See lugu kõlab kui tagantjärgi tarkus, aga millest me ikka õpime, kui oma kogemustest.
Kogu kurb saaga algas pisut rohkem kui kuu aega tagasi. Ma ei saanud enam midagi süüa. Alguses keeldusin krõbinatest. Paikäsi vaatas mind murelikult ja arvas, et mul on lihtsalt tüdimus oma lemmikkrõbinatest või olen solvunud, et mind mõneks ajaks kassihoidja hoolde usaldati, kui pererahvas reisil käis ning ostis ikka uusi ja kallimaid. Ikkagi ei saanud ma neid süüa. Mul oli lihtsalt valus, aga kuidas seda teha inimolenditele selgeks. Ka suust hakkas halba haisu tulema, nii et keegi ei tahtnud minuga enam ninasid kokku panna.
Paikäsi panustas uutele konservidele. Ma pisut mekkisin neid, aga no asi läks ikka hullemaks. Ma ise ei saanud ka hästi aru, mis toimub ja muutusin aina kurvemaks. Magasin oma korrusmajas, kuhu ma põgenen ainult hirmufaktor nr 1 eest-tolmuimeja ja oma meeliskohta- voodisse, eriti ei tikkunud. Pesamuna arvas, et kuna konservipakendil oli kirjas, et sobilik seenioritele, siis olen lihtsalt solvunud, et mind juba vanuriks peetakse. Kuidagi kugistasin alla toorest forelli, sest see oli ainus, mida ma suutsin läbi valu süüa.
Paikäsi sukeldus interneti maailma ja otsis infot, mis aitaks tal minu käitumist mõista. Ma oleks hea meelega talle ise selgitanud, aga paraku on me vahel siiski keelebarjäär.
Ühel hommikul kuulsin kuidas Paikäsi telefonis rääkis, et me tuleme siis pärast nelja ja köögipõrandale asetati kassipuur, mõistsin, et tuleb minna.
Alguses istusin vagusi puuris, mis oli autosse pandud nii, et ma näen Paikätt roolimas ja kuulsin kogu aeg ta häält, kui ta kandis mulle ette, et veel mõned kilomeetrid ja et varsti jõuame kohale ja saame abi. Viimase kilomeetri läbimisel toppisin oma käpa võre vahelt läbi ja tirisin autokatet.
Arstionu oli lahke, aga väga suurt kasvu. Kiirel läbivaatusel selgus, et jamasid tekitasid mu hambad, mis olid koledad pruunid, aga et päris põhjus selgub narkoosi all. Paikäsi usutles veel, et kas ta võiks vaadata, mida minuga tehakse, aga arstionu ei olnud sellest vaimustunud.
Paikäsi saadeti ooteruumi närveldama ja mina kuulsin läbi sügava une kuidas lihvimismasin kiunus. Lõpuks kui ma taas ärkama hakkasin siis tundsin kuidas mu igemed pakitsevad ja tundsin vere maitset suus. Ma olin verine, valulik ja täiesti uimane. Surati veel mõned süstid mulle naha vahele ja õpetati Paikätt kuidas ta mind nüüd edasi ravima peab. Selgus, et hambakivi oli mu suus meeletut rünnakut teinud ja igemetes oli tugev põletik, see kõik on ravitav, aga kurb uudis on see, et leiti ka väike kasvaja keele ja hammaste vahelt, kuid sellega tegeldakse hiljem.
Tagasiteel olin nii uimas, et ei suutnud enam protestida, samas eraldas mu kõrv väga teravalt, et Paiksi nuttis rooli taga. Tahtsin talle väga öelda, et juba nüüd on mul palju parem ja küll ma terveks saan, sest kassil olla ikka mitu elu.
Kodus magasin ta süles ja Pesamuna käis mind ikka paitamas ning Linnatibi ja Härra Abikaasa häält oli Skypes kosta.
Mõne tunni pärast tundsin suurt nälga ja roomasin tagumikku vingerdades head pasteeti limpsima. Tundsin Paikäe valvsat pilku mu peal. Ta käis igal sammul mu järel ja aitas mul liikuda. Ega ma ise ka ei teadnud kuhu ma tahan minna, aegajalt pühiti mu suud, mis veel pisut veritses.
Hommikul kell kuus olin nagu ümber sündinud või õigemini ma tundsin end jälle oma nahas hästi. Sõtkusin Paikäe otsas ja nõudsin varahommikust maiust, hommikusöögi ajal üritasin varastada võileiva pealt sinki. Mul on siiani mõistatuseks, et kas Paikäsi kaotas päriselt valvsuse või laskis ta seda mul meelega pätsu panna, et mu kassilikku enesetunnet parandada.
"Jah, kallis Bassu, nüüd oled sa tõesti jälle sina ise, kiitus arstionule, kes oli tõeline hambahaldjas! Oskaks inimesed vaid paremini mõista loomade keelt!", ohkas ta rõõmsalt ja näris ilma singita leiba.
Tegin kurr selle peale ja lipsasin oma lemmikkohta istuma, lillepoti peale. Niikaua ikka võib kuni vahele jään.
Kiitus Hambahaldjale, halleluuja!
Tänasest päevast kiidan igal hommikul Hambahaldjat ja püüan kõik hiired tema jaoks ;)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar