TOATÄIS PIMEDAID JA KURTE

Kui välisuks kolksus ja kontsaklõbin koridorist kostis jooksime Pesamunaga alla.

Pesamuna vehkis kätega ema silmnäo ees ja uuris, et kas ta ikka näeb veel?

"No kuidas sul läks, kas suutsid rahulikuks jääda, kas said sõimu ka, kas sa saad nüüd prillid, 

kas tehtigi täitsa pimedaks, kas..." vuristas ta õhinal küsimusi.

"Kuule ega ma kurt ole. Jaa, ma näen sind. Jah, kirjutati prillid,"

 otsis ta oma nina ees olevaid susse taga, "mis sa veel küsisid?"

"Kas sa läksid närvi?" kordas Pesamuna küsimust.

Vaikus... nagu poleks küsimust kuuldudki. Paikäsi leidis oma sussid ja kõndis kööki. 

Järgnesime talle nagu varjud.

"Noh, kuidas siis oli?" muutus Pesamuna juba kärsituks, kes teades ema foobiat silmaarstide vastu, hakkas juba tõeliselt muretsema, "ega sa teda pikalt saatnud, ega ju?"

"Ei, ei, kõik läks hästi!..... No peaaegu hästi!" vahtis ta köögis otsivalt ringi.

"No astusin kabinetti sisse ja teatasin kohe, et silmaarstid ei ole mu lemmikud ja ma võin nende protseduuride tegemisel väga närvi minna. Õnneks oli silmaarst huumorimeelne keskealine meesterahvas, kes võttis asja rahulikult. Küsis alguses igasugu asju ja siis tahtis, et ma pea sinna jubeda masina vahele panen. Hingasin sügavalt sisse ja tegin mis kästud. 

Ta pidevalt kontrollis, et olen ma ikka veel rahulik. Kinnitasin, et olen, kuigi ma juba tundsin kuidas mu rahutus hakkab kasvama. Siis ta tahtis uurida teist silma, palusin, et ta ootaks pisut. Õnneks ta ikka veel tundis muret, et kas kõik on kombes. No ma ei saanud sellisele kenale mehele öelda, 

et ma tahaks juba  karjuda ja jooksu panna. "

 Tunnetasin iga oma karvaga, et ka koduses õhus on tunda ärevust. 

Kräunusin  kaasa, et hallooo, mu kauss on tühi.

Siis haaras Paikäsi telefoni ja vehkis sellega nii, et Pesamuna pidi telefoni õhust kinni püüdma 

ning palus emal istuda.

Aga Paikäsi kargas uuesti püsti, nii et mina, kes ma just nühkisin end ta jalgade vastu, et tahaks nagu oma lihapalasid saada, pidin kiiresti kõrvale põikama.

" Ja siis oli see jube silmarõhu mõõtmine, sellega läks terve iiigaaaviiik. Mulle tundus, et paneks jooksu. Muudkui plõks ja plõks tegi see masin, " 

väristas ta oma õlgu. 

Kraapisin kotti toanurgas, et ta kuuleks mu söögikorra märguannet. 

"Ma saan aru, et see ei ole valus ja tegelikult on see kökimöki, 

aga nii jube on teistel lasta oma silmi torkida. 

Kui ta ära oli plõksutanud, siis ütlesin, et nüüd aitab ma pean pisut ringi kõndima. Ta palus mul kabinetist mitte jooksu panna. Tegin ta väikses kabinetis vist oma viis ringi kuni taipasin, 

et olen ikka loll, aga tegelt oli mul suht savi.

Siis pani ta neid poolpimedaks tegevaid tilku. Mul silmad jooksid vett nagu mahlakasel. 

Õnneks oli arst piisavalt härrasmees, et ei hakanud mölisema, et mis mõttes lähete närvi või mis siin nii hullu on, nagu ma selle teise arsti käest sõimu olen saanud. 

Ta vaid küsis, ega mul püstolit taskus ole. Pahvatasin närviliselt naerma, et kurat maha jäi, 

aga järgmine kord võtan kaasa.

No siis käskis ta mul paremale vaadata. Ma ei saanud aru, et kelle suhtes paremale. 

Küsisin, et mis mõttes paremale, teie või minu poolt paremale. Ta vastas, et parem on ikka parem. Mul jalg juba  tõmbles, sest ma ei saanud aru, et kui paremale. No ta ikka rahulikult soovis, 

et vaataksin lihtsalt paremale. 

Ragistasin mõttes ajusid, et no pagan kumb käsi mul siis nüüd parem on. 

Siis palus ta mul oma kõrva vaadata. Vat see oli naljakas! Kuidas võivad ühel mehel nii väikesed kõrvad olla? No minul on ilusad väiksed kõrvad, aga need olid ikka väga pisikesed. Kuidas küll täielikult pimedad neid nägema peaks!", lülitas ta kohvimasina sisse.

"No ma siis ikkagi tegin kõik, mis teha kästi. Lõpuks küsis ta, et kellena ma töötan 

ja kui vana ma olen? 

Vastasin, et olen õpetaja. Sellele järgnes pikk üminaga noogutus, mis ilmselt tähendas

 kas kõike või siis mitte midagi ja et selles eas ongi juba asjad niikaugel. 

Mis selles eas! Ta nägi isegi mu udustatud silmadega vaadates vanem välja kui mina.  

Ma tean, et õpetajad on koolitajate ja arstide õudusunenägu ning et hullemad on ainult koolijuhid.

Mis paganama eas! Mu parim enne pole veel möödaski!

Lõpetuseks saan vaid nõrgad prillid, hea seegi. 

Lähiajal veel ühte silmaarsti ma üle ei ela või siis võib see mõlemale osapoolele halvasti lõppeda," tõmbas ta oma jutu kokku ja kallas piima asemel keefiri  kohvi sisse. 

Mekutas suuga kui oli lonksu rüübanud, valas kohvi kraanikausist alla ja teatas, 

et nende kohviubadega on mingi imelik lugu, isegi piim läheb tükki.

"No siis on ju kõik hästi," lausus  Pesamuna ja tegi emale uue kohvi, seekord siiski piimaga. 

Mina kraapisin külmkapi ust ja näugusin kõvemini:

 "No kuulge, siin on üks näljane kass. Vähe sellest, et siin on toatäis pimedaid on siin ka kari kurte."

Hüppasin hooga lauale, nii et Paikäe kohvi loksus linale. Ta haaras mu sülle 

ja pani nagu tühja koti enda kõrvale toolile istuma. 

"No ausalt, ainult  pimedad ja kurdid on siin majas," jälgisin tigedalt Paikäe kätt ja mõtlesin, et kumb on parem variant, kas hammustada kätt või lükata kohvitass täiesti ümber.

"Tõesti, ma pigem käin hamba- või naistearsti juures. Seal ma vähemalt ei näe, mis nad teevad," kuulsin teda veel lausumas sel hetkel kui ma tegin ostsustava hammustuse ta käsivarde.

"Aii, mis sul viga on, valus on ju! Värske liha isu tuli või? 

Mul on külmkapis ekstra sinu jaoks broilerifileed."

Lõpuks oli mind kuulda võetud, aga kõrvaarsti juures võiks ta ka ära käia. 

Kerisin end rahulolevalt toolile mõnulema.

Ja Paikäsi võiks ka toorest liha süüa, siis on silmanägemine teravam ja ehk kuulminegi paraneb.

MAITSE ÜLE EI VAIELDA, VAID....

"Mis sa täna õhtul süüa plaanid teha?", kuulsin Härra Abikaasat küsimas, kui Paikäsi end just oma lemmikseepi vaatama sättis.

"Täna on menüüs Mitte Midagi ja kõrvale pakun Pole Sedagi" porises ta väsinult ise närviliselt telekapulti otsides "ja üleüldse, sina oled kokk, mõtle midagi välja."

JUTUD JÄTKUVAD RAAMATUS

Terve pika päeva oli Paikäsi sahminud oma klassi naaskelpoistega, kes korraldasid omavahel kulbikakluse. Lootes niiviisi üksteisele aru pähe panna, aga selle asemel kadus arvatavasti see viimanegi raasuke ära ja ainuke, kes kannatada sai oli kulp, mis lagunes tükkideks. 

Ja nagu sellest veel vähe oleks, arvas üks naasklitest, et punase guašši pott on just see, mida on vaja käppida. Selle tagajärjel sai uus valge pusa uue modernsema värvilahenduse, mida nad siis kahekesi olid kraanikausis püüdnud mahendada. 

Koolipäev polnud veel läbigi saanud, kui üks tema neiukestest põrkas kokku palliga, mis oli seinalt löögikiirenduse saanud. Tagajärjeks üks pisike kips. 

Ja lõppude lõpuks said kõik õpsid Härra Direktori käest pragada, sest mõisakooli üks valgustitest leidis oma ootamatu lõpu ühe vahetusjalatsi õhulennust. Kes on süüdi, ei tea mitte keegi. 

Kuulanud oma naisukese emotsioonid ära, tõusis Härra Abikaasa otsustavalt püsti ja teatas, et värskendab meie menüüd ja vaaritab midagi maitsvat.

Mina manasin näole ühe väga ehmunud kiisukese näo, sest ausalt, see paberirull ise tükkis mulle kallale ja no siis ma disainisin teda pisut. 

Noooo, ma oleks ka seda valget pinda kasvõi ketšupiga värvinud, sest mida ta seisab seal kapinurgal, endal paberikeerud kõik korrapäraselt ümber, 

lihtsalt ma-sen-dav. 

Ma oleks ta kasvõi peeneks hakkinud, nii et mingi kips poleks seda paberihunnikut suutnud enam parandada.

 Kuid Paikäe hala segas mu "pedagoogilist" kasvatusmeetodit selle paberirulli kallal.

 Taipasin kiiresti, et mulle ka ei maitse Mitte Midagi ja ma ei tahaks proovida seda kummalist Pole Sedagi. 

Lootsin vaid, et minu töö on selline tühitähi nende naasklite tegude kõrval.

Härra Abikaasa otsustas valmistada midagi väga maitsvat, et ta kaasal jälle silm säraks ja minul karv läigiks.

Rohkem muretses ta ikka minu pärast, sest iga küünevehkimise peale lõigati mulle tükike. Perenaisele öeldi, et ta pole alternatiivsest nõelravist väga huvitatud ja, et parim maitsetestija on ikka oma pere kiisu.

😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼

Õhtul, kui pererahvas juba magas, otsustasin, et kättemaksu tund on käes. 

Minule meeldivad ebakorrapärased, augustatud, näritud ja pisut rapitud paberirullid.

Aga maitse üle ei vaielda, vaid kakeldakse. Kas kulbi või küüntega, igaühe oma valik.

😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼

MILJONI DOLLARI KOHVIKREEM

"Tead, kui selle kuuri ükskord eest ära saab, siis avaneb siit väga ilus vaade minu isiklikule miljoni dollari vaatele" kuulen Paikäe hääles suurt optimismi, "vahel on mul tunne, et lähen ja lükkan selle onni sealt oma kätega ümber," pöördub ta Härra Abikaasa poole silmad kissis. Härra Abikaasa, kes trellitab viimaseid põrandaliiste kinni nende uues magamistoas, vaid mühkab:

 "Miljoni dollari vaade! ja-jah"

"Muidugi tuleb! ja kui siin ükskord rõdu ka on, siis on eriti mõnus seda kõike nautida!" 

unistab Paikäsi edasi.

Mh, mina usun küll naiste väesse, eriti kui neile miskit väga närvidele käib. Igal hommikul loen pesuruumis Paikäe kätekõverdusi ning mul pole talle oma kolme kiloga peale küünte ja hammaste midagi vastu panna. Alles eile hellitati mind uute nimedega "Kondike ja Koerakirp." 

Küll peab ikka suur koer olema, kellel on minusuurune kirp.

Paikäe jutu järgi pidime koos Linnatibiga olema täielikud toiduraiskajad. Et ülevalt läheb sisse ja tagant välja ja keskele mitte midagi ning ainus, kellel on siin peres ilusad naiselikud vormid on tema. Teistel on vaid lihased ja kondid.

 "See tuba on ikka väga ilus, aga sel on üks suur viga," silub perenaine kuldset tapeeti, "ma mõtlen siin ainult kohvikreemile, ausalt, mu suu hakkab juba vett jooksma. Issand kuidas ma tahaks seda praegult kohe. Kreembrülee oleks ka  väga hea" neelatab ta kuuldavalt ja korjab viimaseid tööriistu kokku.

Mulle meenutab see pigem ilusaks kuldseks praetud kala või seda beežikat jäätist, mille ma eile salaja Pesamuna taldrikult pihta panin.

"No siis see tuba su figuurile küll hästi ei mõju, aga me võime ju kreembrüleed teha või toa üle värvida," on abikaasa "sõbralikult" valmis oma naisukese kapriise rahuldama.

"Nalja teed või, ma söön selle kõik ära ja siis on süda magusast, vastupanuvõimetusest ja süümepiinadest paha," ei olda ikka rahul, "nendest tapeedi jääkidest saab ilusaid kaarte teha" 

kasutab ta enda peal psühholoogilisi mõjutusvahendeid.

😻😻😻😻😻😻😻😻😻😻😻😻😻😻😻😻😻😻😻😻😻😻😻😻😻😻😻😻😻

Õhtul kui Paikäsi kaarte meisterdas otsustas Härra Abikaasa toidupoodi minna, sest ka tema kuulub koos minuga solidaarselt nende pereliikmete hulka kelle arvates pole külmkapp kunagi 

piisavalt head kraami täis.

Hoolitseva mehe žestiga ulatas ta naisele kohvikreemi topsi: "Kaua sa ikka ennast vaevad. Tõin ainult ühe, sest praegu ei saa sa aias ringi tuuseldada, et oma miljoni dollari vaadet kujundada."

"Minu meelest on pruunid ülikonnad ühed maailma jubedaimad riideesemed, aga see beeži ja pruuni kooslus mu kaartidel on lihtsalt lummav ja isuäratav," limpsib ta kohvikreemi ja poetab minu taldriku veerele ka ühe väikse tükikese,
"Onju Bassu!"


Muidugi olin ma nõus, mis siis, et mu nõusolek on hea ja maitsvaga kinni makstud ning ma pruunidest ülikondadest midagi ei tea, sest nendele esemetele on siin majas lähenemiskeeld välja kuulutatud, aga mahedate pruunide kaartide kooslus meeldib mullegi.

 Olin ju isegi käpp nende meisterdamisel - üritasin pidevalt Paikäe sülle mahutada, kui ta selle ragiseva masinaga kujundeid lõikas.

😼😼😼😼

SUUDLE PUNAPEAD

Eile hommikul säras Paikäsi nagu roosiõiekene, sest Hommikutelevisioonis öeldi, et täna on 

"Suudle punapead päev."

JUTUD TÄTKUVAD RAAMATUS

Ausalt? Päriselt? 

Ei suutnud ma oma kõrvu uskuda. Uurisin oma karvastikku, et kas see on säilitanud oma musta ja läikiva jume. Igaks juhuks tõmbasin keelega veel paar korda oma strateegilised kohad üle. 

Must, mis must, õhkasin rahulolevalt.

"Huvitav, mis nüüd  selle teadmisega peale hakata?" kuulsin teda hambapesu juures kõvasti iseendaga arutlemas. Kikitasin kõrvu, sest kui räägitakse kõige targemaga, siis tuleb kuulata. Paikäsi näitas hambaid  peegelpildile, kontrollides oma valget naeratust ja  hingeõhku. 

Silus oma hommikuselt turritavat punast tukka ja pidas plaani, et kas keerata oma vastikult sirged juuksed krunni või tõmmata hobusesabasse.

"Mh, kas peaks sellest täna koolis kõvahäälselt teatama", itsitas ta edasi ja tiris endale vahvate mustade täpikestega sukkpükse jalga ja ronis pitsäärega seelikusse.

 "Tuul puhub küll täna saba alla", kuulatas ta kuidas õhutusklapi kaas köögis kolksus.

Mõõtsin teda hindava pilguga."Mh, liiga lühike saba sul, ei saa isegi kringlisse keerata."

Sirutasin end tagajalgadel vähemalt meetriseks ja sikutasin kapi pealt ta mõnusalt pehme kampsuni põrandale.

Jaa, just, selle pean täna selga  panema, tiris Paikäsi oma kampsuni mu külje alt endale.

"Oh, naised! Teiega on äärmiselt väsitav, aga ilma teieta on veel hullem," tuletasin meelde Härra Abikaasa ohkeid, kui tal seisab ees poes käik koos oma naise ja kahe juba suure tütrega.

Tundsin suurt ja sügavat vendlust meessooga.

😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼😼

"Treener alustas meil gripitõrjega. Täna kõik, kes nina uksest sisse pistsid pidid küüslaugu leiba sööma, " vuristas Pesamuna oma möödunud päevast.

"See on küll hea mõte. Kui te seal kõik ühiselt haisete, siis see ei sega kedagi," kiitis Paikäsi ja meisterdas endalegi singist ja leivast gripiennetaja.

Kõõlusin lauaserval ja üritasin sinki küünte vahele saada. Lootes, et see jube küüslauk ei ole seda maiuspala ära rikkunud. Minu meelest kõlbab küüslauk vaid Kollase Kassi peletamiseks, 

isegi muskushiire maitset see paremaks ei tee.

Terve õhtu kallistasin suuvärskendajat ja aegajalt kontrollisin, et kas lõhnab ikka endiselt värskelt või on küüslauk ka selle aroomi tapnud ja pean endale tänaseks ööks teise kaisuka otsima.

"Kuidas sul see suudle punapead päev möödus," kuulsin Härra Abikaasat Skypes küsivat.

"No ei vedand jah," muigas Paikäsi, "õnneks on mu austajaskond gripiviiruses ja tänava peal ka keegi juurde ei astunud, aga sul on veel võimalus," üritas ta oma naiselikku kavalust kasutada.

"Nojah siis, eks siis kui  koju tulen, siis annan endast parima," lubas ta suurelt, et Paikäsi rohkem ei nokiks. Mille peale naisuke kulmu kortsutades kordas "Siis ja siis" ja keeras end külili.

Ronisin kõrgemale positsioonile.  Lükkasin õrnalt käpaga ta "lehvivad lokid" näo ette, et küüslauk mind kõrgustest alla ei niidaks ja hoidsin oma meeled valvel, et Paikäel ei tuleks hullumeelset mõtet mind musitama hakata. Mine sa neid naisi tea! ;) ja kuidagi kahju oli ka...😿

JÕULUSOOV

"Peaks mõne jõulusalmi välja nuputama," sodis Paikäsi paberit. Kirjutas midagi ja tõmbas jälle maha. Proovis uuesti ja loopis lõpuks kägardatud paberi prügikasti. 

"Oh, ainult pealkiri on hea, kõik muu on lihtsalt saast!" lennutas ta mossitades paberpalle õhku.

"No, ei mingit luulet, täielik jamps, ikka tatatatatata. Mu luulemuusa on uttu tõmmanud. Ei mingit Underit, Vaiksood ega Tunglast rääkimata. Kui läheneda luulele hoopis teise nurga alt, siis annaks Kenderi välja, aga nii porr mu luule ka ei ole," ohkas ta ja sukeldus suure kapi sahtlipõhja. 

Koukis sealt välja valge märkmiku ja õhkas rahulolevalt: "Vähemalt 20 aastat tagasi oskasin ma midagi kirjutada ja nüüd tuleb see meil pähe õppida, "Kassipere jõulumarss" ootab oma aega."

JÕULUSOOV

Oh, sünniks ükskord ometi

väike jõuluime,

et saaksin olla minagi

kord jõuluvana ise.

Kingiksin siis endale

uue stiilse maja,

autotki ja kasukat

oleks uusi vaja.

Vahelduseks võiks ju olla

mõni uus parfüüm.

Reis Kanaarisaartele

või kauge Hiina müür.

Koti põhjas võiks ju olla

mõni lotopilet.

Kukuks pähe mulle miljon

siis vaid laseks vilet.

Kuid jõuluvana on nii vana,

et ta on pensionil.

Eesti kroon on liiga madal

kõikuv kurss on dollaril.

Istungi nüüd akna alla

ja ootan jõuluimet.

Küll ta ükskord ikka tuleb

pole veel nii pime.

Autor Anneli Paas alias Paikäsi 1996

HINGEPILT SU LAUALE

Kõik algas sellest, et Pesamuna pidi hakkama valima oma loovtöö teemat. Kuna kõik arvasid, et ta teeb nagunii vibuküttidest või sellest spordialast, siis oli ta võtnud väga vastupidise hoiaku. 

"Sa ikka tead, mis on Mandela efekt?" uuris ta emalt. Paikäsi vahtis teda imestunud pilguga, et sa mõtled ikka mandalaid. 

"Eiiiii, kuidas sa Mandeela efektist midagi ei tea, ise oled õpetaja," imestas ta ja hakkas kätega vehkides seletama midagi kirjapildist, meie kuulmisest ja mida me tegelikult kuuleme ja mäletame ja arvame teadvat ning et kogu maailm teab ja ema mitte tuhkagi!

"Ja kuidas ma peaksin sind suutma juhendada selles töös, kui ma ise mitte mõhkugi aru ei saa. 

No ja ma võin olla see tükike maailmast, kes sellest midagi kuulnud ei ole" ise püüdes oma mõtetes leida näiteid sellele efektile. 

Kui pikalt juurelda, siis kohtab neid iga päev. Näiteks kui ta palub lapsel oma sigala-hobula ära koristada, siis kahjuks kuulevad tema kõrvad hoopis, et mine lama oma voodilinu lapikumaks. 

Või ütled kaasale, et kirjuta üles, et poest on vaja tuua naatriumvesinikkarbonaati ja tema kirjutab lihtsalt söögisooda, sest tema lihtsalt arvas seda kuulvat.

"Kuule tee parem mandalatest. Sulle meeldib joonistada ja ise tahad kunstisuunda minna, siis on sul midagi vestlusel letti lüüa. Tore teha ja sul tulevikus reaalne kasu ka," soovitas lapsevanem. 

Muidugi ei meeldinud see mõte Pesamunale kohe, sest see polnud tema mõte. Ilmselt oli siin mängus Mandeela efekt, et me tahame kuulda kuidas me ise ütleme välja suurepäraseid mõtteid.

Igatahes Paikäele endale meeldis see mõte ja uitas oma loominguga juba lõngakastis.

Aitasin teda sellel teel algusest lõpuni. Alustades lõngakerade laiali tassimisest lõpetades mandala linikutele õnnekarvade sissenühkimise ja pakendile küünejälgede tegemisega.

Mandalate paraad.

 Üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna!

PANEME BETOONI

"Täna ma küll ei viitsi miskit teha, kuigi peaks jälle suure portsu neid kassihelkureid tegema. 

Need lähevad nagu soojad saiad," ohkas Paikäsi ja sättis end voodile istuma. "Mul on kohe selline tunne, et peaks lugema midagi," sirvis ta värsket National Geographikut ja Imelist Teadust. 

Lükkas need siiski kõrvale ja haigutas.  

Peitsin ajakirjad kohe oma kõhu alla,  et jumala eest ta ei hakkaks nii ebahuvitava asjaga tegelema nagu lugemine.

"Vat täna on mul vaim peal, et tegeleda nende videotega, mida me suvel kokku soperdasime."

 Kikitasin kõrvu ja meenutasin valjuhäälselt, et mind kui peaosatäitjat ei tohiks aust ja kuulsusest ilma jätta. Lootsin, et Paikäe mälu on lühike ja ta ei mäleta, kuidas ma olin selles protsessis üks väga segav nähtus. 

Kaamera ees tegin kõike seda, mida poleks pidanud: ronisin kaussi, puksisin kükitava operaatori (proua Jaksoni) pikali ja ärritasin oma kohalolekuga Tüütust, kes kardab kasse nagu kõhuusse või nagu temast mööda kõndivaid kutsasid.

Ühel tuulisel päeval kutsuti Tüütus ja tema ema, proua Jakson, meile, et Paikäel on vaja operaatorit, statisti, jooksutüdrukut jne. Nimelt otsustas Paikäsi, et ta peab oma betooniloomingut järeltulevatele põlvedele jäädvustama hakkama ja oma nahal kogetud apsakaid teistega jagama.

 Esimeste kaadrite ülevaatamisel oigas ta, et kaameranaine on filminud ta jalgu, rindasid või kõhupekke ning Tüütuse itsitamist on pidevalt kosta ja, et mina näitan vaid oma tagumikku. 

Lõpuks lõi ta käega ja teatas, et meie võime endale       amatöörlikku lähenemist lubada,  sest Riigikogusse ega presidendiks ei kavatseta kandideerida.

😸😸😸😸😸😸😸😸😸😸😸😸😸😸😸😸😸😸😸😸😸😸😸😸😸

Tunnid möödusid ja Paikäsi muudkui pusserdas arvutis, ise vandus aegajalt, et programm ei tee nii nagu temal vaja ja ta ei mäleta kuidas muusikat lõigata sai üleüldse peaks mingi uue programmi sebima.

Lõpuks sai esimene üllitis n.ö. purki, meil siis betooni pandud.

Võtke heaks või pange pahaks, kellele ei meeldi saab kõhuussid, mjäu.