Pühapäev, 11. oktoober 2015

HEA KUI KEEGI MÄLETAB


Reedene hommik ei näidanud kuidagi, et oleks kuidagi eriline päev. Hommikul, kui Paikäe telefon undas äratuseks alustasin mina nagu ikka oma küüntemassaaži tema kõhu peal, igaks juhuks toppisin oma nina ka vastu tema nina. Istusin kannatlikult duššikabiini ukse taga, lastes sujuvalt kõrvust mööda noomiva hääle, et pole ilus vahtida kuidas alasti daam end jaheda veega äratab. Summutatud kilgete peale tõusin lausa tagajalgadele ja surusin oma näolapi vastu klaasi.  Hiljem nühkisin kogu hambapesu aja ta jalgade vastas. Pesamuna ei saanud üles nagu ikka ja köögist tuli  värske kohvi lõhna ning lõpuks sain ka enda konserviportsu. Ja siis nad sõitsid sabad sirged kooli poole.

Hilisel pärastlõunal kuulis mu terane kõrv tuttavat autopõrinat. Venisin oma õuemajast välja. Paikäsi tiris poekotid auto tagaistmelt ja loivasime koos tuppa. Pesamuna oli juba trennis end maailmameistriks treenimas. Endiselt mitte midagi erilist.
Paikäsi toppis õueriided selga ja hakkas rehaga tuuseldama. Mina jälgisin kuidas kaselehed keereldes hunnikusse uhati ja paar korda tegin ka lehehunniku hüppeid. Jätkuvalt üks täiesti tavaline päev.

Ja siis läks imelikuks. Nägin kui Pesamuna astus väravast sisse, suur komps süles. Nähes, et ema innukalt lehti riisub, varjus ta kohe auto taha. Mh, huvitav, millega see tibi nüüd hakkama on saanud, mõtlesin mina. Tavaliselt trambib ta trepil jalgu ja hüüab üle hoovi, et ta on nüüd kodus. Nähes, et ema on endiselt koduuksele liiga lähedal, hiilis Pesamuna maja tagant ringiga. Kimasin talle järgi, sest kui see moraalivalvur on ise mingi tükiga hakkama saanud, siis pidin ka mina sellest teadma. Hiilisime siis koos maja ja kuuri vahel. Mul kästi võimalikult vait olla ja väga nähtamatu. Kõõritasin umbusklikult suurt kompsu ta käes ja olin igaks juhuks nõus. Niikui Paikäsi kummardus kompostikasti juures, olime viuhti toas ja kõige jalanõudega teisel korrusel. Sel ajal kui Pesamuna tuuseldas taskutes telefoni otsides, nuuskisin mina seda kompsu, lõhnas kuidagi lilleliselt. 

"Aaa, kuule, kui kaugel oled?.... Jaa, jaaa, pool missiooni on täidetud..... Ei, ei ta ei näinud.....Koogi tõite?....Aaa, ok, siis!"  Mis kook?-minuteada ei onud kellegil sünnipäeva, polnud ka kuulnud et nad ise kuhugi läheks. Kiskus imelikuks.

Lõpuks käis välisuks ja Paikäsi astus tuppa, riietus ja suundus pesuruumi käsi pesema. Trepist hiilis alla Pesamuna suur lillekorv käes ja maeiteakustkohast ilmus uksest sisse Linnatibi. Seisid seal vetsu ukse taga kaks peaaegu ühte nägu tipsi koos imeilusa lillekorviga. Mitte midagi aimav ema astus elutuppa ja jahmatas end kangeks. 

"Head pulmaaastapäeva, see on Sulle meie ja issi poolt!" rõkatas neidudekoor ja mina tegin trepi pealt "Mjäuuuu!"




Ema vahtis üllatunult "Oh, sa pagan, ma unustasin täitsa ära. Aga issi?"

"No issit kahjuks pole, aga ta helistas, et ma pean lillekorvile järgi minema ja mina helistasin õele, et ta koogiga Pärnu poolt tulema hakkaks ja üldse, et sa ei peaks sellel päeval üksi olema. No jaaa, siis ma hiilisin ümber maja ja Bassu hiilis ka ja võta nüüd lillekorv" vuristas Pesamuna sel ajal kui Linnatibi emal kaelas rippus. 

"Issand, kuidas mul see päev täitsa meelest ära läks, tavaliselt ju ei lähe," ohkis ema, "Ja nii tore, et te siin olete!"

Mulle ka õudsalt meeldis, ronisin kohe Linnatibi sülle, kasutasin juhust, nii harva kui ta kodus käib. Mõnulesin täiega. 



Pärastpoole kui pliksid olid oma reedeõhtuste ringijooksmistega ametis, istus Paikäsi köögilaua taga ja helistas oma kallile kaasale merede ja mägede taha. Tundsin oma haistmismeeltega, et tuppa tungis pisuke kurbust. Kuigi imeilusad roosid lõhnasid joovastavalt ja kook sulas suus, oli kuulda, kuidas üks imepisike üksindusekübe siblab kusagil hingesoppides ringi. 

Paikäsi pani "Naised köögis" laulma ja ohkas kuidagi nukralt: "Ilusad 22 aastat, loodan et neid tuleb veel palju."

Plaadilt kõlas "Tantsime koos":

      Tantsime koos,
      kui oled veel noor,
      nii nagu liiguvad
      kaseladvad tuulehoos.
      Ilus see aeg,
      kevade aeg, 
      mil udustel põldudel
      kajab vastus sinu naer....

Sõnad nagu rusikas silmaauku, mis siis et käes oli sügis.

Vahtisin Paikäele otsa, sest ma ei suutnud teda sellise pisut kurvana vaadata. Tegin haleda njäuuu ja andsin igati märku, et ta pole üksi ja et mina olen ka ikkagi meeshing siin majas ja olen igati valmis olema tema tantsupartner, kui ta mind vaid sülle võtaks.


Siis me hõljusimegi kui kaks armunut terve plaadi lugude saatel.

Head pulmaaastapäeva meile!



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar