Kuvatud on postitused sildiga lilled. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga lilled. Kuva kõik postitused

kolmapäev, 18. aprill 2018

KUNINGAS ON SURNUD, ELAGU KUNINGAS




Täna on just see päev.
Just see päev aasta tagasi.

See kurb päev, millal üks valitsusaeg sai otsa ja uut ei olnud veel tulemas.

Aasta, milles on siiski veel praegu pisuke igatsust.

Paikäsi süütas Basteti haual küünlad ja meie pidime ontlikult käituma, mitte "saagima" (nagu Paikäsi ütleb) ühest põõsast teise.



Nii kummaline, et just selle ilusa sirelipõõsa taustal sai Bassuga pilt tehtud, 
mille all ta nüüd puhkab.

Meie arvates oli Bastet lillelapsest memmepoeg, täielik nohik-
keskealise pisut üksiku naisterahva rõõm ;)

Meie aga oleme iseseisvad noored kassipreilid, tänapäeva alfaemased, 
nagu üks tänapäeva Eesti naine peab olema.

Räägitakse, et Bastet olla kuningas olnud. 
Äh, kindlasti pissis lillepeenrasse, tuli poriste käppadega tuppa puhaste linade peale ja matsutas süües nagu notsu. 
Kuid meile räägitakse, et püüdis hiiri, valvas Paikäe und, mitte ei trampinu varahommikul üle tema ja tassis Pesamuna võistluskohvrisse õnnekrõbinaid. 
Siiani ei saa me aru, miks temal lubati magada Paikäe pikkadel punastel juustel, aga meie ei tohi ta rinnakate traate närida ega ta sokke laiali tassida. 
Männikäbid peavad ka olema lilleseades, mitte Paikäe teki all. 
Ja prügi ei lubata ka meil jalanõude sisse tassida, 
prügikastis magamisekst ei maksa rääkidagi.
 Isegi lillepotis ei tohi kaevata, mis siis et seal kasvavad mingid omapärased grilltokklilled- olla kassikaitseks pandud.

Imelik, et ühele on kõik lubatud, aga teistele on ainult reeglid ja piirangud. 
Tuleb, vist leppida, et on olemas mingi priviligeeritud kassisort. 

Tänase päeva puhul oleme valmis vana kuninga ülistust taluma 
ja temast pilte vahtima.








🐾🐾🐾🐾🐾🐾🐾🐾🐾🐾🐾🐾🐾🐾🐾🐾

reede, 22. september 2017

EI SAA LÄBI KASSITA

Täna algas sügis.
Koos oma värvide, vihmasadude, saagi korjamise ja kahe pubeka kassipreiliga.
Viis kuud ja viis päeva on möödas päevast, mil Rohelise Villa Kuningas lahkus vikerkaare peale.
Aga kurbus saab ükskord otsa ja elu läheb edasi.

Nii nagu Bastetile, meeldib Cocale ja Colale uudistada kuningriigi kõige pikemas lillepeenras.
Täna otsis Paikäsi deja vu efekti ja see peaaegu, et õnnestus.

Bastet eelmisel aastal lillepeenras: väärikas ja austusväärne, nii nagu seisus nõuab.


Basteti auks valmistatud mosaiikkuju koos Colaga, kes pole veel  troonile kroonitud: 
noor ja uudishimulik nagu üks noor kass peab olema.


Ja Cola, kellest saab vist õuenarr: lõbus, meeletult mänguhimuline ja kõiki asju peab talle sada korda üle rääkima ja siis pole keegi kindel, et ta asjast aru sai. 
Aga probleem on kõigilt teistel, kuid mitte temal.


😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼

reede, 25. november 2016

PANEME BETOONI

"Täna ma küll ei viitsi miskit teha, kuigi peaks jälle suure portsu neid kassihelkureid tegema. 
Need lähevad nagu soojad saiad," ohkas Paikäsi ja sättis end voodile istuma. "Mul on kohe selline tunne, et peaks lugema midagi," sirvis ta värsket National Geographikut ja Imelist Teadust. 

Lükkas need siiski kõrvale ja haigutas.  
Peitsin ajakirjad kohe oma kõhu alla,  et jumala eest ta ei hakkaks nii ebahuvitava asjaga tegelema nagu lugemine.

"Vat täna on mul vaim peal, et tegeleda nende videotega, mida me suvel kokku soperdasime."

 Kikitasin kõrvu ja meenutasin valjuhäälselt, et mind kui peaosatäitjat ei tohiks aust ja kuulsusest ilma jätta. Lootsin, et Paikäe mälu on lühike ja ta ei mäleta, kuidas ma olin selles protsessis üks väga segav nähtus. 
Kaamera ees tegin kõike seda, mida poleks pidanud: ronisin kaussi, puksisin kükitava operaatori (proua Jaksoni) pikali ja ärritasin oma kohalolekuga Tüütust, kes kardab kasse nagu kõhuusse või nagu temast mööda kõndivaid kutsasid.



Ühel tuulisel päeval kutsuti Tüütus ja tema ema, proua Jakson, meile, et Paikäel on vaja operaatorit, statisti, jooksutüdrukut jne. Nimelt otsustas Paikäsi, et ta peab oma betooniloomingut järeltulevatele põlvedele jäädvustama hakkama ja oma nahal kogetud apsakaid teistega jagama.



 Esimeste kaadrite ülevaatamisel oigas ta, et kaameranaine on filminud ta jalgu, rindasid või kõhupekke ning Tüütuse itsitamist on pidevalt kosta ja, et mina näitan vaid oma tagumikku. 



Lõpuks lõi ta käega ja teatas, et meie võime endale       amatöörlikku lähenemist lubada,  sest Riigikogusse ega presidendiks ei kavatseta kandideerida.


😸😸😸😸😸😸😸😸😸😸😸😸😸😸😸😸😸😸😸😸😸😸😸😸😸


Tunnid möödusid ja Paikäsi muudkui pusserdas arvutis, ise vandus aegajalt, et programm ei tee nii nagu temal vaja ja ta ei mäleta kuidas muusikat lõigata sai üleüldse peaks mingi uue programmi sebima.



Lõpuks sai esimene üllitis n.ö. purki, meil siis betooni pandud.

Võtke heaks või pange pahaks, kellele ei meeldi saab kõhuussid, mjäu.


pühapäev, 11. oktoober 2015

HEA KUI KEEGI MÄLETAB


Reedene hommik ei näidanud kuidagi, et oleks kuidagi eriline päev. Hommikul, kui Paikäe telefon undas äratuseks alustasin mina nagu ikka oma küüntemassaaži tema kõhu peal, igaks juhuks toppisin oma nina ka vastu tema nina. Istusin kannatlikult duššikabiini ukse taga, lastes sujuvalt kõrvust mööda noomiva hääle, et pole ilus vahtida kuidas alasti daam end jaheda veega äratab. Summutatud kilgete peale tõusin lausa tagajalgadele ja surusin oma näolapi vastu klaasi.  Hiljem nühkisin kogu hambapesu aja ta jalgade vastas. Pesamuna ei saanud üles nagu ikka ja köögist tuli  värske kohvi lõhna ning lõpuks sain ka enda konserviportsu. Ja siis nad sõitsid sabad sirged kooli poole.

Hilisel pärastlõunal kuulis mu terane kõrv tuttavat autopõrinat. Venisin oma õuemajast välja. Paikäsi tiris poekotid auto tagaistmelt ja loivasime koos tuppa. Pesamuna oli juba trennis end maailmameistriks treenimas. Endiselt mitte midagi erilist.
Paikäsi toppis õueriided selga ja hakkas rehaga tuuseldama. Mina jälgisin kuidas kaselehed keereldes hunnikusse uhati ja paar korda tegin ka lehehunniku hüppeid. Jätkuvalt üks täiesti tavaline päev.

Ja siis läks imelikuks. Nägin kui Pesamuna astus väravast sisse, suur komps süles. Nähes, et ema innukalt lehti riisub, varjus ta kohe auto taha. Mh, huvitav, millega see tibi nüüd hakkama on saanud, mõtlesin mina. Tavaliselt trambib ta trepil jalgu ja hüüab üle hoovi, et ta on nüüd kodus. Nähes, et ema on endiselt koduuksele liiga lähedal, hiilis Pesamuna maja tagant ringiga. Kimasin talle järgi, sest kui see moraalivalvur on ise mingi tükiga hakkama saanud, siis pidin ka mina sellest teadma. Hiilisime siis koos maja ja kuuri vahel. Mul kästi võimalikult vait olla ja väga nähtamatu. Kõõritasin umbusklikult suurt kompsu ta käes ja olin igaks juhuks nõus. Niikui Paikäsi kummardus kompostikasti juures, olime viuhti toas ja kõige jalanõudega teisel korrusel. Sel ajal kui Pesamuna tuuseldas taskutes telefoni otsides, nuuskisin mina seda kompsu, lõhnas kuidagi lilleliselt. 

"Aaa, kuule, kui kaugel oled?.... Jaa, jaaa, pool missiooni on täidetud..... Ei, ei ta ei näinud.....Koogi tõite?....Aaa, ok, siis!"  Mis kook?-minuteada ei onud kellegil sünnipäeva, polnud ka kuulnud et nad ise kuhugi läheks. Kiskus imelikuks.

Lõpuks käis välisuks ja Paikäsi astus tuppa, riietus ja suundus pesuruumi käsi pesema. Trepist hiilis alla Pesamuna suur lillekorv käes ja maeiteakustkohast ilmus uksest sisse Linnatibi. Seisid seal vetsu ukse taga kaks peaaegu ühte nägu tipsi koos imeilusa lillekorviga. Mitte midagi aimav ema astus elutuppa ja jahmatas end kangeks. 

"Head pulmaaastapäeva, see on Sulle meie ja issi poolt!" rõkatas neidudekoor ja mina tegin trepi pealt "Mjäuuuu!"




Ema vahtis üllatunult "Oh, sa pagan, ma unustasin täitsa ära. Aga issi?"

"No issit kahjuks pole, aga ta helistas, et ma pean lillekorvile järgi minema ja mina helistasin õele, et ta koogiga Pärnu poolt tulema hakkaks ja üldse, et sa ei peaks sellel päeval üksi olema. No jaaa, siis ma hiilisin ümber maja ja Bassu hiilis ka ja võta nüüd lillekorv" vuristas Pesamuna sel ajal kui Linnatibi emal kaelas rippus. 

"Issand, kuidas mul see päev täitsa meelest ära läks, tavaliselt ju ei lähe," ohkis ema, "Ja nii tore, et te siin olete!"

Mulle ka õudsalt meeldis, ronisin kohe Linnatibi sülle, kasutasin juhust, nii harva kui ta kodus käib. Mõnulesin täiega. 



Pärastpoole kui pliksid olid oma reedeõhtuste ringijooksmistega ametis, istus Paikäsi köögilaua taga ja helistas oma kallile kaasale merede ja mägede taha. Tundsin oma haistmismeeltega, et tuppa tungis pisuke kurbust. Kuigi imeilusad roosid lõhnasid joovastavalt ja kook sulas suus, oli kuulda, kuidas üks imepisike üksindusekübe siblab kusagil hingesoppides ringi. 

Paikäsi pani "Naised köögis" laulma ja ohkas kuidagi nukralt: "Ilusad 22 aastat, loodan et neid tuleb veel palju."

Plaadilt kõlas "Tantsime koos":

      Tantsime koos,
      kui oled veel noor,
      nii nagu liiguvad
      kaseladvad tuulehoos.
      Ilus see aeg,
      kevade aeg, 
      mil udustel põldudel
      kajab vastus sinu naer....

Sõnad nagu rusikas silmaauku, mis siis et käes oli sügis.

Vahtisin Paikäele otsa, sest ma ei suutnud teda sellise pisut kurvana vaadata. Tegin haleda njäuuu ja andsin igati märku, et ta pole üksi ja et mina olen ka ikkagi meeshing siin majas ja olen igati valmis olema tema tantsupartner, kui ta mind vaid sülle võtaks.


Siis me hõljusimegi kui kaks armunut terve plaadi lugude saatel.

Head pulmaaastapäeva meile!