"Kui sulle on antud pea, siis tuleks seda ka kasutada," nii nentis Paikäsi, kui oli lõpetanud kokkuvõtte enda kuuenda klassi tüdrukute vägitegudest,
mille kõrval Prantsuse revolutsioon oli lapsemäng.
Viibutas meie, Coca ja Cola, poole kahvliga, millega oli just kahmanud suure suutäie
oma ema tehtud sülti!
"Te, preilid, ei kujuta endale ettegi, et ühel teismelisel tüdrukul peab olema mees, MEEEEEES!
Kuues klass!
On ülilahe öelda: Minu meeeeees! või et
Kuule, ütle oma mehele, et ta paneks kõlari vaiksemaks
või et Millal sa oma mehega jälle kokku saad või, et oi, Minu mees ootab mind juba!
Ja oi kui toredalt saab oma MEHEGA aega veeta, mh, aega veeta..., mitte niisama käest kinni hoida ja taevas tähti imetleda!!! Vaid... Mõistate?
Ei noh, mida hekki, pekki või maakeeli - mida juttu? Lohutuseks kannavad mehe nime nendeealised noormehed, aga ikkagi. MEEEEES!!!
Jaa-jaaa, ma tean, et pubekal ei tööta aju nii nagu me ootame ja mõtlemine toimub heal juhul vaid varbaotsast nabani ja et igasugune normaalsus on kadunud kus kurat,
aga noh ikkagi - MINU MEES! või et saan uhkeldada MUL ON MEES!
Klassijuhataja jutule, et vahel oleks tore oma ajusid ka kasutada või vähemalt üritaks vahel ka peaga mõelda, vahivad mulle otsa vaid kaks imestunud silmapaari,
et ah mis, kes, kus ja milleks????"
Paikäsi ohkas, et õnneks on ikka normaalseid teismelisi ka ja
enamus ta klassist ongi suht okey noored.
Lülitas siis kogu helitehnika sisse, et saaks väga väga kõvasti soundi kuulata.
Otsis youtubest raskemat muusikat, sest oli tunda, et siin mingi kerge sült ei aita ja
isegi mehiselt seksikas
Tanel Padar oma võluva šarmandiga täna löögile ei saa.
Olles kuulanud pisut folkrocki ja õige pisut metalit, rahunes ta celti muusika helide saatel.
Tänas selle peale OMA MEEST, et jumal tänatud, on tal võimalus muusikat kuulata vahel nii, et kogu ümbrus on sunnitud Nox Arcana Night of the Wolfi salapäraseid hirmutavaid helisid kuulama.
"Kes maksab, see valib ka muusika ja mina maksan siin majas arved, nii et PUNKT.
Kuulate seda, mida mina valin!"
Muidu kuulame siin suviti naabrihoovist Meie Meest ja Anne Veskit.
Teate ausalt, vaid viimases hädas ja ainult siis kui enam tõesti midagi muud üle ei jää või tahame päriselt olla vahel ka n-ö.
keskmised süldisööjast eestlased.
"Vot nii on lood meie majas!" ja Paikäsi virutas külmkapiukse kinni: "Aitab süldist!"
ning keeras võimendist volüümi juurde, nii et me olime sunnitud selle lärmi peale pakku jooksma.
Istusime nagu kaks hirmunud hiirt diivani all ja ootasime millal see vampiirilik muusika otsa saab ning hakkaksid kostma helgemad helid.
Seinakell põmistas kella kaheksa lööke, akende taga peegeldusid vaid laelambi varjud ja
vana põranda laudadest õhkus külmust.
Paikäsi oli süüdanud vaniljelõhnalise küünla ja klõbistas rahutult arvutiklaviatuuri
ja valis muusikat.
Lõpuks kui celti muusika asemel hakkas kostma Marek Sadama Tulbid ja Bonsai,
mõistsime, et torm on vaibunud.
Hiilisime sabad püsti sülti norima, just just, seda vanaema tehtud, päris lihast,
päris eesti sülti.
Paikäsi tükeldas meile sülti ja viibutas küsivalt kahvliga meie poole: "Mees???"
"Ei, ei, ei" -raputasime meie pead, "Ausalt! Oleme ikka veel süütud, kiibistatud, steriliseeritud ja see mustavalge kirju kass on eunuhh. Kontrollitud, ausalt!
Ei, ei, meil ei ole meest!"
"Aga mul on," haaras Paikäsi telefoni, "Sau kallis, kaugel sa oled, jõuad juba laeva?...
Tore on, varsti näeme. Kallis oled!"
Iga asi ikka omal ajal või mis...
