JÕULUSOOV

"Peaks mõne jõulusalmi välja nuputama," sodis Paikäsi paberit. Kirjutas midagi ja tõmbas jälle maha. Proovis uuesti ja loopis lõpuks kägardatud paberi prügikasti. 

"Oh, ainult pealkiri on hea, kõik muu on lihtsalt saast!" lennutas ta mossitades paberpalle õhku.

"No, ei mingit luulet, täielik jamps, ikka tatatatatata. Mu luulemuusa on uttu tõmmanud. Ei mingit Underit, Vaiksood ega Tunglast rääkimata. Kui läheneda luulele hoopis teise nurga alt, siis annaks Kenderi välja, aga nii porr mu luule ka ei ole," ohkas ta ja sukeldus suure kapi sahtlipõhja. 

Koukis sealt välja valge märkmiku ja õhkas rahulolevalt: "Vähemalt 20 aastat tagasi oskasin ma midagi kirjutada ja nüüd tuleb see meil pähe õppida, "Kassipere jõulumarss" ootab oma aega."

JÕULUSOOV

Oh, sünniks ükskord ometi

väike jõuluime,

et saaksin olla minagi

kord jõuluvana ise.

Kingiksin siis endale

uue stiilse maja,

autotki ja kasukat

oleks uusi vaja.

Vahelduseks võiks ju olla

mõni uus parfüüm.

Reis Kanaarisaartele

või kauge Hiina müür.

Koti põhjas võiks ju olla

mõni lotopilet.

Kukuks pähe mulle miljon

siis vaid laseks vilet.

Kuid jõuluvana on nii vana,

et ta on pensionil.

Eesti kroon on liiga madal

kõikuv kurss on dollaril.

Istungi nüüd akna alla

ja ootan jõuluimet.

Küll ta ükskord ikka tuleb

pole veel nii pime.

Autor Anneli Paas alias Paikäsi 1996

HINGEPILT SU LAUALE

Kõik algas sellest, et Pesamuna pidi hakkama valima oma loovtöö teemat. Kuna kõik arvasid, et ta teeb nagunii vibuküttidest või sellest spordialast, siis oli ta võtnud väga vastupidise hoiaku. 

"Sa ikka tead, mis on Mandela efekt?" uuris ta emalt. Paikäsi vahtis teda imestunud pilguga, et sa mõtled ikka mandalaid. 

"Eiiiii, kuidas sa Mandeela efektist midagi ei tea, ise oled õpetaja," imestas ta ja hakkas kätega vehkides seletama midagi kirjapildist, meie kuulmisest ja mida me tegelikult kuuleme ja mäletame ja arvame teadvat ning et kogu maailm teab ja ema mitte tuhkagi!

"Ja kuidas ma peaksin sind suutma juhendada selles töös, kui ma ise mitte mõhkugi aru ei saa. 

No ja ma võin olla see tükike maailmast, kes sellest midagi kuulnud ei ole" ise püüdes oma mõtetes leida näiteid sellele efektile. 

Kui pikalt juurelda, siis kohtab neid iga päev. Näiteks kui ta palub lapsel oma sigala-hobula ära koristada, siis kahjuks kuulevad tema kõrvad hoopis, et mine lama oma voodilinu lapikumaks. 

Või ütled kaasale, et kirjuta üles, et poest on vaja tuua naatriumvesinikkarbonaati ja tema kirjutab lihtsalt söögisooda, sest tema lihtsalt arvas seda kuulvat.

"Kuule tee parem mandalatest. Sulle meeldib joonistada ja ise tahad kunstisuunda minna, siis on sul midagi vestlusel letti lüüa. Tore teha ja sul tulevikus reaalne kasu ka," soovitas lapsevanem. 

Muidugi ei meeldinud see mõte Pesamunale kohe, sest see polnud tema mõte. Ilmselt oli siin mängus Mandeela efekt, et me tahame kuulda kuidas me ise ütleme välja suurepäraseid mõtteid.

Igatahes Paikäele endale meeldis see mõte ja uitas oma loominguga juba lõngakastis.

Aitasin teda sellel teel algusest lõpuni. Alustades lõngakerade laiali tassimisest lõpetades mandala linikutele õnnekarvade sissenühkimise ja pakendile küünejälgede tegemisega.

Mandalate paraad.

 Üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna!

PANEME BETOONI

"Täna ma küll ei viitsi miskit teha, kuigi peaks jälle suure portsu neid kassihelkureid tegema. 

Need lähevad nagu soojad saiad," ohkas Paikäsi ja sättis end voodile istuma. "Mul on kohe selline tunne, et peaks lugema midagi," sirvis ta värsket National Geographikut ja Imelist Teadust. 

Lükkas need siiski kõrvale ja haigutas.  

Peitsin ajakirjad kohe oma kõhu alla,  et jumala eest ta ei hakkaks nii ebahuvitava asjaga tegelema nagu lugemine.

"Vat täna on mul vaim peal, et tegeleda nende videotega, mida me suvel kokku soperdasime."

 Kikitasin kõrvu ja meenutasin valjuhäälselt, et mind kui peaosatäitjat ei tohiks aust ja kuulsusest ilma jätta. Lootsin, et Paikäe mälu on lühike ja ta ei mäleta, kuidas ma olin selles protsessis üks väga segav nähtus. 

Kaamera ees tegin kõike seda, mida poleks pidanud: ronisin kaussi, puksisin kükitava operaatori (proua Jaksoni) pikali ja ärritasin oma kohalolekuga Tüütust, kes kardab kasse nagu kõhuusse või nagu temast mööda kõndivaid kutsasid.

Ühel tuulisel päeval kutsuti Tüütus ja tema ema, proua Jakson, meile, et Paikäel on vaja operaatorit, statisti, jooksutüdrukut jne. Nimelt otsustas Paikäsi, et ta peab oma betooniloomingut järeltulevatele põlvedele jäädvustama hakkama ja oma nahal kogetud apsakaid teistega jagama.

 Esimeste kaadrite ülevaatamisel oigas ta, et kaameranaine on filminud ta jalgu, rindasid või kõhupekke ning Tüütuse itsitamist on pidevalt kosta ja, et mina näitan vaid oma tagumikku. 

Lõpuks lõi ta käega ja teatas, et meie võime endale       amatöörlikku lähenemist lubada,  sest Riigikogusse ega presidendiks ei kavatseta kandideerida.

😸😸😸😸😸😸😸😸😸😸😸😸😸😸😸😸😸😸😸😸😸😸😸😸😸

Tunnid möödusid ja Paikäsi muudkui pusserdas arvutis, ise vandus aegajalt, et programm ei tee nii nagu temal vaja ja ta ei mäleta kuidas muusikat lõigata sai üleüldse peaks mingi uue programmi sebima.

Lõpuks sai esimene üllitis n.ö. purki, meil siis betooni pandud.

Võtke heaks või pange pahaks, kellele ei meeldi saab kõhuussid, mjäu.

SILKMEETER PUHAST MUSTA ARMASTUST

Paikäsi ei armasta absoluutselt musta värvi riideid. Alati kirub ja vannub kui kapiukse lahti teeb, et näh see seelik ja too pluus on ikka musta värvi. Ning rõivapoes on need riided millel on meeldiv tegumood ja mis selga mahuksid ikka ja jälle mustad. Ta on ammu aru saanud rõivatööstuse kartellikokkuleppest teda ahistada musta värviga. 

Aga mustad kassid on teine teema. Need on IN! Neid peab olema igal pool. Pluusi või sukapükste mustris, käekoti disainis, kõrvarõngad, võtmehoidjad, kleepsud arvutikaanel, lillepotid, voodipesu või kassikujude paraad klaasi taga.

Või siis lihtsalt tuleb omada üht musta värvi kassi ning kenasti kiisukese käpa all teda teenida ja piiritult armastada.

Täna tähistatakse musta kassi päeva. Juhhuuu!

Minu arust olen ma oma pereliikmed kenasti ära dresseerinud.

Magan kus tahan, kasvõi laian meetri pikkuselt keset voodit ja nad vaadaku ise kuidas sinna ära mahuvad. Ainult hellalt kätel kandes on minu puhkava keha teisaldamine lubatud.

Ma ei kavatse kunagi juua oma jooginõust. Kraanikausis hulpivast kausist on palju ägedam või käpaga Pesamuna piimakruusist krabada. Mida ta muidugi lahkelt lubab.

Ja liha tuleb mulle kogu aeg anda, veel parem kui see on värske kanafilee või forell. Härra Abikaasa on mu ammu Näljaks ristinud, aga niikaua kui ma saan tema otsas pikutada on see okei.

Kassi mänguasjad on suht mõttetu staff. Pigem kogun ma juuksekumme, niidirulle ja kogu seda tavaari millest Paikäsi loomehetkedel meisterdab. Kes seda ikka pahaks paneb, need on ju väga kindlasse kohta peidetud. Vahel me siis koos Paikäega otsime, kus mu uus peidukas on.

Mh ja pussutan ka millal tahan ja millise haisuga just soovin. Keegi ei hakka õiendama, et mine istu vetsus või ole viisakam. Peale hellitava häälega: vuh, Bussu, mis teed, su hais tapab, ei järgne sellele mingeid erakorralisi ega ekstreemseid etteasteid.

Mu perekond õhkab vaid õnnest: "Mõelda vaid, terve silkmeeter puhast musta armastust!"

NAISED JA MERI

Linnatibi teatas telefonis, et nad Sälliga harjutavad autosõitu ja võtavad ette juba pikemaid rännakuid. Sälli pole väga rahul autosõiduga, aga mere ääres nuuskimise pärast on ta nõus selle ka välja kannatama. Mulle ka ei meeldi puuris istuda ja selles mürisevas sõidukis kössitada.

Aga kui naised tahavad midagi saada, siis peavad nad selle ka saama. Näiteks räägib Paikäsi oma kaasale, et kui naine on õnnelik, siis on ka temal hea elu. Ma igaks juhuks olen temaga nõus.

Niisiis võeti ette rännak mere äärde, sest Linnatibi tahtis oma kiisule merd näidata ning Sälli soovis avardada oma silmaringi, saada uusi kogemusi ja rikastada oma elamusi, nagu moodsas kõnepruugis räägitakse.

     

                               

Mereseiklus koos Linnatibi ja tema Kaasaga lõppes õnnelikult.

Mina ei tea, mis on meri, aga tundub vahva asi olema. Võib olla peaks ka soovi avaldama. 

Paikäsi arutas omaette mõtlikult, et äkki peaks Bassule (minule siis) ka traksid ostma, saaks vähemalt järve äärde patseerima minna. 

Huvitav, mis need traksid on? Kas ma peaksin neid tahtma, kas neid saab süüa, missugune lõhn neil on, kas need teevad häält ka või ronivad puu otsa? Siinkohal katkes mu mõttemõlgutus. Nägin uniste silmadega vaid kuidas Paikäsi laua taga viltimisnõelaga vehkis. 

Linnatibi palus, et emme teeks Sälli austajatele kassiprosse. Minust ja Sällist said villakujukesed.

13 JA REEDE

13 ja reede on ilmselt üks ütlemata jama päev.

JUTUD ILMUVAD RAAMATUS

Paikäsi kuulis Hommikutelevisioonist, et ilmselt see arvamus õnnetust reedest tuleb keskkajast kui süüdimõistetud just reedeti üles poodi. Vaatas mind ja arvas, et ilmselt nõiad ja mustad kassid saadeti ka just sel päeval tuleriidale. Urisesin vaid selle peale, raputasin end nagu krants ja mõtlesin, et tulesurm võib ikka kole olla. Pigem kaotan kihva, kui piinlen kuumades leekides ja kärsahaisus. Kõndisin saba püsti uksest välja, õige mul asi - 13 ja reede.

Ja siis see algas. Kõigepealt kohtasin seda jubedat halli tokerdanud karvaga kassi, lidusin keel ripakil oma just taas pikaks kasvanud küünte abil puu otsa. Istusin vaikselt ja ootasin, millal see peletis minema läheb, kuni kuulsin hirmutavat suminat. Üks pirakas maamesilane lendas torpeedona minu suunas, ma katsusin oma käppasid kiiremini liigutada, et tamme otsast alla saada. Põrkasin vastu tohletanud oksa. Pilpaid ja tolmu lendas, vist ka karvu. Kuna toauks oli lahti, siis kihutasin uksest sisse kööki ja ........tegin kiire vabalennu kuhugi allapoole ja siis algas kohutav kisa. Nimelt oli Paikäsi just keldrisse roninud, luuk oli lahti ja ta kummardus salvest kartuleid võtma, kuni mina talle selga sadasin. Kõik kümme küünt tema seljanahas kinni ja kõrvulukustav kahepoolne kisa kostmas üle maja.

Koperdasime nagu kaks haavatut august välja. Paikäsi suundus peegli ette ja mina põgenesin naabrinaise tulbipeenrasse oma haavu lakkuma. Tundsin, et suust on midagi puudu. Ups, olin kaotanud oma alumise kihva. Selles õnnetuste jadas ei olnud ma seda märganudki. Nüüd oli seal tühemik, pisut veritsev auk.

Täielik kolmeteistkümnes reede, aga vähemalt olen elus ja see on suurem väärtus kui kihv.

KUIDAS TEENIDA TÄHELEPANU

Eks me kõik tahame, et meie suurepäraseid kordaminekuid märgataks. Vahel peab ikka ise oma saba kergitama, kes see teine seda ikka teeb.

JUTUD JÄTKUVAD RAAMATUS

Minagi! Hiirehooaeg on lahti ja minul lõbu laialt. Terve selle aja, mil Paikäsi tööd rügab koolis nii, et lõuad rääkimisest väsinud, selg higine ja kõvaketas üle kuumenenud, pean mina jahti. 

Just pealelõunaseks ajaks, kui kuulsin perenaise autot hoovi keeramas, oli mul kaks parajalt prisket hiirt treppi tassitud. Kui Härra Abikaasa on taas kaugel ära, siis peab ju ainus meeshing ise küttimisega tegelema.  

Paikäsi sammus arvutikott näpuotsas, seelik lehvimas ja kontsad klõpsumas ukse poole. Istusin vaikselt eemal ja jälgisin, kuidas tema silmanägemisega lood on.

Korraga kostus kiljatus ja Paikäsi keksis jalalt jalale: "Kurat, Bassu, ma pidin infarkti saama! Jälle oled jahil käinud." Ilmusin just kiidukoori ajaks välja. "Tubli kiisu, aga mis ma nüüd nendega teen?" seisis ta nõutult hiired näpu otsas, kevadine tuul sasis pikki punaseid juukseid ja kergitas laia seelikut. Ma ütleksin, et ta nägi välja nagu Surnud Hiirte Haldjas või siis pigem mitte. Kõndisime koos aias ringi: kompostihunnik-ei, kõrvitsakasvatus küngas-võibolla, lillepeenar-eiiii. Viuhh lendasid hiirekesed kõrvalolevale tühermaale. Suutsin vaid ohata!

Järgmisel päeval ootasin taas Paikätt töölt, kaks hiirt ilusti trepi ees rivis. Seekord Paikäsi tuli ettevaatlikult ja vaatas jalge ette. "Nii, jälle kaks hiirt. Kus sa neid püüad? Kas meid on hiirte hordid ründamas?", arutas ta endamisi. Pani rahulikult kotid trepile ja korraldas taas kiire õhulennu. Hiired maandusid just sinna, kuhu eelmisel päevalgi, vana õunapuukännu juurde. "Bassu, Bassu", kuulsin end hüüdvat "Tubli kiisu, tule vaatame külmkapist midagi suupärasemat!"

Kolmandal päeval käisin mina kannatamatult edasi-tagasi. Ikka väravani ja trepini. Paikäsi jääb kuidagi hilja peale, mul juba hiired ootamas. Lõpuks ta tuli, väsinud ja pisut turris. Saatsin ta ilusti hiirteni. "Kuule, kõuts, see asi kisub juba imelikuks. Kuidas meil siin nii palju hiiri on ja kuidagi väga ühte nägu hiired" ta vaatas kahtlustava pilguga naabri õunapuukännu poole. Astus siis suurele kivile, ronis siuhti üle aia ja sammus kännu poole. Ma jäin igaks juhuks eemale. "Mida!!! Siin pole ühtegi hiirt! Sa tassid mulle kogu aeg neid kahte  siia trepi peale, hea, et need veel haisema pole hakanud."

Minu hea plaan oli paljastatud. Paikäsi võttis labida ja mattis need hiirerojud sirelipõõsa alla. "Väetiseks" nagu ta ise mainis. No ma siis käisin ka paar päeva seda kohta seal häda nr kahega täiendamas. Kui ükspäev juhtus täbar lugu, et mu tagapool oli kuidagi inetult essune, käpad ja saba kõik haisesid. Paikäsi haaras mind sülle ja pistis kraanikaussi. Ma protesteerisin häälekalt ja vehkisin alguses käppadega, kuni pidin alla andma soojale veele ja šampoonile. Paikäsi itsitas ja mina vaid kägisesin "Olgu, olgu, ma enam peenrasse oma jamasid ei tee, peaasi, et mind veeprotseduuridest päästate!"

Varahommikuse päiksega on hea aedades luusida. No ma ei saa, need hiired lihtsalt jooksevad mulle lõugade vahele. Istusin just perenaise ärkamise ajaks õue aknalauale. Hiire peitsin igaks juhuks aknaraami taha. Nägin läbi klaasi kui unine Paikäsi kööki astus ja kiljatas, et paganama kass ehmatab tal viimasegi une ära. Minu meelest on ju hea kenasti ärganuna tööle minna ja maru vahva on millagil leida üks hiireroju aknalaualt. Või mis?