Eks me kõik tahame, et meie suurepäraseid kordaminekuid märgataks. Vahel peab ikka ise oma saba kergitama, kes see teine seda ikka teeb.
Minagi! Hiirehooaeg on lahti ja minul lõbu laialt. Terve selle aja, mil Paikäsi tööd rügab koolis nii, et lõuad rääkimisest väsinud, selg higine ja kõvaketas üle kuumenenud, pean mina jahti.
Just pealelõunaseks ajaks, kui kuulsin perenaise autot hoovi keeramas, oli mul kaks parajalt prisket hiirt treppi tassitud. Kui Härra Abikaasa on taas kaugel ära, siis peab ju ainus meeshing ise küttimisega tegelema.
Paikäsi sammus arvutikott näpuotsas, seelik lehvimas ja kontsad klõpsumas ukse poole. Istusin vaikselt eemal ja jälgisin, kuidas tema silmanägemisega lood on.
Korraga kostus kiljatus ja Paikäsi keksis jalalt jalale: "Kurat, Bassu, ma pidin infarkti saama! Jälle oled jahil käinud." Ilmusin just kiidukoori ajaks välja. "Tubli kiisu, aga mis ma nüüd nendega teen?" seisis ta nõutult hiired näpu otsas, kevadine tuul sasis pikki punaseid juukseid ja kergitas laia seelikut. Ma ütleksin, et ta nägi välja nagu Surnud Hiirte Haldjas või siis pigem mitte. Kõndisime koos aias ringi: kompostihunnik-ei, kõrvitsakasvatus küngas-võibolla, lillepeenar-eiiii. Viuhh lendasid hiirekesed kõrvalolevale tühermaale. Suutsin vaid ohata!
Järgmisel päeval ootasin taas Paikätt töölt, kaks hiirt ilusti trepi ees rivis. Seekord Paikäsi tuli ettevaatlikult ja vaatas jalge ette. "Nii, jälle kaks hiirt. Kus sa neid püüad? Kas meid on hiirte hordid ründamas?", arutas ta endamisi. Pani rahulikult kotid trepile ja korraldas taas kiire õhulennu. Hiired maandusid just sinna, kuhu eelmisel päevalgi, vana õunapuukännu juurde. "Bassu, Bassu", kuulsin end hüüdvat "Tubli kiisu, tule vaatame külmkapist midagi suupärasemat!"
Kolmandal päeval käisin mina kannatamatult edasi-tagasi. Ikka väravani ja trepini. Paikäsi jääb kuidagi hilja peale, mul juba hiired ootamas. Lõpuks ta tuli, väsinud ja pisut turris. Saatsin ta ilusti hiirteni. "Kuule, kõuts, see asi kisub juba imelikuks. Kuidas meil siin nii palju hiiri on ja kuidagi väga ühte nägu hiired" ta vaatas kahtlustava pilguga naabri õunapuukännu poole. Astus siis suurele kivile, ronis siuhti üle aia ja sammus kännu poole. Ma jäin igaks juhuks eemale. "Mida!!! Siin pole ühtegi hiirt! Sa tassid mulle kogu aeg neid kahte siia trepi peale, hea, et need veel haisema pole hakanud."
Minu hea plaan oli paljastatud. Paikäsi võttis labida ja mattis need hiirerojud sirelipõõsa alla. "Väetiseks" nagu ta ise mainis. No ma siis käisin ka paar päeva seda kohta seal häda nr kahega täiendamas. Kui ükspäev juhtus täbar lugu, et mu tagapool oli kuidagi inetult essune, käpad ja saba kõik haisesid. Paikäsi haaras mind sülle ja pistis kraanikaussi. Ma protesteerisin häälekalt ja vehkisin alguses käppadega, kuni pidin alla andma soojale veele ja šampoonile. Paikäsi itsitas ja mina vaid kägisesin "Olgu, olgu, ma enam peenrasse oma jamasid ei tee, peaasi, et mind veeprotseduuridest päästate!"
Varahommikuse päiksega on hea aedades luusida. No ma ei saa, need hiired lihtsalt jooksevad mulle lõugade vahele. Istusin just perenaise ärkamise ajaks õue aknalauale. Hiire peitsin igaks juhuks aknaraami taha. Nägin läbi klaasi kui unine Paikäsi kööki astus ja kiljatas, et paganama kass ehmatab tal viimasegi une ära. Minu meelest on ju hea kenasti ärganuna tööle minna ja maru vahva on millagil leida üks hiireroju aknalaualt. Või mis?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar