"Kui Jaapan on liiga kaugel, siis tuleb see ise koju tuua,"ennetas Paikäsi Härra Abikaasa küsimust.
Abikaasa jõudis just kaugelt merede-mägede tagant koju ja leidis tulevasest elutoast igasuguste nõude-topside-ämbrite-betooni-liiva-turba-paberihakke täieliku kaose ja naisukesest oli saanud betoonimeister.
Tavapärase leemekulbi asemel möksis ta suures nõus labidaga segu kokku.
Mina kui ülemjuhataja jälgisin selle kaose edenemist valmis betooniehitiste vahelt.
"Ma teoorias olen väga tugev ja leidnud peas häid lahendusi, aga praktikas on veel puudujääke," kallistas ta kojusaabunud kaasat, "jalgadega on mingi probleem!"
Härra Abikaasa pani kohvri maha, võttis jope seljast ja takseeris naisukese jalgu:
"Mis su jalgadel siis viga on, täitsa siredad sääred?"
Paikäsi mätsis segu ämbrist, plastkarpidest ja teibist loovalt nikerdatud vormidesse:
"Mäh, mis siredad jalad? Rauatoigaste asemel kasutasin su plastiktoru ära."
"Plastiktoru? Ja see aitas su jalgu siis?" takseeris kaasa oma naist üllatunud pilguga.
"Jaa-jaa, see oli hea mõte, aga sae pead vist uue ostma," raputas ja kloppis ta vormiämbrit
nii et pritsmeid lendas.
Härra Abikaasa pühkis naisukese segukriimulist nägu "Mis sellega siis tegid?"
"Jalgu nüsisin, et tallad oleksid siledamad. Teip sai ka otsa, " vahtis ta otsivalt ringi
"aga see silikoonpüss oli vist juba enne katki," keerutas ta nõutult käes kahte metallitükki.
"Okeiii" venitas kaasa ja märkas siis Paikäe plaasterdatud sõrmi.
"Ah see või, vaibanuga muutis suunda," pomises siis vaiksemal häälel edasi,
et trell ajas hirmsat haisu välja ja ilmselt ei kasutanud ta õiget puuri ning jätkas häälekamalt, et sõrmedel on ikka väga kole hirmus valus ja kas kallis mees venitaks selle liivakoti nurka.
"Aga jalgadega on siis kõik hästi või, puhastasid ikka haavad ära," muutus kaasa isakanalikult (emalikult ülehoolitsev meespool) murelikuks kui oli liivakotiga ühele poole saanud.
Paikäsi vahtis mõistmatult küsijale otsa.
Olin just end mõnusalt Paikäe improviseeritud töölauale põõnama keeranud.
"Mh, mis haavad?" tõstsin ka mina üllatunult pea. Sõrme lõikamise tagajärge oli küll üle maja kosta. Mulle tundus, et sel momendil kõlasid kõik meditsiinilised ja slängilised karvased ning sulelised.
Pesamunagi tuli oma toast selle vandumise peale välja ja teatas, et tema isegi ei mõtle nii nagu ta
ema räägib. Aga jalgadest ei teadnud ma midagi.
"Minu jalgadega on kõik korras. Nende nikerduste jalgadega on probleeme, neid ma saagisin,"
ning Paikäsi andis pika ülevaatliku loengu
kuidas ta loob koduste vahendite ja naiseliku loogikaga jaapani laternaid eesti kastmes.
😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼
Hiljem käisime oma varakevadises aias, kus veel mingit ilu ei ole n.ö. jaapanit pildistamas.
Mulle tundus, et ühest laternatornist oleks võinud lausa kuningatroon saada.
Tundus nagu eestimaine jaapani keiser istuks oma kõrgustes.
😻😻😻😻😻😻😻😻😻😻😻😻😻😻😻😻
Meie aias on need laternad juba paar aastat peenardes kükitanud.
Ka lume sees on need päris ägedad.
😻
