Lõpuks päev, millal ei saja vihma. Paikäsi sättis end õue ja mina haakisin kaasa. Läksime kuuri.....fotokaga. Nuuskisin hiirehaisu, lootsin et saan mõne äraeksinuga pisut peitust mängida. Aga Paikäsi tegeleb aktiivselt puuküürnike hävitamisega ja tundsin ninas vaid värvitud voodrilaudade lõhna.
"Teeme puukuuri romantikat koos kolme kassiga", koukis ta taskust välja kolm kootud kõutsi. Olin kasside kudumisel ka kõva käpp olnud, no pigem olin harutamise harjutamisega abiks olnud varraste välja sikutamisel.
Paikäsi sättis kiisu-miisud puuriidale ja osutas näpuga ühele mustakirjule kõutsile, et see pidi täpselt minu nägu ja kommetega olema, pidavat ronima igale poole ja kogu hea kasvatus on läinud vett vedama, aga kindlasti olevat ka temal mingi missioon siin ilmas.
Hiljem kõndisime aias ringi ja mina uudistasin, mida kohalik krokodill lõunaks oli söönud.
Õnneks lõhnas sügiseste tigude, aga kahjuks mitte Kollase Kassi järgi.
Maja ees avastasin Lumeroosi õied. Proovisin kas need istumist ka välja kannatavad, aga Paikäsi ei kiitnud seda heaks, vaid ajas mu lillede pealt minema, et ilu peal ei trambita.
Toas arvas Pesamuna, et need on nunnud pihukassid, pisut küll juba üle kasvanud, aga mina ju enam peopesasse ei mahtuvat.
"No kui pidu, siis pidu, peaasi, et ei ole tühjad peod", arvas Paikäsi kahemõtteliselt ja klõpsis pilte edasi.
"Mõtleks, et mina ei mahu enam peo peale," vehkisin oma sabaga objektiivi ees, kuni mind kööki nügiti ja kassimaiusega lepitust otsiti.
Kolm kõutsi oma missiooniga: kaks leiavad endale uue kodu, aga see n.ö. minu koopia pidi hakkama Paikäe kotil ripuma, tema elu eesmärk olevat valgustada Paikäe kotti, et see autotulede säras välja paistaks. Vat siis milline elutöö! Hea, et mind rippuma ei panda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar