KOHVILE!

Paikäsi meisterdas figuurisõbralikke ahvatlusi.

Vaata

https://rohelisevillaloomeaed.blogspot.com.ee/2017/12/olete-kutsutud-kohvile.html

ROHELISE VILLA LOOMEAIA postitus

Me omame kindlasti asju, mis on meile kallid, vajalikud või lihtsalt natuke katki, mida ära visata ka ei taha veel. 

Mina olen selle aja kasvatusega, et enne kui ära viskad, 

siis võiks proovida neid parandada.
Mis parandusse läks loe teisest blogist.

https://rohelisevillaloomeaed.blogspot.com.ee/2017/12/kokkuhoid-pole-koonerdamine-nr-1.html

COCA JA COLA ehk preilid TÜÜBID

Sellel kurval varakevadisel päeval, kui Päikäsi sai teada, et Basteti elupäevad on otsa saamas, 

lubas ta vahelduseks võtta kõduussid, sest nende sündi ja surma ei pea ta oma silmadega nägema 

ega hinges läbi elama. 

Mais saabuski 10 kilone pakk kõduusse koos oma korrusmajaga, sellest aga kunagi hiljem Paikäe aiateemalises blogis

https://rohelisevillaloomeaed.blogspot.com.ee/

Aga augustiks oli suurim kurbus soojamaa päikese ja armastava pere keskel lahjenenud ning koos Pesamunaga surfati Pesaleidja lehel ja peeti kirjavahetust sealsete töötajatega.

Olles ausad, siis väga kergelt see teekond ei läinud. Küll olid välja valitud kiisupojad juba ära lubatud või haiged või lihtsalt ei vastatud. 

Aga ühel hommikul loksus kõik paika. Pesamuna leidis kaks kiisupoega, ühe musta ja teise kilpkonnakarva Tartust. Härra Abikaasa sai käsu autole hääled sisse lüüa ja Paikäsi haaras kaasa kassikoti ning teekond läks lahti.

Ja nii need kaks Narva venelast (Härra Abikaasa sõnad) Tartust Türile jõudsid. 

 COCA ehk Koka- must kiisupreili,kellel on mõtlik pilk ja asjalik olemine. Arukas, sõnakuulelik, pisut arglik, see eest pere suurim õgard. Tema moto on "Tark ei torma ja kui tormab siis täiega!"
Süles olen vaid 1 minuti, kui sedagi.

Paikäe sõnul täiesti normaalne kassipreili-riikliku õppekavaga kodanik.

 COLA ehk Kanep-kilpkonnakarva kiisupreili, kelle jaoks alati kuskil miskit toimub. Kõik kõrgused on vallutamiseks. Sõna kuulavad vaid pehmod ja õppimine toimub katsetamise teel. Iga pala ei ole ometi söömiseks ja igasse tühja kasti tuleb pissida, mitte magama minna. Sülesolemine on peaaegu hea, eriti kui muditakse kõhukest ja käpakesi.

Paikäe sõnul- aktiivsus tähelepanu häirega, keskendumisraskustega-lihtsustatud õppekavaga kodanik.

"Mina kohe küll selle puu otsa ei torma, las Cola tõmbleb, ta ju jälle laksu all!"

"Kaua sa passid seal all, siit on ikka megahea vaade!"

UUS REKLAAMNÄGU

Lõpuks võttis Paikäsi end kokku ja hakkas oma kadunud muusat otsima.

Vahtis sahtli põhja, hiilis kapi alla, kraapis harjaga sealt hunniku meie mänguasju välja ja 

tuhlas fotoka mälukaardis.

Nentis lõpuks suunurgast, et leidis vist muusa tagumise jala üles või vähemalt vilksatas talle vasaku jala suur varvas. Vähemalt midagigi. 

Meie, Coca ja Cola, oleme ammu juba ühteteist siin majapidamises korraldanud, et Paikäsi ometigi hakkaks ka meist kirjutama, aga ei, mitte üks kriips meie suurest maailmavallutusretkest, 

ehk nüüd aeg muutub. Ehk!?

Vähemalt on blogil uus kujundus, uued reklaamnäod.

Oleks väga tore, kui lugeja blogi kommentaarides teada annaks, kas ta oleks veel lugeja või 

tuleb putka kinni panna ja mitte üks "sai" enam.

Me katsume teid oma pilguga mõjutada ;)

Nali!

Nali!

Nali!

Tegelikult oleme illikukukesed!

Nali!

Nali!

Nali!

EI SAA LÄBI KASSITA

Täna algas sügis.

Koos oma värvide, vihmasadude, saagi korjamise ja kahe pubeka kassipreiliga.

Viis kuud ja viis päeva on möödas päevast, mil Rohelise Villa Kuningas lahkus vikerkaare peale.

Aga kurbus saab ükskord otsa ja elu läheb edasi.

Nii nagu Bastetile, meeldib Cocale ja Colale uudistada kuningriigi kõige pikemas lillepeenras.

Täna otsis Paikäsi deja vu efekti ja see peaaegu, et õnnestus.

Bastet eelmisel aastal lillepeenras: väärikas ja austusväärne, nii nagu seisus nõuab.

Basteti auks valmistatud mosaiikkuju koos Colaga, kes pole veel  troonile kroonitud: 

noor ja uudishimulik nagu üks noor kass peab olema.

Ja Cola, kellest saab vist õuenarr: lõbus, meeletult mänguhimuline ja kõiki asju peab talle sada korda üle rääkima ja siis pole keegi kindel, et ta asjast aru sai. 

Aga probleem on kõigilt teistel, kuid mitte temal.

😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼

KUI AEG SAAB OTSA

Kahtlaselt segamatu uni oli, mõtles sel kevadisel hommikul Paikäsi kui silmad avas. 

Kui pärast tubades ringi vaatamist ja bassutamist ikka veel keegi ei reageerinud, muutus Paikäe süda rahutuks. Hetkeks ta rahunes kui leidis mu  mosaiigitööde laual lesimas. 

JUTUD JÄTKUVAD RAAMATUS

Ta ei märganud veel minu tuhmunud pilku ja vaevatud olekut. Olin viimasel kuul oma valusid hästi varjanud-vähemalt ma ise arvasin nii. Kuigi, jah, pärast seda kui  me viimati arsti juures käisime ning Paikäsi terve pika tee mind süles enda vastu surudes nuttu löristas ja Härra Abikaasa vaikides rooli keeras, oli õhkkond kuidagi teisem. Iga päev topiti mulle sisse n.ö. kassi kosmonautide toitu ja iga söödud palakese üle tunti siirast rõõmu. Mu keha hakkas raskele haigusele alla andma...

😿😿😿😿😿😿😿😿😿😿

Just siis kui Paikäsi oma tavalist tööpäeva oli lõpetamas, lendas üle koolimaja ilmatuma suur tume linnuparv, justkui must vari oleks akna tagant mööda libisenud. See oli hetk, mis justkui annaks märku, et on aeg.

😿😿😿😿😿😿😿😿😿😿

Kui me koos koduuksest sisse venisime ei jaksanud ma enam eriti kõndida. Paikäsi viskas kotid keset põrandat, võttis mu hellalt sülle ja ehmus, kui mu suunurgast immitses kollast vedelikku. Nägin kuis pisarad voolasid mööda ta põski, kuidas ta nutt muutus aina häälekamaks ja kuidas ta käed värisesid kui ta hellalt mu suud mädast puhastas.

"Kas tõesti on nüüd aeg käes?", kuulsin sosistavat teda läbi voolavate pisarate, "mida ma teen, mida ma teen? Kurat, miks pole kedagi kodus, kui mul on vaja tuge!" muutus ta juba päris häälekaks. 

Kõik olid kodust ära: Härra Abikaasa kaugel tööl ja Pesamuna veel kaugemal vibutamas. Olimegi kahekesi. Paikäsi vihkas seda hetke, sest ta oli üksi ja ta üksi pidi oma südame rindu võtma ning tegema selle lõplikku otsuse. 

Kuigi me teadsime juba ammu, et otsustamise hetk tuleb millagil, kõik oli vaid aja küsimus, oli see siiski kuratlikult raske.

Ta pani mu õrnalt voodisse, istus mu kõrvale ja üritas selgemalt mõelda. Võttis telefoni, otsis numbrit ja pani telefoni ära. "Ei, ma ei taha seda teha," vaatasime ahastavate pilkudega üksteisele silma. Ma olin väsinud, mu kaal oli vaatamata poputamisel langenud, jõudu andis vaid energiapasta ja pahalane mu maksast oli jõudnud neerudesse ning võtnud minult viimase jõu.

Paikäsi võttis uuesti telefoni kätte "Ma pean" ja ohkas isegi kergendunult kui keegi ei vastanud. 

Minu isiklik arst ei olnud levis.

"Mis ma teen?" vaatas ta mind mõtlikult. Minul on võimalus otsustada, püüdis ta end lohutada aga ma ei taha olla Jumal, kes otsustab, kes läheb vikerkaare taha ja kes saab veel oma kassiasju ajada.

Paikäsi otsis välja teise arsti numbri ja lasi telefonil kutsuda. Oli kuulda, kui teisel pool mehehääl hallootas, aga Paikäsi muutkui nuttis, kuni suutis lõpuks läbi pisarate sosistada, et oodake natuke. Lõpuks said kokkulepped tehtud. 

Ta tegi minust veel viimased klõpsud telefoniga, et oleks ikka piisavalt fotosid, mida vaadata.

Aega jäi viimased 45 minutit viimase sõiduni. Kell tiksus kuidagi väga häirivalt kõvasti ja liiga kiiresti. Paikäsi hoidis mind süles, surus oma näo mu kasukasse, silitas õrnalt ja rääkis kui hea meel on tal selle üle, et ma tema pere päevadesse olen nii palju päikest toonud ning need 9 aastat on olnud täis suurt ja tugevat armastust. Puksisin oma nina tema oma vastu ja tundisin suus ta soolaste pisarate maitset.

Arsti juures aeti asju rahulikult ja nii inimlikult kui vähegi võimalik. Enne kui mu hing lahkus tundsin kuidas Paikäsi hoidis käsi mu peal. Mind mähiti valge lina sisse ja siis oligi kõik. AEG SAI OTSA.

😿😿😿😿😿😿😿😿😿😿

Paikäsi istus ohates tugitooli ja vaatas baarikapi suunas. Nüüd joon end täis, muigas ta mõttes oma meeletuse üle ja võttis kapist Vana Tallinna pudeli. Olles esimese pitsi õlgu väristades hooga sisse joonud, helises telefon, millest kostis Härra Abikaasa rõõmus hääl, et kuidas läheb?

Kuuldes Paikäe nutetud peaaegu surmvaikset häält, et masendavalt ning ta kavatseb end täis juua ja, et Bassut ei ole enam, muutus ka tema väga nukraks. Küsimus "Kas oled ta juba maha matnud?", äratas Paikäe mustast august. "Ei, ma annan talle veel aega. Varsti lähen kaevan sinna astelpaju alla augu. Praegu on ta toas valge lina sees kingakarbis ."

Paikäsi maadles puu all labidaga, vooderdas augu elupuuokstega, hindas olukorra sobivaks ja suundus tuppa. Valas pitsi täis ja kugistas alla: "On ikka jube jook!" 

Võttis karbikese minu maise kehaga, kõndis aias läbi kõik minu lemmikkohad: suveõunapuu, minu õuemajake, väike tammepuu, möödus mu lemmiklillepeenrast ja vana tammealuse lõkkeplatsil meenutas, kuidas me kahekesi lõket tegime ja koos tuleleegist kujusid otsisime.

Lõpuks mattis ta mind maha, asetas hauale osa jaapani laternast ja süütas küünlad ka kõigis teistes laternates. Hämardus ja tulukesed helkisid imeliselt ning rahu saabus hinge.

Lõpuks kui kell oli juba väga palju avastas ta, et polegi täna veel söönud. 

Võileib tundus maitsetu, vaid pisarad, mis taas voolasid mööda põski andsid soolasust ja Vana Tallinngi maitses rõvedalt. 

Hetkeks oli tal isegi hea meel, et kedagi kodus ei olnud. Ta võis ohjeldamatult nutta, ilma, et peaks oma pisaraid peitma ja häält tasandama. Polnud vaja kellegi eest neid varjata. Vaid paar kevadist sipelgat rändasid mööda põrandat ja ajasid oma sipelga asju. 

Aknast paistsid värelevad tulukesed ja raadiost mängis "Hällilaul" filmist "1944" ja maailm oli nii meeletult kurb ning nii vastikult üksildane paik.

😿😿😿😿😿😿😿😿😿😿

Iga aeg saab ükskord otsa, aga ehk tuleb siiski veel Basteti lugusid siia blogisse.

JAAPAN EESTIMAISES KASTMES

"Kui Jaapan on liiga kaugel, siis tuleb see ise koju tuua,"ennetas Paikäsi Härra Abikaasa küsimust.

 Abikaasa jõudis just kaugelt merede-mägede tagant koju  ja leidis tulevasest elutoast igasuguste nõude-topside-ämbrite-betooni-liiva-turba-paberihakke täieliku kaose ja naisukesest oli saanud betoonimeister. 

Tavapärase leemekulbi asemel möksis ta suures nõus labidaga segu kokku.

Mina kui ülemjuhataja jälgisin selle kaose edenemist valmis betooniehitiste vahelt. 

"Ma teoorias olen väga tugev ja leidnud peas häid lahendusi, aga praktikas on veel puudujääke," kallistas ta kojusaabunud  kaasat, "jalgadega on mingi probleem!"

Härra Abikaasa pani kohvri maha, võttis jope seljast ja takseeris naisukese jalgu:
"Mis su jalgadel siis viga on, täitsa siredad sääred?"

Paikäsi mätsis segu ämbrist, plastkarpidest ja teibist  loovalt nikerdatud vormidesse:

"Mäh, mis siredad jalad? Rauatoigaste asemel kasutasin su plastiktoru ära."

"Plastiktoru? Ja see aitas su jalgu siis?" takseeris kaasa oma naist üllatunud pilguga.

"Jaa-jaa, see oli hea mõte, aga sae pead vist uue ostma," raputas ja kloppis ta vormiämbrit 

nii et pritsmeid lendas.

Härra Abikaasa pühkis naisukese segukriimulist nägu "Mis sellega siis tegid?"

"Jalgu nüsisin, et tallad oleksid siledamad. Teip sai ka otsa, " vahtis ta otsivalt ringi

"aga see silikoonpüss oli vist juba enne katki," keerutas ta nõutult käes kahte metallitükki.

"Okeiii" venitas kaasa ja märkas siis Paikäe plaasterdatud sõrmi.

"Ah see või, vaibanuga muutis suunda," pomises siis vaiksemal häälel edasi, 

et trell ajas hirmsat haisu välja ja ilmselt ei kasutanud ta õiget puuri ning jätkas häälekamalt, et sõrmedel on ikka väga kole hirmus valus ja kas kallis mees venitaks selle liivakoti nurka.

"Aga jalgadega on siis kõik hästi või, puhastasid ikka haavad ära," muutus kaasa isakanalikult (emalikult ülehoolitsev meespool) murelikuks kui oli liivakotiga ühele poole saanud.

Paikäsi vahtis mõistmatult küsijale otsa.

Olin just end mõnusalt Paikäe improviseeritud töölauale põõnama keeranud.

"Mh, mis haavad?" tõstsin ka mina üllatunult pea. Sõrme lõikamise tagajärge oli küll üle maja kosta. Mulle tundus, et sel momendil kõlasid kõik meditsiinilised ja slängilised karvased ning sulelised. 

Pesamunagi tuli oma toast selle vandumise peale välja ja teatas, et tema isegi ei mõtle nii nagu ta

 ema räägib. Aga jalgadest ei teadnud ma midagi.

"Minu jalgadega on kõik korras. Nende nikerduste jalgadega on probleeme, neid ma saagisin," 

ning Paikäsi andis pika ülevaatliku loengu 

kuidas ta loob koduste vahendite ja naiseliku loogikaga jaapani laternaid eesti kastmes.

😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼

Hiljem käisime oma varakevadises aias, kus veel mingit ilu ei ole n.ö. jaapanit pildistamas.

Mulle tundus, et ühest laternatornist oleks võinud lausa kuningatroon saada.

Tundus nagu eestimaine jaapani keiser istuks oma kõrgustes.

😻😻😻😻😻😻😻😻😻😻😻😻😻😻😻😻

Meie aias on need laternad juba paar aastat peenardes kükitanud.

Ka lume sees on need päris ägedad.

😻