neljapäev, 17. detsember 2015

NAHKADE VÄLJANÄITUS

Tegelikult algas see saaga juba rohkem kui kuu aega tagasi. Paikäsi õpetas koolis viiendikele varda keerutamist ehk kudumist. Keerutati ikka parempidi ja pahempidi ning püstitati eesmärk: kududa jänes. 

Muidugi hakkasid siis ka minu valdustesse tuttsabad tungima. Olin valmis vastu hakkama, aga siis tabas mind saatusesõrm vastiku voolava nohu kujul. Perenaine arvas selle peale, et mul on ilmselt karma võlg. Iga aevastusega tatti lendas, nii et kõik pereliikmed käisid minust kaarega mööda ja iga turtsatust kuuldes katsid oma näo kätega. Terve nädala magasin kastihunniku otsas ja jõin vaid vett. Paikäsi käis murelikult mu nina pühkimas ja mõõtis silmadega kas ma olen ikka miskit joonud või söönud. Tegi mulle õrnalt pika pai ja avastas, et ajan hullu mööda karvu. 
"Sinu nahk küll turule ei kõlba, su turuväärtus on suht kasin," ohkas ta murelikult. 
"Mis turg," ajasin oma pea loiult püsti. Polnud ma veel kuulnud, et kassi nahkasi turul müüakse. 
"Kui terveks saad, siis võtame iluprotseduurid käsile" lausus ta ja hakkas jänest kuduma.

Nädala möödudes tundsin end juba paremini. Kannatasin kammimist  ja söögiisugi oli juba parem. Paikäsi käis ka rõõmsama näoga ringi ja Pesamuna toppis mulle kassimaiusi nina alla.


Voodigi tundus juba väga ahvatlev paik, sest seal oli seltskond ja sai mõnusalt Paikäele sülle imbuda, just täpselt kudumistöö ja kõhu vahele. Avastasin, et vahepeal oli valminud üks jänesenahk. Meisterkuduja nimetas seda välimiseks kestaks ja et sisemise iluga tuleb veel tegeleda. Ausalt öeldes ajas see jänese välimine kest mind närvi, sest kogu tähelepanu oli temal ja mina kui raskest haigusest paranenu olin kuidagi tahaplaanile surutud. Niikui jänese nahk jäeti järelvalveta, tegin talle otsustava rünnaku. Haarasin ta oma käppade vahele ja rapsisin seda hoolega, kuni kuulsin Paikäe kõvahäälset noomimist, et see nahk viiakse väljanäitusele ja ei maksaks oma kogunenud negatiivseid emotsioone ühe väikse väeti jänku peale välja elada. 
Meie erimeelsused lõppesid sellega, et perenaise käed oli kriimulised ja minu ego väga solvunud.

Vahtisin pahuralt kuidas jänesele sisemist ilu sisse topiti ja silmnägu pähe tikiti. Ma oleks ka veel natuke omalt poolt tikkinud mõned augud ja kriimud.

"Rahune nüüd maha! See jänes läheb koos viiendike kootud jänkudega aknavahe näitusele ja siis võid taas mu süles lösutada!" püüti mind maha rahustada.





Paikäsi meisterdas jäneste väljanäitusele veel ühe kuuse, otsustades, et see on küll nüüd viimane kuusk mille ta sel aastal teeb
Et poliitiliselt korrektne olla, siis on vähemalt jänestemaailmas toimunud kodanike meelsuse muutus ja erinevused on lubatud ;)

Ja näituse avamise puhul sadas isegi hetkeks lumi maha.

Lõpp hea, kõik hea! Minu nahk jäi ikka minule ja jänesed ei vallutanud minu kuningriiki!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar