Paikäsi otsis labidat. Vaatas kuuri ja kuuri taha. Tilbendasime tal jalus, no kuule perenaine, imetle nüüd ometi seda suurt saaki. No, vaata. Aga Paikäsi ei tahtnud seda surnud varest vahtida ja otsis edasi labidat, ise pomises, et ega see vaak mingi väike hiir pole, et saadan ta naabri risuhunnikusse.
No on naised, too neile värske liha, aga ei sobi. Vaid minnakse hoopis poodi ja tuuakse peent broileri hakkliha ning kiidetakse seda siis maa ja taeva vahele.
Kassid valvaku maasikaid, et rästad ei tuleks maiustama. See lausa palgatöö.
Tegin Paikäe elu see aasta kergemaks, et ei peaks maasikaid võrgutama ja tonte teiba otsa tõmbama. On küll aia igas nurgas sulehunnikud,
aga no mis siis.
Aga, mina Mustu (musta värvi Coca, kassiplikade paremaks tuvastamiseks saime vahepeal uued nimed), käin jahil nagu tõeline amatsoon ja tema otsib nüüd labidat.
Vahtisin nukra näoga labidaga patsutatud ja silutud värsket hauda ja kõmpisin minema.
Järgmine kord vean talle sisaliku voodisse, vat siis!
Kassipreili Kirju ei suvatse oma käpakesi jahipidamisega koormata.
Aga kui on vaja jahimehe juttu ajada, siis on tal alati kõige suurem saak.
Peaasi, et ta ise usub seda juttu!
Vahepeal harjutasime ka veganlust.
Pidi soolestikule hea olema.
Paikäele ei sobinud meie värske liha, ega kõrrelistest veganlus. Tema maiustas Linnapreililt tuvipostiga saadetud maitsvat kooki. Oma figuurile üldse ei mõtle, siis on häda, et volt siin ja seal.
Värsket kodumaist kraami tuleb ikka süüa, siis keha vonksis!
Ükspäev potsatas meie postkasti tähtis kiri. Üle Eesti hakkab Siil möllama, et kõiksugu nõrganärvilised neljajalgsed peavad kodus luku taga istuma, et ei peaks pärast mööda loomapsühholooge jooksma ja kadunud närve otsima.
Kuna mustakarvaline Coca oli juba volbripäeva hommikul uttu tõmmanud ja näitas end vaid korraks, et siis jälle kaduda. Paikäsi oli väga mures ja käis närveldades teda otsimas. Lõpuks vaatas ta meie majakesse, kus see pisut haige paharet kükitas.
Tema arest algas KOHE sellest hetkest. Peab see Paikäe KOHE nii kiire olema?
Meie ülenaabrid on hambuni relvastatud vabatahtlikud isamaa kaitsjad ja kui need ikka oma sõidukitele hääled sisse löövad, siis isegi kahejalgsete tagajalad pisut värisevad.
Paikäsi käib mööduvatele tuttavatele vormikandjatele lehvitamas. Ise ütleb, et hea vorm teeb mehest mehe, eriti kui ajulihas ka treenitud on.
Tavaliselt meenutab ta ka, et kuidas ta kord suure tormi ajal unustas Härra Abikaasa vormi õue nöörile pikale loputusrežiimile ning järgmisel hommikul korjas naabriaiast õunapuu otsast kalli kaasa sinisevärvilist vormipluusi, millel embleemid veel vaevu küljes lipendasid. Senini ei tea härra, et ta viigipüksid naabrinaise kompostihunnikus olid ;)
ning osad sokid jäidki kadunuks.
Püüdsime veel kahekesi Paikäe südant pehmeks nühkida ja oma kräunumisega teda ahastuse ääreni ajada, aga EI on EI.
Kirjuninaline Cola tahtis treenida oma ajulihast ja proovis erinevaid psühholoogilisi mõjutamistaktikaid.
Sa ju lased meid õue, onju! Nu ole nüüd inimene!
Oot, mis sa ei lasegi meid õue!?
Aga kuidas oleks kui......
Et, siis nagu mida, vä, ikkagi noh sedasi. Mida iganes, aga ise tead. Ma vahingi siin niiviisi!
Vaatame, millal Paikäsi alla annab? Küll annab. Kes siis ikka mu ilusaid silmi eirata saab?
Vahel tundub, et ilmaelu on ikka täitsa sassis. No ei mõisteta üksteist,
igas väljaütlemises otsitakse intrigeerivat tagamõtet või
ollakse lihtsalt inimene väga väikeses kirjas.
Ehk tasuks muuta vaatenurka.
Nagu tänagi!
Paikäsi limpsis maapähklivõid ja Pesamuna kommenteeris, et niiviisi ta küll suveks rannavormi ei saa. Selle peale nentis Paikäsi, et kõik oleneb vaatenurgast ja lakkus lusika demonstratiivselt puhtaks. Pesamuna krimpsutas nägu ema käitumise peale, aga lapsevanem kinnitas, et tema on juba selles eas, kus peeglist vastu vaatav sõbranna on täitsa talutav ning seisu-ja istekohad valib ta just oma meeldimise järgi.
Selles viimases oleme meie, kaks parajas kasvamise hoos, kassipiigat temaga igati nõus.
Traditsiooniliselt võiks ju oma konservi limpsida taldrikust, aga uuem mood on see,
et söök tuleb käpaga välja loopida, kõige nelja käpakesega ise taldrikusse ronida ja
sealt siis keelega sudides põrandal lebavaid tükikesi matsutada.
Paikäel on küll eriarvamus sellest aktsioonist ja sõimab meid põrsasteks, aga kui vaadata karmi tegelikkust siis on kolmveerand perest ise kõik sea-aastal sündinud.
Nii, et keda me sõimame?
Või kui pereliikmed end piisavalt kiiresti ei liiguta, siis käsib Paikäsi neil oma tagajalad käbedamini liikuma panna ja võrdleb neid magava kilpkonnaga,
kes pidi neist ka kiirem olema.
Eriti kui kallis Abikaasa räägib, et ta käib korraks ära ja tuleb kohe tagasi.
Paikäe arvates tähendab "kohe" just nimelt KOHE! Mitte mingi suvalise aja pärast kohe.
Aga meile sobib ka see "kohe" õuest tuppa tulemine. Ei maksa ikka selle kiire asjaga tormata. Las see Paikäsi harjutab oma vilistamist. Kui ta juba palju osavamaks saab,
küll me siis ka kohe tuleme või siis ikkagi käime veel korraks ära.
Seniks naudime seda kilpkonnaks olemist!
Õhtupoolikul toimus uus draama. Pesamuna oli trenni hiljaks jäämas, sest ta ei saanud ju KOHE minema ja hakkas kiiruga saapaid jalga toppima: "Mis jama siin jälle on?"
Raputas saapaid ja sealt pudisesid välja kommipaberid, tšekipallikesed, juuksekumm, puutükid ja kihvajälgedega nätsupaki saatis ta prügikasti poole.
"Ah, krt, minu nätsupaki on nad rotti pannud!"
Tuiskas siis ukse klõmmides välja, jättes endast maha paraja sodihunniku.
Vahtisime jahmunult seda prahihunnikut ja no ausalt, on ikka täielik põrsas.
Meie küll seda koristama ei hakka! Paikäsi kasvatagu ise oma järelkasvu.
Paikäsi sahmerdas samal ajal oma "kullakesega", ehk renoveeris üht jäätmejaamast päästetud pinki. Lihvis, värvis ja liimis, meie muudkui nuuskisime tema ümber.
"Halloooo, politseikoerad, kobige eest" , nügiti meid tolmuhunnikust minema.
No tõesti, sellise tolmu sees me küll illegaalseid vahendeid ei tuvasta,
olgu meil või politseikoera nina.
"Kus mu pintsel on, ah? Kuulge kratid, minuuuu pintsel, kus on?" puuris ta meid oma
ma-tean-et-teie-seda-tegite pilguga ja sammus otsustaval sammul köögi poole. Kappasime nagu hobused temast ette, endil südamed kloppimas nagu jänesel.
Paikäsi uuris laua alust, roomas käpuli mööda põrandat ja vahtis kappide alla,
udjas ahjuroobiga puhveti alust.
Meie vahtisime keskendunult oma söögikaussi ja Cola ajas taga nähtamatut ämblikku.
Paikäsi raputas meie pesakotti ja ups kukkus sealt välja
lakutud-katkutud-harvendatud pintsel.
"Oh, see näeb välja nagu Tšernobõli siil" ohkas ta lennutades seda prügikasti
"Rotid!, ma ütlen, väiksed pätirotid!"
Njaah, täna vist sööme nähtamatuid ämblikke.
Õhtul kui maja juba vaikseks jäi ja Paikäsi võideldes unega püüdis telekat vaadata,
haaras meid vastupandumatu tahe harjutada teisel korrusel parkuurimist.
Aknalaualt põrandale ja tagasi hüpete harjutamisel ei pannud me tähelegi, et ta oli vaikselt trepist üles hiilinud:
"Mis te siin trambite nagu elevandid, uneaeg on ja kohe-kohe tuttu" ja pistis meile palderjanilõhnalise mänguhiire nina alla.
Müüdud! Ilma kauplemiseta! Odav ja kiire diil!
Mis teha, oleme ostetavad ja Paikäel on rebasekombed ;)
Või tõmbasime hoopis tema haneks?
Sest, mida saaks pahaks panna kahele kukununnu kiisupreilile?
See kurb päev, millal üks valitsusaeg sai otsa ja uut ei olnud veel tulemas.
Aasta, milles on siiski veel praegu pisuke igatsust.
Paikäsi süütas Basteti haual küünlad ja meie pidime ontlikult käituma, mitte "saagima" (nagu Paikäsi ütleb) ühest põõsast teise.
Nii kummaline, et just selle ilusa sirelipõõsa taustal sai Bassuga pilt tehtud,
mille all ta nüüd puhkab.
Meie arvates oli Bastet lillelapsest memmepoeg, täielik nohik-
keskealise pisut üksiku naisterahva rõõm ;)
Meie aga oleme iseseisvad noored kassipreilid, tänapäeva alfaemased,
nagu üks tänapäeva Eesti naine peab olema.
Räägitakse, et Bastet olla kuningas olnud.
Äh, kindlasti pissis lillepeenrasse, tuli poriste käppadega tuppa puhaste linade peale ja matsutas süües nagu notsu.
Kuid meile räägitakse, et püüdis hiiri, valvas Paikäe und, mitte ei trampinu varahommikul üle tema ja tassis Pesamuna võistluskohvrisse õnnekrõbinaid.
Siiani ei saa me aru, miks temal lubati magada Paikäe pikkadel punastel juustel, aga meie ei tohi ta rinnakate traate närida ega ta sokke laiali tassida.
Männikäbid peavad ka olema lilleseades, mitte Paikäe teki all.
Ja prügi ei lubata ka meil jalanõude sisse tassida,
prügikastis magamisekst ei maksa rääkidagi.
Isegi lillepotis ei tohi kaevata, mis siis et seal kasvavad mingid omapärased grilltokklilled- olla kassikaitseks pandud.
Imelik, et ühele on kõik lubatud, aga teistele on ainult reeglid ja piirangud.
Tuleb, vist leppida, et on olemas mingi priviligeeritud kassisort.
Tänase päeva puhul oleme valmis vana kuninga ülistust taluma
Paikäsi nägi FB avarustes Purina üleskutset "Kuidas sai alguse sinu ja sinu kassi sõprus?"
Nüüd ongi õige hetk nendele hämaratele lugudele valgust heita, niikuinii oli see tal kunagi plaanis.
Kord kui Pesamuna veel väike tüdruk oli, selline isegi mitte veel koolieelik, uuris ta Vanaemalt, et kust siis lõpuks need lapsed tulevad, et kas portsu lapsi siia ilma toonud vanaema ikka ise ka teab, kuidas need asjad käivad?
Vanaema on selline vägavanaaja kasvatusega ja vastas lapselapse provotseerivale küsimusele,
et kapsalehe alt.
Selle vastuse peale vajus Pesamunal suu lahti, silmad muutusid suureks nagu Vanaema nina peal olevad prillid ja kõnevõime tagasi saanuna pahvatas lõpuks:
"Kuidas, sa niii LOLL oled, et usud seda jama!"
Paikäsi pidi selle emotsioonipahvaku peale vee kurku tõmbama ja jäi pinevusega kuulama,
et kuidas siis tema vana ema reageerib noorema põlvkonna otsekohesusele.
Ta valmistus juba mõttes pikema epistli kuulamiseks laste kasvatamatusest ja etvanainimesteganiieiräägita teemaarendust.
Aga Vanaema kergitas vaid kulmu ja palus end Pesamunal sellel teemal harida.
Talle siis seletati, et emme-issi vahel peab olema selline väga lähedane kalli-kalli armastus, et isegi päikesekiir ei mahu nende vahele ja laps ikka kasvab emme kõhus, kuni nad küpsed on
ning siis suure kisaga ilmubki see tita siia maailma.
Ning kui ta kapsalehe alt leitaks, siis pole ju ta vanemad teda endale tahtnud, mis oleks väga-väga kurb, aga ehk keegi ikka selle beebi sealt ära korjab.
Vanaema arvas selle valgustatuse peale, et ju siis on ikka mõne lapse jaoks neid
kapsaid kasvatada vaja.
Eks kiisudega on ka nii, et suts valmis ning võib olla leiad endale kiisu kapsalehe alt
või siis Tallinna või Narva suvilarajoonidest.
BASTETI (vana kuninga) LUGU
EDASI SAAD LUGEDA ILMUVAS RAAMATUS 🐈
Rohkem kui 10 aastat tagasi hakati oma perele kiisut otsima: musta, siledakarvalist poissi.
Sel ajal oli internetiavarustes väga vähe portaale, mis tegelesid kiisudele kodude otsimisega ja millegipärast olid mustad kiisupojad nõutud tegelased.
Aga Päikäsi ei olnud nõus kompromissi tegema, sest must kass pidi olema ainuke võimalik variant, kes tema olemusega sobiks.
Nii pidigi Linnatibi õhtuti muudkui internetiavarustes n.ö. kassijahil olema.
Lõpuks õnnestus ühest hoiukodust selline kiisu leida.
Järgi minemise päeval nühkis Linnatibi alles koolipinki ja Pesamuna põõnas lasteaias lõunaund,
kui Päikäsi koos Härra Abikaasaga naaberlinna sõitsid.
Neile pisteti pihku väike kingakarp, milles kössitas üks imetilluke, pissikakaga koos,
haledasti näuguv ja hirmust värisev musta värvi rähmaste silmadega kassipoeg.
Päikäsi vahtis jahmunult seda õnnetusehunnikut, sest tema arusaam kiisupoegade hoidmisest oli hoopis teisem. Tõstis siis märjad silmad abikaasa poole ja sosistas küsivalt "Mis me teeme?"
"Mis te siis tahtsite saada, ta ju Tallinna tänavatelt korjatud? Mul neid toas veel",
närveldas hoiukodu pidaja.
Muidu rahuliku meelega Härra Abikaasa silmades sähvisid tulukesed ja
ta võttis otsustamise enda peale: "Me võtame selle kassi!"
"Tore, kirjutage mulle kuidas tal siis läheb?" poetati meile visiitkaart ja olidki jutud räägitud.
Abikaasa lõi autole hääled sisse ja kimas poe poole. Astus pika sammuga lemmikloomatarvete riiulite poole, ladus käru kõige kallimat kassipidamise kraami täis, teatas väga rõhutatud toonil proua abikaasale, et nende pere kiisu ei pea millegist puudust tundma
ja ta ei taha mõeldagi,
millises olukorras need teised kassipojad selles hoiukodus on.
Kiisuke sai nimeks Bastet, Päikesekuninga Ra tütre järgi,mis siis, et oli täitsa poiss, mis poiss.
Bastet kasvaski suureks oma uue pere suurtel ja väikestel pihkudel. Suure poisinagi ronis mööda püksisäärt sülle ja lemmik transpordivahendiks sai talle kukilsõit.
Kuna see kiisupoeg polnud saanud mingit arstlikku kontrolli, siis kollektiivselt põeti läbi
ussi- ja kassihaigused.
Aga kõik said terveks ja Bastet rõõmustas meie päevi kümmekond aastat.
Paikäsi otsustas temast isegi blogi kirjutada. Vat, mida võib üks kassike oma perega teha. ;)
Ka oma imelise elu viimased hetked lõppesid tal Paikäe hellade käte vahel.
Kui sul on tahtmine poetada pisaraid, siis võid lugeda seda postitust.
"Kui sulle on antud pea, siis tuleks seda ka kasutada," nii nentis Paikäsi, kui oli lõpetanud kokkuvõtte enda kuuenda klassi tüdrukute vägitegudest,
mille kõrval Prantsuse revolutsioon oli lapsemäng.
Viibutas meie, Coca ja Cola, poole kahvliga, millega oli just kahmanud suure suutäie
oma ema tehtud sülti!
"Te, preilid, ei kujuta endale ettegi, et ühel teismelisel tüdrukul peab olema mees, MEEEEEES!
Kuues klass!
On ülilahe öelda: Minu meeeeees! või et
Kuule, ütle oma mehele, et ta paneks kõlari vaiksemaks
või et Millal sa oma mehega jälle kokku saad või, et oi, Minu mees ootab mind juba!
Ja oi kui toredalt saab oma MEHEGA aega veeta, mh, aega veeta..., mitte niisama käest kinni hoida ja taevas tähti imetleda!!! Vaid... Mõistate?
Ei noh, mida hekki, pekki või maakeeli - mida juttu? Lohutuseks kannavad mehe nime nendeealised noormehed, aga ikkagi. MEEEEES!!!
Jaa-jaaa, ma tean, et pubekal ei tööta aju nii nagu me ootame ja mõtlemine toimub heal juhul vaid varbaotsast nabani ja et igasugune normaalsus on kadunud kus kurat,
aga noh ikkagi - MINU MEES! või et saan uhkeldada MUL ON MEES!
Klassijuhataja jutule, et vahel oleks tore oma ajusid ka kasutada või vähemalt üritaks vahel ka peaga mõelda, vahivad mulle otsa vaid kaks imestunud silmapaari,
et ah mis, kes, kus ja milleks????"
Paikäsi ohkas, et õnneks on ikka normaalseid teismelisi ka ja
enamus ta klassist ongi suht okey noored.
Lülitas siis kogu helitehnika sisse, et saaks väga väga kõvasti soundi kuulata.
Otsis youtubest raskemat muusikat, sest oli tunda, et siin mingi kerge sült ei aita ja
isegi mehiselt seksikas
Tanel Padar oma võluva šarmandiga täna löögile ei saa.
Olles kuulanud pisut folkrocki ja õige pisut metalit, rahunes ta celti muusika helide saatel.
Tänas selle peale OMA MEEST, et jumal tänatud, on tal võimalus muusikat kuulata vahel nii, et kogu ümbrus on sunnitud Nox Arcana Night of the Wolfi salapäraseid hirmutavaid helisid kuulama.
"Kes maksab, see valib ka muusika ja mina maksan siin majas arved, nii et PUNKT.
Kuulate seda, mida mina valin!"
Muidu kuulame siin suviti naabrihoovist Meie Meest ja Anne Veskit.
Teate ausalt, vaid viimases hädas ja ainult siis kui enam tõesti midagi muud üle ei jää või tahame päriselt olla vahel ka n-ö.
keskmised süldisööjast eestlased.
"Vot nii on lood meie majas!" ja Paikäsi virutas külmkapiukse kinni: "Aitab süldist!"
ning keeras võimendist volüümi juurde, nii et me olime sunnitud selle lärmi peale pakku jooksma.
Istusime nagu kaks hirmunud hiirt diivani all ja ootasime millal see vampiirilik muusika otsa saab ning hakkaksid kostma helgemad helid.
Seinakell põmistas kella kaheksa lööke, akende taga peegeldusid vaid laelambi varjud ja
vana põranda laudadest õhkus külmust.
Paikäsi oli süüdanud vaniljelõhnalise küünla ja klõbistas rahutult arvutiklaviatuuri
ja valis muusikat.
Lõpuks kui celti muusika asemel hakkas kostma Marek Sadama Tulbid ja Bonsai,
mõistsime, et torm on vaibunud.
Hiilisime sabad püsti sülti norima, just just, seda vanaema tehtud, päris lihast,
päris eesti sülti.
Paikäsi tükeldas meile sülti ja viibutas küsivalt kahvliga meie poole: "Mees???"
"Ei, ei, ei" -raputasime meie pead, "Ausalt! Oleme ikka veel süütud, kiibistatud, steriliseeritud ja see mustavalge kirju kass on eunuhh. Kontrollitud, ausalt!
Ei, ei, meil ei ole meest!"
"Aga mul on," haaras Paikäsi telefoni, "Sau kallis, kaugel sa oled, jõuad juba laeva?...
Paikäsi sortis ükspäev oma edevaid jõululinu, et teha fotosessiooni. Ei leidnud miskit tagasihoidlikku, ikka vaid sädelus ja jõulised värvid. Mul kiskusid juba silmad kõõrdi sellest särast ja fotokaga plõksimisest. Koputasin käpaga laua peale ja nõudsin .... kuuske. Kõik FB kassipildid jutustavad ägedatest kuuskedest, kus saaks ronida, aga meie?? Mida peame tegema meie, Coca ja Cola?
Sabad seljas jooksime kuuselõhna otsima.
Hetkeks tunduski meile, et oleme leidnud oma aiast uue kuuseliigi.
Sellise mütaka onnkuuse, millest turritavad välja peened hõbedased oksad.
Kahjuks purustas Paikäsi kõik meie lootused, et saame selle tuppa tassida.
See olla hoopis ühe hõbedase paju talvekasukas.
Harjutasime siis meeleolu parandamiseks üle põõsaste hüppeid.
Proovisime ka hiilimist lihvida, aga pruunikirjul Colal oli selge eelis.
Ta suudab väga hästi paemüüriga kokku sulanduda.
Käpakesed hakkasid juba külmetama, aga ikka polnud sobivat kuuske.
Lonkisime siis üheskoos tuppa. Otsustasime, et parim tujutõstmise meetod on kiusata Pesamuna.
Hiilisime ta tuppa ja ollalalaaaa, seal seisis KUUSK-
küll kuidagi teist värvi ja lõhngi polnud mingi öko, aga kuusk!!!
Cola muidugi lõi kohe hambad iga kuuli sisse, sest maitset peab ju kontrollima ja vedas siis kõige paremad ja läikivamad kuuseehted allakorrusele Paikäele voodisee.
Me ju kõik teame, et Paikäsi armastab läikivaid kulinaid ja neid peab olema alati palju.
Mina sättisin end ontlikult säravate pakkide kõrvale, et olla lihtsalt ilus (ilma kulinateta) ;)
Pesamunale meie aktsioon väga ei meeldinud, aga kui me endile väga patukahetsejate näod ette manasime, siis ei saa ju ometi ühelegi kassile kuuserappimise tööd pahaks panna.
