Kolmapäev, 18. aprill 2018

KUNINGAS ON SURNUD, ELAGU KUNINGAS




Täna on just see päev.
Just see päev aasta tagasi.

See kurb päev, millal üks valitsusaeg sai otsa ja uut ei olnud veel tulemas.

Aasta, milles on siiski veel praegu pisuke igatsust.

Paikäsi süütas Basteti haual küünlad ja meie pidime ontlikult käituma, mitte "saagima" (nagu Paikäsi ütleb) ühest põõsast teise.



Nii kummaline, et just selle ilusa sirelipõõsa taustal sai Bassuga pilt tehtud, 
mille all ta nüüd puhkab.

Meie arvates oli Bastet lillelapsest memmepoeg, täielik nohik-
keskealise pisut üksiku naisterahva rõõm ;)

Meie aga oleme iseseisvad noored kassipreilid, tänapäeva alfaemased, 
nagu üks tänapäeva Eesti naine peab olema.

Räägitakse, et Bastet olla kuningas olnud. 
Äh, kindlasti pissis lillepeenrasse, tuli poriste käppadega tuppa puhaste linade peale ja matsutas süües nagu notsu. 
Kuid meile räägitakse, et püüdis hiiri, valvas Paikäe und, mitte ei trampinu varahommikul üle tema ja tassis Pesamuna võistluskohvrisse õnnekrõbinaid. 
Siiani ei saa me aru, miks temal lubati magada Paikäe pikkadel punastel juustel, aga meie ei tohi ta rinnakate traate närida ega ta sokke laiali tassida. 
Männikäbid peavad ka olema lilleseades, mitte Paikäe teki all. 
Ja prügi ei lubata ka meil jalanõude sisse tassida, 
prügikastis magamisekst ei maksa rääkidagi.
 Isegi lillepotis ei tohi kaevata, mis siis et seal kasvavad mingid omapärased grilltokklilled- olla kassikaitseks pandud.

Imelik, et ühele on kõik lubatud, aga teistele on ainult reeglid ja piirangud. 
Tuleb, vist leppida, et on olemas mingi priviligeeritud kassisort. 

Tänase päeva puhul oleme valmis vana kuninga ülistust taluma 
ja temast pilte vahtima.








🐾🐾🐾🐾🐾🐾🐾🐾🐾🐾🐾🐾🐾🐾🐾🐾

2 kommentaari:

  1. Tõsi, aeg parandab haavad ja jääb vaid kaunis mälestus

    VastaKustuta
  2. Igatsus sõbrast jääb igavesti seda ei suuda unustada isegi aastatega. Sõber on läinud aga hinges on valus ja seda kannad kaua kaasas.

    VastaKustuta