Neljapäev, 25. veebruar 2016

IGAL ÜHEL OMA PARAAD

Ka sellel aastal ei jõudnud meieni presidendi, ega maavanema, ega kahjuks ka mitte vallavanema kutset punasele vaibale. 
Kuigi olen suure südame ja armastusega kaitsnud oma riigikest sissetungijatest kõutside eest, murdnud hoolega maha kõik närilised, kes on naabrite piiripostist kaugemale üritanud rünnata ja tegelenud hoolega linnuloendusega.
Olen olnud hooliv juht oma kaaskondlastele ja pole külapeale isaarmastuseta poegi meisterdanud. Viimasel aastal olen olnud sunnitud kuulama Paikäe loenguid ühiskonna ja majanduse arengust, kui ta valmistab ette tunde ja lisanud õpikusse omapoolseid küüneaugukestega tähelepanekuid eelarve defitsiidi või avatud ühiskonna peatükkide juurde.

Ka Paikäsi teatas, et ta on noorema põlvkonna kasvatamisega palju vaeva näinud. Mis siis et juustesse kipub halli tulema on ta silmis veel sära ja hinges tahe noorte vaimu ja loovust ergastada. Tema krutskeid täis loomus ei lase tal rahulikult laiskust-lollust ja lodevust pealt vaadata ning ta leiab alati selle miski, mille üle pisut nalja heita.

Vabariigi sünnipäevaks valmis täiesti oma pingviinide paraad, ikka toredate õpilaste kaasabil. Härra direktor, kes õnneks pole vaimuvaene, oli õnnelik, et tema kooli punase vaiba üritusele on tulnud ka kohalikud ja maailma kuulsused.



Jälgisin kuidas Paikäsi hommikul soengu pähe sättis ja  äsjavalminud uue seeliku selga tõmbas. 
Aga kuidas saab üks kena naisterahvas minna punase vaiba üritusele, kui tal ei ole saatjat. 

Lasin endale ka lipsu ette sättida ja karva siledaks kammida. 


Palusin Paikäel minu käpast kinni hoida, et vähemalt autoni oleks pidulik minna.



Vahet pole, kas oled kutsutud punasele vaibale või mitte, oma riiki tuleb ikka hoida!


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar