.
Vahtisin seda kammajaad imestunult pealt ja ragistasin ajusid, et mis võiks perenaise nii rahutuks teha. Kuna olin end just lõhepasteedist ümaraks puginud, siis murdis mind tukastus.
Nõudlik telefonihelin äratus mu  ja kostusid Linnatibi kilked:"Kuula, mjäuuuuuu!"

"Oi, leidsite siis lõpuks," kilkas Paikäsi vastu.

"See on Sälli, täpsemalt Sälli-Dolmee, väljaõppinud automehhaanik, leitud autoremonditöökoja juurest, nüüd juba hakkab valge karv välja paistma, steriliseeritud, kiibistatud ja tead ma kohe armusin temasse," vuristas Linnatibi, "me läheme nüüd talle head ja paremat ostma."

"Olgu siis, sauki ja saada mulle pilte!", lõpetas Paikäsi kõne.

Nüüd meenus mulle küll kuidas Skype teel liinil minu kodu-suvepealinn- mägedemerede tagune maa, omavahel suhtlesid ja otsisid ühiselt varjupaikadest valget kassi. Ikka komistati vanade kuulutuste otsa ja kui leitigi mõni n.ö  saadaval kiisu, siis vastust andis ikka nädalate jagu oodata jne jne.

Lõpuks leiti kiisuke kodulinna varjupaigast. 

Õhtul saabusid kauaoodatud pildid ja video.
Olin nähtuga väga rahul, see ilus  kassipreili, kõlbab mulle sõbraks küll, kui külla tuleb!


Koju jõudes uuris Sälli kõik kohad üle ja langetas elu parima otsuse, siia ma jään.


Pesamuna kaapis kohe laupäeval õele külla, n.ö katsikule, kuigi kiisuke juba kaks aastat vana. 
Paikäsi ostis kaasa kassimaiusi ja värskele kassiemmele rulli, millega saab karvu riietelt ära koristada.

Meie katsikule ei saanud minna, see eest meisterdasime täna Sällile värskest pehmest lumest temanimelise skulptuuri. 



Edu kassiemmele!

pühapäev, 31. jaanuar 2016

ANDKE PAATI

Paikäsi ei suutnud otsustada, kas ta hakkab haigeks jääma või mitte. Pärast mõningaid ennetusravisid otsustas ta, et aitab küll, vähemalt puhkepäeval ei kavatse ta haige olla.

Läksime kevadet otsima, aga leidsime ookeani. Kaalusin, et kuidas mina, ilma kalossideta kass, jõuaksin Heade Mõtete Platsile. Tuleb leida paat.


Vahtisin abitult ringi ja leidsin kahekäigulise, pisut kõigutava, aga abiks ikka kummipaadi. ;)



Ja pisut kevadet leidsime ka!


pühapäev, 17. jaanuar 2016

LINNUVAATLUSJAAMA UUED ELANIKUD

Nii tore on kui leiad ammu unustatud asjad. Nagu tänagi. Paikäsi tuhnis panipaigas ja otsis midagi väga tähtsat: eilset päeva või kadunud üksikuid sokke või seda singiviilu, mille ma hommikul ta võileivalt pätsu panin. Selliste väga kadunud asjade otsimine on suht mõttetu tegevus, need on kadunud igavesest ajast igavesti. Kindlalt kehtib see üksikute sokkide kohta.

"Ollallaaaa", kuulsin ta hüüatust. Piilusin ukse vahelt ja nägin kuidas Paikäsi peadpidi kapis oli, tagumik püsti. Kui ma oleksin mees, siis ma kindlasti naudiksin pikemalt seda vaatepilti, aga ma olen hoopis väga uudishimulik kõuts, nii et pistsin ka pea kappi.
"Suur tali käes ja minu linnukesed konutavad kapinurgas", tiris ta mingid valged kirjatud lapikuks litsutud linnud välja, "kohe tuleb nad tööle rakendad!"

Paikäsi sidus traadiga rasvapalle neile külge ja mina vaevasin pead, et kuidas peaks need imelikud linnud tööd tegema.
Vahtisin aknast, kuidas ta lumes sumpas ja need asjandused äädikapuu okstele riputas.


Ja varsti tulid esimesed külalised.



Leevikesed, tihased, rasvatihased. rohevindid ja mõni veel tuvastamata linnuke.


 

Julgemad sinitihased tegid tutvust linnuvaatlusjaama uute elanikega ja lasid söögil hea maitsta!


Vahva, kui leiad üles ammu unustatud väga kadunud asjad. Minul on nüüd värvilisem Linnu-TV.


esmaspäev, 14. detsember 2015

LUMETU ADVENT


No ei ole lund. Olen otsinud iga puu otsast ja põõsa alt, isegi naabriaias ei olnud.  Ainult hallid varesed kraaksuvad kõrgel taevas ja närvilised tihased lendavad tammepuul otsides söögipoolist. Klõbistasin hambaid, mulle meeldiks jahti pidada, kui nii märg ei oleks ja..... Paikäsi poleks seal tamme all toimetamas. 

"Ei saa tihaseid, ei saa! Võid nende askeldamist aknast vahtida. Kuulutan su Linnu -TV avatuks", vehkis ta kuuseokstega. "Sai metsas käidud, tõin oksi ja isegi leidsin mõne läbi vettinud kukeseened, aga neid ma ei võtnud."

Jälgisin valvsalt linnukeste tiirutamist. Ilmselt tundsid nad end turvaliselt ja minu kohalolek neid ei häirinud. Ootame, vaatame, küll teie turvanaine ükskord lahkub tööpostilt. 

"Ja nüüd tuleb käärid appi võtta ja sim-sala-bim valmib mu jõuluime, no lund ei ole aga jõulutunnet ju tahaks" kuulsin Paikätt seletamas.
Jaaaa, tihaseid tahaks, mõlgutasin edasi ja piilusin perenaise toimetamisi.





"Niisiis, valmis. Bassu, vaata siia" klõpsis Paikäsi fotokaga ja tihane lendas, nii et sain tema poole saata veel ühe terase pilgu, et kui paks, kui kiire ja et kas ma saaks juba jahile minna. 



"Ei mingit jahti,linnujahi hooaeg on läbi, mine püüa kuuris hiiri!" haarati mind sülle ja tassiti tuppa. Oh, milline suurepärane tassinsindisetuppa teenus.
Ootame lund edasi!

laupäev, 31. oktoober 2015

RÄNDAVAD HINGED


Pesamuna jooksis teiselt korruselt alla: "Andke mulle kähku fotokas, kuu on ilgelt äge!" Saanud fotoka jooksis ta kohe oma tuppa tagasi. Lidusin talle järgi. Mul polnud isegi aega trepipostil oma küüsi teritada.

JUTUD JÄTKUVAD RAAMATUS

Pesamuna ronis laua peale, lükkas katuseakna lahti ja pistis pea sealt välja. Minu kasv jääb temale kõvasti alla, nii et otsustasin hoopis kapi otsa ronida ja sealt täiskuud imetleda.

"Nii äge! Jummel milline kuu!" imetles Pesamuna. Oli jah, täielik mürakas täiskuu.


"Kuule, Bassu, ulume kahekesi kuu poole, uuuuuuuuu!"
Näugusin ka seda ulgumist kaasa.

Mu terav kuulmine püüdis kinni tänavalt mööduja ehmatuse: "No on ikka hulle, täiskuu mõju on kuulda", ja hiline rändur kiirendas sammu.

Ulgusime veel ja siis õige natuke veel ja siis veel natuke. 
Pesamuna itsitas ja mina turtsusin kaasa.
Korraga läks uks lahti ja Paikäsi naeris ukseaugus: " Hullud on jooksus, seda oli kooliski tunda, et mõned tegelased on täiesti ära pööranud." 
Minu imestuseks pistis Paikäsi ka pea katuseaknast välja ja lasi kuuldavale ühe väga nutuse emahundi ulgekarje.

"Hea küll, anna mulle ka fotokas, mul tuli üks hea idee. Kuu on just minule sobivas suunas."

Paikäsi toppis jope selga, kroksid varba otsa ja seadis end õue minema. Lipsasin temaga kaasa.



Sörkisin tal sabas. Kõigepealt tegime peatuse "Heade mõtete platsil."


See on Paikäe lemmikkoht tule tegemiseks, vahel söögi vaaritamiseks ja palaval päeval tamme varjus istumiseks.

"Istu sina seal", klõpsis ta fotokaga. Keerasin selja, sest välgutamine pimestas mu silmi.



Edasi kõndisime ronivate kuslapuude kaare juurde, mille küljes ripub puidust tuulekell.


Paikäsi ristis selle Hingelinnuks. 

Nendest Norra merest uhutud puutükkides pidid elama meremeeste hinged ja tuule liikudes kumisevad need üksteise vastu kumedalt.

Alati kui Paikäsi sealt alt möödub puudutab ta Hingelindu, et kuulda meremeeste vaikseid üminaid.

Ma ka puudutaks käpaga, aga pole veel julgenud katsetada sellel kaarel ronimist.










Paikäsi meisterdas Hingelinnu Võidupühal, kui väljas ladistas vihma ja loovinimese vaim kripeldas sees ja nõudis välja laskmist.










Võidupüha pidi perenaise sõnul olema väga tähtis püha. 

Ta peab alati oma riiki väga oluliseks, mida peab hingega hoidma, südamega armastama ja mõistusega juhtima.









Kroksid vajutasid kohmetunud murule jälgi.  Kui oktoobri alguses kogunesid rändlinnud oma pikale teekonnale, siis vahtisime kaelad kõveras taeva poole.

Kured läinud -  kurjad ilmad, 
haned läinud -  hallad maas, 
hingelinnud jäävad - meie hingi valvama.