Kolmapäev, 5. aprill 2017

TOATÄIS PIMEDAID JA KURTE

Kui välisuks kolksus ja kontsaklõbin koridorist kostis jooksime Pesamunaga alla.
Pesamuna vehkis kätega ema silmnäo ees ja uuris, et kas ta ikka näeb veel?

"No kuidas sul läks, kas suutsid rahulikuks jääda, kas said sõimu ka, kas sa saad nüüd prillid, 
kas tehtigi täitsa pimedaks, kas..." vuristas ta õhinal küsimusi.

"Kuule ega ma kurt ole. Jaa, ma näen sind. Jah, kirjutati prillid,"
 otsis ta oma nina ees olevaid susse taga, "mis sa veel küsisid?"

"Kas sa läksid närvi?" kordas Pesamuna küsimust.

Vaikus... nagu poleks küsimust kuuldudki. Paikäsi leidis oma sussid ja kõndis kööki. 
Järgnesime talle nagu varjud.

"Noh, kuidas siis oli?" muutus Pesamuna juba kärsituks, kes teades ema foobiat silmaarstide vastu, hakkas juba tõeliselt muretsema, "ega sa teda pikalt saatnud, ega ju?"

"Ei, ei, kõik läks hästi!..... No peaaegu hästi!" vahtis ta köögis otsivalt ringi.

"No astusin kabinetti sisse ja teatasin kohe, et silmaarstid ei ole mu lemmikud ja ma võin nende protseduuride tegemisel väga närvi minna. Õnneks oli silmaarst huumorimeelne keskealine meesterahvas, kes võttis asja rahulikult. Küsis alguses igasugu asju ja siis tahtis, et ma pea sinna jubeda masina vahele panen. Hingasin sügavalt sisse ja tegin mis kästud. 
Ta pidevalt kontrollis, et olen ma ikka veel rahulik. Kinnitasin, et olen, kuigi ma juba tundsin kuidas mu rahutus hakkab kasvama. Siis ta tahtis uurida teist silma, palusin, et ta ootaks pisut. Õnneks ta ikka veel tundis muret, et kas kõik on kombes. No ma ei saanud sellisele kenale mehele öelda, 
et ma tahaks juba  karjuda ja jooksu panna. "
 Tunnetasin iga oma karvaga, et ka koduses õhus on tunda ärevust. 
Kräunusin  kaasa, et hallooo, mu kauss on tühi.

Siis haaras Paikäsi telefoni ja vehkis sellega nii, et Pesamuna pidi telefoni õhust kinni püüdma 
ning palus emal istuda.
Aga Paikäsi kargas uuesti püsti, nii et mina, kes ma just nühkisin end ta jalgade vastu, et tahaks nagu oma lihapalasid saada, pidin kiiresti kõrvale põikama.

" Ja siis oli see jube silmarõhu mõõtmine, sellega läks terve iiigaaaviiik. Mulle tundus, et paneks jooksu. Muudkui plõks ja plõks tegi see masin, " 
väristas ta oma õlgu. 
Kraapisin kotti toanurgas, et ta kuuleks mu söögikorra märguannet. 

"Ma saan aru, et see ei ole valus ja tegelikult on see kökimöki, 
aga nii jube on teistel lasta oma silmi torkida. 
Kui ta ära oli plõksutanud, siis ütlesin, et nüüd aitab ma pean pisut ringi kõndima. Ta palus mul kabinetist mitte jooksu panna. Tegin ta väikses kabinetis vist oma viis ringi kuni taipasin, 
et olen ikka loll, aga tegelt oli mul suht savi.

Siis pani ta neid poolpimedaks tegevaid tilku. Mul silmad jooksid vett nagu mahlakasel. 
Õnneks oli arst piisavalt härrasmees, et ei hakanud mölisema, et mis mõttes lähete närvi või mis siin nii hullu on, nagu ma selle teise arsti käest sõimu olen saanud. 
Ta vaid küsis, ega mul püstolit taskus ole. Pahvatasin närviliselt naerma, et kurat maha jäi, 
aga järgmine kord võtan kaasa.

No siis käskis ta mul paremale vaadata. Ma ei saanud aru, et kelle suhtes paremale. 
Küsisin, et mis mõttes paremale, teie või minu poolt paremale. Ta vastas, et parem on ikka parem. Mul jalg juba  tõmbles, sest ma ei saanud aru, et kui paremale. No ta ikka rahulikult soovis, 
et vaataksin lihtsalt paremale. 
Ragistasin mõttes ajusid, et no pagan kumb käsi mul siis nüüd parem on. 
Siis palus ta mul oma kõrva vaadata. Vat see oli naljakas! Kuidas võivad ühel mehel nii väikesed kõrvad olla? No minul on ilusad väiksed kõrvad, aga need olid ikka väga pisikesed. Kuidas küll täielikult pimedad neid nägema peaks!", lülitas ta kohvimasina sisse.

"No ma siis ikkagi tegin kõik, mis teha kästi. Lõpuks küsis ta, et kellena ma töötan 
ja kui vana ma olen? 
Vastasin, et olen õpetaja. Sellele järgnes pikk üminaga noogutus, mis ilmselt tähendas
 kas kõike või siis mitte midagi ja et selles eas ongi juba asjad niikaugel. 

Mis selles eas! Ta nägi isegi mu udustatud silmadega vaadates vanem välja kui mina.  
Ma tean, et õpetajad on koolitajate ja arstide õudusunenägu ning et hullemad on ainult koolijuhid.
Mis paganama eas! Mu parim enne pole veel möödaski!

Lõpetuseks saan vaid nõrgad prillid, hea seegi. 
Lähiajal veel ühte silmaarsti ma üle ei ela või siis võib see mõlemale osapoolele halvasti lõppeda," tõmbas ta oma jutu kokku ja kallas piima asemel keefiri  kohvi sisse. 
Mekutas suuga kui oli lonksu rüübanud, valas kohvi kraanikausist alla ja teatas, 
et nende kohviubadega on mingi imelik lugu, isegi piim läheb tükki.

"No siis on ju kõik hästi," lausus  Pesamuna ja tegi emale uue kohvi, seekord siiski piimaga. 

Mina kraapisin külmkapi ust ja näugusin kõvemini:
 "No kuulge, siin on üks näljane kass. Vähe sellest, et siin on toatäis pimedaid on siin ka kari kurte."

Hüppasin hooga lauale, nii et Paikäe kohvi loksus linale. Ta haaras mu sülle 
ja pani nagu tühja koti enda kõrvale toolile istuma. 
"No ausalt, ainult  pimedad ja kurdid on siin majas," jälgisin tigedalt Paikäe kätt ja mõtlesin, et kumb on parem variant, kas hammustada kätt või lükata kohvitass täiesti ümber.

"Tõesti, ma pigem käin hamba- või naistearsti juures. Seal ma vähemalt ei näe, mis nad teevad," kuulsin teda veel lausumas sel hetkel kui ma tegin ostsustava hammustuse ta käsivarde.

"Aii, mis sul viga on, valus on ju! Värske liha isu tuli või? 
Mul on külmkapis ekstra sinu jaoks broilerifileed."

Lõpuks oli mind kuulda võetud, aga kõrvaarsti juures võiks ta ka ära käia. 
Kerisin end rahulolevalt toolile mõnulema.
Ja Paikäsi võiks ka toorest liha süüa, siis on silmanägemine teravam ja ehk kuulminegi paraneb.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar