Reede, 13. jaanuar 2017

SUUDLE PUNAPEAD

Eile hommikul säras Paikäsi nagu roosiõiekene, sest Hommikutelevisioonis öeldi, et täna on 
"Suudle punapead päev."








Ausalt? Päriselt? 
Ei suutnud ma oma kõrvu uskuda. Uurisin oma karvastikku, et kas see on säilitanud oma musta ja läikiva jume. Igaks juhuks tõmbasin keelega veel paar korda oma strateegilised kohad üle. 
Must, mis must, õhkasin rahulolevalt.










"Huvitav, mis nüüd  selle teadmisega peale hakata?" kuulsin teda hambapesu juures kõvasti iseendaga arutlemas. Kikitasin kõrvu, sest kui räägitakse kõige targemaga, siis tuleb kuulata. Paikäsi näitas hambaid  peegelpildile, kontrollides oma valget naeratust ja  hingeõhku. 
Silus oma hommikuselt turritavat punast tukka ja pidas plaani, et kas keerata oma vastikult sirged juuksed krunni või tõmmata hobusesabasse.
"Mh, kas peaks sellest täna koolis kõvahäälselt teatama", itsitas ta edasi ja tiris endale vahvate mustade täpikestega sukkpükse jalga ja ronis pitsäärega seelikusse.
 "Tuul puhub küll täna saba alla", kuulatas ta kuidas õhutusklapi kaas köögis kolksus.

Mõõtsin teda hindava pilguga."Mh, liiga lühike saba sul, ei saa isegi kringlisse keerata."
Sirutasin end tagajalgadel vähemalt meetriseks ja sikutasin kapi pealt ta mõnusalt pehme kampsuni põrandale.
Jaa, just, selle pean täna selga  panema, tiris Paikäsi oma kampsuni mu külje alt endale.

"Oh, naised! Teiega on äärmiselt väsitav, aga ilma teieta on veel hullem," tuletasin meelde Härra Abikaasa ohkeid, kui tal seisab ees poes käik koos oma naise ja kahe juba suure tütrega.
Tundsin suurt ja sügavat vendlust meessooga.

😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼

"Treener alustas meil gripitõrjega. Täna kõik, kes nina uksest sisse pistsid pidid küüslaugu leiba sööma, " vuristas Pesamuna oma möödunud päevast.
"See on küll hea mõte. Kui te seal kõik ühiselt haisete, siis see ei sega kedagi," kiitis Paikäsi ja meisterdas endalegi singist ja leivast gripiennetaja.

Kõõlusin lauaserval ja üritasin sinki küünte vahele saada. Lootes, et see jube küüslauk ei ole seda maiuspala ära rikkunud. Minu meelest kõlbab küüslauk vaid Kollase Kassi peletamiseks, 
isegi muskushiire maitset see paremaks ei tee.




Terve õhtu kallistasin suuvärskendajat ja aegajalt kontrollisin, et kas lõhnab ikka endiselt värskelt või on küüslauk ka selle aroomi tapnud ja pean endale tänaseks ööks teise kaisuka otsima.





"Kuidas sul see suudle punapead päev möödus," kuulsin Härra Abikaasat Skypes küsivat.
"No ei vedand jah," muigas Paikäsi, "õnneks on mu austajaskond gripiviiruses ja tänava peal ka keegi juurde ei astunud, aga sul on veel võimalus," üritas ta oma naiselikku kavalust kasutada.
"Nojah siis, eks siis kui  koju tulen, siis annan endast parima," lubas ta suurelt, et Paikäsi rohkem ei nokiks. Mille peale naisuke kulmu kortsutades kordas "Siis ja siis" ja keeras end külili.

Ronisin kõrgemale positsioonile.  Lükkasin õrnalt käpaga ta "lehvivad lokid" näo ette, et küüslauk mind kõrgustest alla ei niidaks ja hoidsin oma meeled valvel, et Paikäel ei tuleks hullumeelset mõtet mind musitama hakata. Mine sa neid naisi tea! ;) ja kuidagi kahju oli ka...😿






Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar