IGAL ÜHEL OMA PARAAD

Ka sellel aastal ei jõudnud meieni presidendi, ega maavanema, ega kahjuks ka mitte vallavanema kutset punasele vaibale. 

Kuigi olen suure südame ja armastusega kaitsnud oma riigikest sissetungijatest kõutside eest, murdnud hoolega maha kõik närilised, kes on naabrite piiripostist kaugemale üritanud rünnata ja tegelenud hoolega linnuloendusega.

Olen olnud hooliv juht oma kaaskondlastele ja pole külapeale isaarmastuseta poegi meisterdanud. Viimasel aastal olen olnud sunnitud kuulama Paikäe loenguid ühiskonna ja majanduse arengust, kui ta valmistab ette tunde ja lisanud õpikusse omapoolseid küüneaugukestega tähelepanekuid eelarve defitsiidi või avatud ühiskonna peatükkide juurde.

Ka Paikäsi teatas, et ta on noorema põlvkonna kasvatamisega palju vaeva näinud. Mis siis et juustesse kipub halli tulema on ta silmis veel sära ja hinges tahe noorte vaimu ja loovust ergastada. Tema krutskeid täis loomus ei lase tal rahulikult laiskust-lollust ja lodevust pealt vaadata ning ta leiab alati selle miski, mille üle pisut nalja heita.

Vabariigi sünnipäevaks valmis täiesti oma pingviinide paraad, ikka toredate õpilaste kaasabil. Härra direktor, kes õnneks pole vaimuvaene, oli õnnelik, et tema kooli punase vaiba üritusele on tulnud ka kohalikud ja maailma kuulsused.

Jälgisin kuidas Paikäsi hommikul soengu pähe sättis ja  äsjavalminud uue seeliku selga tõmbas. 

Aga kuidas saab üks kena naisterahvas minna punase vaiba üritusele, kui tal ei ole saatjat. 

Lasin endale ka lipsu ette sättida ja karva siledaks kammida. 

Palusin Paikäel minu käpast kinni hoida, et vähemalt autoni oleks pidulik minna.

Vahet pole, kas oled kutsutud punasele vaibale või mitte, oma riiki tuleb ikka hoida!

PÜHENDUS SÄLLILE

Mõni nädalapäev on oluliselt teistest tähtsam. Paar nädalat tagasi oli selleks teisipäev. 

Paikäsi klõbistas FB sõnumites pidevalt Linnatibile: "Noh, läksite juba või?" või "Kuidas lood on?" või "Kas nüüd juba?"

Linnatibi klõbistas vastu: "Ei, veel ei ole läinud!" või "Varsti!" ja siis lõpuks "Nüüd oleme teel!"

Selle viimase lause peale hakkas Paikäsi pidevalt oma mobiili vahtima, kontrollis kas on ikka hääle peal ja kas on ikka igal hetkel kaasas.

Vahtisin seda kammajaad imestunult pealt ja ragistasin ajusid, et mis võiks perenaise nii rahutuks teha. Kuna olin end just lõhepasteedist ümaraks puginud, siis murdis mind tukastus.

Nõudlik telefonihelin äratus mu  ja kostusid Linnatibi kilked:"Kuula, mjäuuuuuu!"

"Oi, leidsite siis lõpuks," kilkas Paikäsi vastu.

"See on Sälli, täpsemalt Sälli-Dolmee, väljaõppinud automehhaanik, leitud autoremonditöökoja juurest, nüüd juba hakkab valge karv välja paistma, steriliseeritud, kiibistatud ja tead ma kohe armusin temasse," vuristas Linnatibi, "me läheme nüüd talle head ja paremat ostma."

"Olgu siis, sauki ja saada mulle pilte!", lõpetas Paikäsi kõne.

Nüüd meenus mulle küll kuidas Skype teel liinil minu kodu-suvepealinn- mägedemerede tagune maa, omavahel suhtlesid ja otsisid ühiselt varjupaikadest valget kassi. Ikka komistati vanade kuulutuste otsa ja kui leitigi mõni n.ö  saadaval kiisu, siis vastust andis ikka nädalate jagu oodata jne jne.

Lõpuks leiti kiisuke kodulinna varjupaigast. 

Õhtul saabusid kauaoodatud pildid ja video.

Olin nähtuga väga rahul, see ilus  kassipreili, kõlbab mulle sõbraks küll, kui külla tuleb!

Koju jõudes uuris Sälli kõik kohad üle ja langetas elu parima otsuse, siia ma jään.

Pesamuna kaapis kohe laupäeval õele külla, n.ö katsikule, kuigi kiisuke juba kaks aastat vana. 

Paikäsi ostis kaasa kassimaiusi ja värskele kassiemmele rulli, millega saab karvu riietelt ära koristada.

Meie katsikule ei saanud minna, see eest meisterdasime täna Sällile värskest pehmest lumest temanimelise skulptuuri. 

Edu kassiemmele!

TAGAOTSITAV

Juba mitu nädalat pusib Päikäsi oma arvutiga joonistamise kursuse töid teha. Alguses oli ta selline viks ja viisakas ning tegi kõik nii nagu õpetaja oli ette kirjutanud. Hoidsin tema näpuliigutustel silma peal ja talusin vaikides seda vaikset sõimu, kui juba maeiteamitmeskord tal asi vussi läks või arvuti ei kuulanud sõna või ta ei leidnud piisavalt kiiresti õiget käsku või siis kui ta teatas otsustavalt, et tal on kopp ees ja buldooser taga ja lõi oma arvuti kaane kinni. 

Hea on, et Härra Abikaasat kodus ei ole, muidu peaksime kahekesi seda kõike taluma.

Võtsin kogu kontrolliva rolli enda peale. Nügisin end ikka aegajalt Paikäe ja arvuti vahele, et mul oleks ülevaade, et ei vahitaks liiga palju Näoraamatus või e-koolis.

Lisaks aitasin tal tervislikult toituda, sest liha tarbimine istuval tööl ei ole just tervislik. Pärast ta ohib, et pekid siin ja voldid seal. 

Aga seda, kuidas ta selle minu vastu keeras ei osanud ma küll oodata. ;)

KOTT SUURELE KASSISÕBRALE

"Miks peab ühel inimesel niipalju pahna olema," tuustis Paikäsi oma kangakastides.

 "No, näed, jälle üks poolik töö, olen masinaga tikkinud, aga jah..." kirub ta enda vahel kärsitut meelt ning maeiviitsienam ja poleaegalõpetada kombeid.

Tean, tean, mina ootan juba ammu omale vildist onnikest, aga see on alles kusagil perenaise ajusopi käärude vahel ideemullikesena peidus.

Köögist sai jälle tehnoloogiliste  keerdkäikude laboratoorium.

Sättisin end ülevaatajaks triikimislauale. Seekord ma õmblusmasina taha käpaga sudima ei läinud, sest eelmisel korral pandi seda millegipärast pahaks kui ma küüntega Paikäe seelikut masina alt tirisin ja kogemata perenaise sõrmenaha külge rippuma jäin.

"Niisiis, siin on siis üks kassi tikand ja sellest saab ühele suuuurele ja piisavalt edevale kassisõbrale kott," mõõtis, lõikas ja nügis ta mind triikimislaua pealt ära. Istusin parem ajutises prügikastis.

Pärast mitmepäevast õmblemist sai see valmis.

"Oi, aga mul on veel seda kraami," ja algas uus triibutamine. See, mis sellest tuleb teab vaid Jumal taevas või siis Päikäsi ise.

ANDKE PAATI

Paikäsi ei suutnud otsustada, kas ta hakkab haigeks jääma või mitte. Pärast mõningaid ennetusravisid otsustas ta, et aitab küll, vähemalt puhkepäeval ei kavatse ta haige olla.

Läksime kevadet otsima, aga leidsime ookeani. Kaalusin, et kuidas mina, ilma kalossideta kass, jõuaksin Heade Mõtete Platsile. Tuleb leida paat.

Vahtisin abitult ringi ja leidsin kahekäigulise, pisut kõigutava, aga abiks ikka kummipaadi. ;)

Ja pisut kevadet leidsime ka!

LINNUVAATLUSJAAMA UUED ELANIKUD

Nii tore on kui leiad ammu unustatud asjad. Nagu tänagi. Paikäsi tuhnis panipaigas ja otsis midagi väga tähtsat: eilset päeva või kadunud üksikuid sokke või seda singiviilu, mille ma hommikul ta võileivalt pätsu panin. Selliste väga kadunud asjade otsimine on suht mõttetu tegevus, need on kadunud igavesest ajast igavesti. Kindlalt kehtib see üksikute sokkide kohta.

"Ollallaaaa", kuulsin ta hüüatust. Piilusin ukse vahelt ja nägin kuidas Paikäsi peadpidi kapis oli, tagumik püsti. Kui ma oleksin mees, siis ma kindlasti naudiksin pikemalt seda vaatepilti, aga ma olen hoopis väga uudishimulik kõuts, nii et pistsin ka pea kappi.

"Suur tali käes ja minu linnukesed konutavad kapinurgas", tiris ta mingid valged kirjatud lapikuks litsutud linnud välja, "kohe tuleb nad tööle rakendad!"

Paikäsi sidus traadiga rasvapalle neile külge ja mina vaevasin pead, et kuidas peaks need imelikud linnud tööd tegema.

Vahtisin aknast, kuidas ta lumes sumpas ja need asjandused äädikapuu okstele riputas.

Ja varsti tulid esimesed külalised.

Leevikesed, tihased, rasvatihased. rohevindid ja mõni veel tuvastamata linnuke.

 

Julgemad sinitihased tegid tutvust linnuvaatlusjaama uute elanikega ja lasid söögil hea maitsta!

Vahva, kui leiad üles ammu unustatud väga kadunud asjad. Minul on nüüd värvilisem Linnu-TV.

KUIDAS PAKKIDA KOHVRIT

Uus aasta on toonud lõpuks mõnusa pehme lume. Paikäsi ärkas talveunest ja otsustas teha lõpu pikaajalisele nuumamisrännakule.

JUTUD JÄTKUVAD RAAMATUS

Alustuseks kühveldasime lund ja mängisime lumesõda. See tähendab, et Paikäsi lõi jalaga suure lumepahvaku õhku ja mina jooksin saba püsti nagu segane sellesse ja püüdsin lumeräitsakaid kätte saada. Väga lõbus ja sportlik tegevus.

Tänasest algas aeg meile kahele. Saan nuiata kogu tähelepanu ainult ja ainult endale.

Eile õhtul saatsime Pesamuna ja Härra Abikaasa konnasööjate maale vibuküttide maailmavõistlustele.

Aitasin noorel vibukütil kohvrit pakkida:

• riided kohvri põhja, istutasin ennast ka nende peale
• mind aeti  kohvrist välja, pandi pesuasjad asemele
• hiilisin taas kohvrisse, sudisin käppadega dressikapaelu sirgemaks

"Bassu, kobi välja, ma pean siia veel hunniku raamatuid mahutama ja koondise dressid ja meigiasjad ja....." arutles Pesamuna endamisi.

Jälgisin kuni ta mulle selja keeras, siis imbusin taas kohvrisse ja hakkasin hoolega eesti värvides dresside otsas nühkima, et minu õnnekarvu oleks tal kuhjaga kaasas. 

"Mine nüüd ometi," nügiti mind jälle kohvrist välja, "huvitav kuhu ma panin oma õnnetalismani?" tuuseldas ta toas ringi. Mulle hakkas tunduma, et olukord väljub kontrolli alt. Toas oleks nagu tõeline lahing toimunud. 

Kuulsin Paikäe samme, kes tuli korraldama küsitlust, et kas kaasas on see ja teine ja kolmas asi. 

"Loodame, et sind nohu ei taba, sudafed on ju keelatud aine, nii et pead  külmetamisest hoiduma!" luges ema veel õpetussõnu peale.

Minul plahvatas idee, jooksin kiiresti alla, suure hüppega kapi peale ja tegin hirmus haledat häält oma maiustepakki nühkides. "Saage ometi aru, et mul on hädasti ja ülikiiresti paari dopingulaksu vaja!", vahtisin ahastava pilguga ringi.

Õnneks läks Härra Abikaasa liimile ja andis mulle maiustusi. "Ainult kuus, see on päeva norm, rohkem ei saa!"

Suurima mõnuga oleksin need kõik alla kugistanud, aga koondasin kogu oma tahtejõu ja korrutasin trepist üles joostes, et suurim voorus on loobumisoskus ning antud hetkel on Pesamunal vaja legaalset ergutusvahendit. Hiilisin taas vaikselt kohvrisse ja poetasin paar krõbinat talle riiete vahele. Lakkusin oma tilkuvat sülge, aga ise juubeldasin hinges oma ülihea idee üle ja kujutasin ette: "Kui ta need kohvrit avades leiab ja need põske pistab, siis alistab ta kõik vastased, sest tal on siis selge silm ja kindel käpp."

Minu arvates oli  Pesamuna nüüd tõeliseks lahinguks valmis ja võisin ta rahuliku südamega teele saata.  

Bienvenue en France!